le>I
See nägi välja, nagu oleks jõuline murdlaine laevahuku järel marmorkuju kaldale paisanud ja näoli kaldavette loksuma jätnud. Marmorkujul oli hirmutavalt kaunis puusajoon, pikk kael, ja erinevalt Milo Venusest mõlemad käed kenasti küljes. Valesti oli vaid mõni üksikasi.
Esiteks pole Läänemeres nii jõulisi laineid, mis suudaksid marmorkujusid avamerelt ühe Eestimaa saarekese mandripoolsesse randa uhada. Teiseks pole kujudel enamasti neoonroosasid bikiine. Kolmandaks pole neil kohe kindlasti mitte pikki blonde juukseid, mis kaldavetikates hõljuvad.
Need kolm tõsiasja moodustasid õõvastava kogumi, mis pani ühe keskmist kasvu keskealise keskpärase välimusega mehe kaldajärsakust ummisjalu alla jooksma. Ülearuse elegantsiga polnud sel mehel nagunii uhkeldada – kohutav ehmatus tegi tema põlved nõrgaks ja ta kakerdas kaldakivide vahel nagu paanikasse aetud krabi. Aga krabisid teatavasti meie saarterohketes rannavetes samuti pole. Nii et see oli üks ülimalt ehmunud krabijas meesloom, kes ukerdas hingetuna noorukese naise surnukeha juurde. Mis oli, nagu öeldud, sama kaunis ja hingetu nagu ilus, ent täiesti kasutu marmorskulptuur. Andku kõik maailma skulptorid meile see võrdlus andeks, aga praktilisest seisukohast see niimoodi ju paraku on. Kujud – nii kunstilised kui surnud-lihalikud – tekitavad vaid emotsioone, mitte mingit muud kasu.
Ainsad inimesed, kes surnukehadest kasu saavad, on uurijad, politseinikud, kohtumeedikud – neil on tänu kummalistele surmadele võimalus oma palk ausalt ja ametlikult välja teenida. Kuivõrd see kahkjas surnukeha lebas Pärnumaa lähistel vetikatest kobrutavas rannavees, said selle hõljuva naisekeha saladuse eest seekord oma õiglase palga kriminalistid Andres Västrik ja Rita Leidpalu.
Ainus inimene, kes sellel dramaatiliseks muutunud süütul saarekesel oma õiglast palka teenis, oli Mari. Ta töötas samasuguse saarevahina nagu Jaan Tätte naine Abrukal, poetess Kristina Ehin mõne aasta eest Naissaarel, Ülle Tamm praegu Manilaiul. Naise kohta on vaht kuidagi kohatult maskuliinne öelda, nii et olgu ta meie jaoks saare perenaine.
Perenaise juurde kuulus ka mees, Joonas, keda seal saarel ametlikult olemaski polnud, nagu hiljem tänu Västriku ja Leidpalu osavale tegutsemisele teada saame. Kuna teda polnud seaduse silma ees olemas, polnud ta ka peremees. Mariga abielus ta polnud ning tööd tal ka ametlikult ei olnud. Samas polnud tal võimalust end ka töötukassas vaesekesena üles möllida. Mitte et ta poleks mandrile pääsenud – kobe töökorras lappaja oli Joonasel täiesti olemas. Ta ei saanud ei abiraha ega töökohta nõutada sel lihtsal põhjusel, et… Hästi, hiljem.
Praegu on olulisem rääkida sellest, et saarekese külalistemajas veetis kooliaasta lõpuekskursiooniks nimetatud nädalavahetust ühe gümnaasiumi kümnes klass. Koolinoortest on meil vaja nimepidi teada kolme: Ragne, Külli ja Marko.
Selle seltskonna klassijuhataja nimi oli Toome – enamik õpilastestki ei teadnud tema eesnime, ammugi siis meie. Samuti polnud teismeliste jaoks olemas õpetajanna Soobeki eesnime. Teda hüüdnimi oli põlglik Soopekk, ehkki naine oli kontkõhn linnunokaliku ninaga vanatüdruk. Saarel oli ta sellepärast, et seadused näevad ette kaht pedagoogi klassi peale, kui väljasõitudele minnakse. Ja sellepärast ka, et tal olid õpetaja Toomega omad plaanid. Arvatagi, millised.
Täpselt samasugused plaanid olid ühe Pärnu looduspoe müüjannal Andres Västrikuga, kes läks enne tööpäeva oma pohmellist tulitavat laupa vastu eriti hinnaliste kalade akvaariumi hoidma. Täna oli pohmakas tavalisest rajum, nii et Västrik sai sealt akvaariumide vahelt leevenduse asemel uue probleemi. Nagu õpetajanna, nii ka müüjanna olid oma erialatööst märksa tõsisemalt pühendunud mehele saamisele. Vähemalt natukesekski, kas või korrakski.
