väljus raamatust reaalsesse krimimaailma.
«Uurija…»
Neiu veeretas seda sõna keelel nagu magusat lutsukommi ja nõjatus usalduslikult letile, nii et dekoltee paljastas rindadevahelise vao.
Rinnad ütlesid: «Teate… Ma arvan, et ma saan midagi teie jaoks organiseerida, härra konstaabel.»
Mis kuradi konstaabel! Hea veel, et see sinakate portselanhammastega tema kohta «seltsimees Kukeke» ei öelnud. Ja huvitav, kuhu nii noore naise oma hambad jäid?
«Saame poole tunni pärast Munga kohvikus kokku,» pakkus kogukas näitsik end ilmselgelt, otse ja sirgelt välja. «Ma toon kala kaasa. Ütlen kliendile, et mingi segadus tekkis – uus kaup tuleb niikuinii juba homme.»
Homme lootis see lustakas leedi olla juba politseiniku pruut. Kustkohast sa siin sigrimigri suhetega läbi põimitud väikelinnas meest leiad. Ja veel sellist. Kalu püütakse konksuga, mehi kalaga…
Andres kordas kuulekalt: «Munga kohvikus…»
Ta oli liialt udune, et lõksu märgata või endale tunnistada, et tema ise elab samuti munga elu. Patuse munga, tõsi küll. Kui pakuti, võttis nibin-nabin nii naisi kui napsi, aga kumbki polnud teda seni jäägitult sidunud. Mis neist nappidest vahekordadest Ammende villas naismõrvariga või teatri rekvisiidilaos riieturiga! Ta isegi ei mäletanud neid. Ega osanud seepärast uut ohtu aimata. Millal mehed sedasorti vigadest õppinud on – nad ei pea neid ju vigadekski.
Mühatas uimaselt: «Ah soo, väga meeldiv… Okei, poole tunni pärast Mungas. Ah-jah, raha kah.»
Ment maksis poole kuupalga suuruse raha neiu suurde niiskesse pihku ja vaarus vetruval sammul minema.
Neiu nurrus armunult, peen-metalseks teisenenud häälel: «Peatse kohtumiseni, härra konstaabel!» Ta tõstis «Ohtliku lennu» uuesti oma õhetava näo ette ja nüüd oli see hoopis erutavamalt ohtlik ja sütitavamalt lendav.
II
Andres jõudis enne punapäist hiidtibi Munga kohvikusse sel lihtsal põhjusel, et iga rakk tema värisevas ihus nõudis õlut. Ehkki ta oli järjekordselt hulga ajurakke maha joonud, suutsid allesjäänud vaprad väikesed hall-västrikud tema kumisevas peas mõtiskleda: Pärnus on kohvik baaris ja pubi restoranis kinni – kuidas nad küll ellu jäävad? Siin lõbulinnas tahavad kõik olla kõrtsmikud ja kaupmehed, korda ei taha keegi pidada. Ja kui mõni tola, kes pisikese palga eest politseinik vaevub olema, õhtul kõrtsi läheb, ei viitsi pätid ja prostid talle isegi peksa anda. Maaslamajat ju ei lööda, avatakse hoopis uus lokaal, mille tagaruumis tegutseb teadagi mis laadi asutus, ja sopsus kriminalist vahib abitult töllis lõuaga, kuidas kandid ja litsid öist kuurortlinna valitsevad. Hommikul tahaks ta aga maailma kõige koledama müüja käest kõige kallima kala osta, ja nüüd paluks ometi õlut tuua – ka sellises vanaaegses kohvikus nagu va munga-värk siin võiksid inimesed ometi kiiremini liikuda, muidu sureb vaene võmm siia antiigi vahele lihtsalt ära ja…
Õlu ja kellatilin saabusid ühekorraga. Västrik jõudis kolm sügavat sõõmu kluugata, nii et suutis müüjanna saabudes üsna vabalt püsti tõusta ja siiralt naeratada. Neiule oli poole tunniga siginenud hoopis teistmoodi välimus – prillide ja lõualoti asemel seksikas suvekleit ja peas vallatu kübar.
Kui mees oli tervituseks püstise asendi saavutanud, selgus kibe tõde – ta oli näitsikust oma kümme sentimeetrit lühem. Ja mis siis? Tal ei olnud selle naisinimesega muid plaane kui kalaäri – ja kui oleks olnudki, siis voodis on teatavasti kõik ühepikkused.
Andrese ajurakud, mis vaakumis hõljudes üksteist otsisid, jagasid küll ära, et toekas tibi peab üsna ilmselt ja avalikult talle jahti – nii meelalt polnud ükski naine oma nime nimetanud kui seesinane siin nüüd «Sirle» kuuldavale tõi.
Samavõrd kui Sirle oli «Ohtliku lennu» fänn, jälestas Västrik muuseas kõiki nimesid, mis algasid silbiga SI. Igasugused Silvid-Sigridid-Siretid tuletasid talle miskipärast meelde sitikaid ja sigrimigri, sinikaid ja si… Aitab küll, keegi solvub veel.
Hullem kui SI-algusega nimi oli tõsiasi, et Sirlel polnud päris ilmselt kala kaasas.
«Jajah, Sirje…»
«Sirle.»
«Sirli.»
«Sirle.»
Tahtmatult oli Västrik sellele suurele sipsikule tagasi teinud ennistise «konstaabli». Urr.
«Kus mu kala on?»
Mis siin tseremoonitseda. Õlleröhatus õnnestus Andresel siiski läbi nina hääletult välja juhatada, nii et päris mats polnud ta ka nii nirus konditsioonis.
Sirle lasi oma sinakatel portselanhammastel Västriku sinise laupäevaga resoneeruda.
«Teate, tekkisid takistused. Ülemus ilmus välja ja jäi minu asemel letti. Ma poleks muidu sinuga kohtingule pääsenudki,» kudrutas ta häälega, mida teevad potikaas ja kulp kohtudes. «Kalakest aga ei saanud ma tema nina all kuidagi ära pätsata… Aga mul on uus plaan…»
Andrese ihukarvad tõusid hoiatavalt püsti – seljaaju oli antud hetkel arukam kui peas pulseeriv plasma –, kui Sirle sosistas, et ülemus sõidab varsti oma ema sünnipäevale, nii et neiukene-ridvakene saab kala ilusti ära virutada.
«Ma toon ta sulle otse koju,» haaras iseseisva otsuse tiivul sina peale üle läinud vanapiiga, kes oli otsustanud – kas nüüd või