Sündmuste ühe võtmefiguuri, pätivõitu noormees Marko ema oli küll mehele saanud, aga ennast ühtlasi ka sirgjooneliselt ja pöördumatult koos mehega põhja joonud. Teise tähttegelase, Külli emaga me ei kohtu, nagu ka Külli ise enamasti mitte. Neiu, kellest pidi pärast seda saatuslikku klassiekskursiooni saama abiturient, elas enamasti isaga koos. Ema töötas välismaal. Nagu suur osa Eestist. Kui enamasti teenivad perele võõrsil elatist isad, siis selle pere mammutikütt oli ema ning sellest tulenes terve probleemide ahel. Nõudepesemisest ebaregulaarse sugueluni, nagu isegi kujutleda võite või nagu teil endalgi peres on. Kui sellist krooniliselt harali asja pereks saab nimetada. Või siis ongi see üks tänapäeva levinumaid Eesti pere mudeleid. Üks vanematest raha nimel aina ära. Lapsed teisest vanemast võõrdunud ja võõrandunud. Vihkamiseni välja. Nii et kauget hingehinnalist raha polegi justkui õieti kellelegi ühekski mõistlikuks asjaks tuua.
Paradoks jah – porijotadest paarid võivad teineteist armastada ja oma promillidega vastastikku austada ja hoolida. Püüdlikud eduinimesed kaugenevad teineteisest, jätavad mõnda aega välispidiselt mulje õnnelikult edenevast ühiskonna algrakukesest, kuni fassaad kukub kokku ja selle taga polegi enam midagi.
On surnud koolitüdruk kaldavees hiliskevade varahommikul. On kivi peale korralikuks virnakeseks lapatud riided. On laupäevahommikuse peaga Andres Västrik suure kaubanduskeskuse looduspoes. Pidi see reedeõhtu siis nii üle käte minema…
Andres jõllitas vaevatud pilgul üht eriti haruldast kala, kellesuguseid enamasti provintsi ei toodudki – hinnad on sellistel veeloomadel suurilmalikud ja väikelinna akvaariumides ujuvad vahvad väikekodanlikud kuldkalakesed. Ilma kolme soovita. Ainult süüa, puhast vett ja hapnikuseadet soovivad – toitvat kätt ei rikasta ja hüpnotiseeritult akvaariumi vahtivatest silmadest soove välja ei loe.
Andres ei oleks ka ilma eilse pea hämuta suutnud sellisele ahvatlusele vastu panna. Västrik vänderdas oma ümaratel taldadel kassa juurde, kus istuv ülipikk ja jämeda kondiga punapea ei teinud temast väljagi. Andres registreeris tuimalt, et tots oli vaatamata rohmakale kondikavale sale ja sihvakas. Ainus tõsisem iluviga oli see, et tal polnud lõuga – oli vaid lõualott, mis tekkis siis, kui ta pea rinnale langetas. Ja lõuatu nägu oli pikakoivalisse sülle suunatud sellepärast, et eluskalamüüja luges raamatut.
Västrik nägi juba eemalt, et see oli «Ohtlik lend» – raamatusari, mis oli oma lihtsal ja elulisel sammul astunud Agatha Christie ja Erle Gardneri kõrvale ja portreteeris mõrvalugusid lahendades ühtlasi meie tänast ühiskonda.
Andres püüdis põhiliselt sissepoole hingates oma pehmevõitu keelt veidi kõvemaks keelitada ja teatas: «Ma tahaks selle kala sealt ära osta. Mul on isegi sularaha… Palun pakkige mu kalakene kiiresti sisse. Enne kui mu mõistus koju tuleb.»
Huvitav, mismoodi ta eile õhtul oma üürikorterisse oli saanud? Seal ta igatahes ärkas. Kustkohast ta koju kandus – enam ei mäletanud.
Punapea ei tõstnud «Ohtliku lennu» seitsmenda osa lehekülgedelt, kus kirjeldati metsavaraste karmi saatust, pilkugi. Ainult mühatas plekise häälega: «Kahjuks seda kala pole enam.»
«Mis mõttes pole?» kippus Västriku viinast vettinud keel veel praegugi S-i asemel Z ja P koha peal B vormima. «Ma ju näen, see imeloom loksub seal.» Oi, mu pea, jättis kannatav kriminalist lisamata.
«Ära lubasin juba!» klõpsatas punapea metallikõlaline hääl. «Klient tuleb kohe järele.»
Mõni sadama või hulgilao omanik nagunii, raisk. Vaevas Västrik otsustas selle tühise rikkuri kordki elus üle trumbata ning tingis uimase hasardiga: «Aga kui teeks teise hinna?»
Ainult täna, ainult siin elu peremeest etendav ment pilgutas silma ja koukis samal ajal aina rohkem kupüüre rahakotist välja. Siin pole tegemist mingi papist poisiga – pappi on nagu puid metsas. Müüjatar tõstis rahakrabina peale raamatult pilgu – kes ei tõstaks? Tal olid suured tumesinised silmad, mis nägid mehe tengelpunga vahel töötõendit. Ossa!
«Politseinik?» küsis neiu ning tema ilme muutus hetkega meelaks. See sell võis mundriga päris šeff välja näha. Ja vaevalt ta iga päev nii hullusti pohmelli järele haises.
«Uurija.»
Uuh, võim on nii seksikas!
«See
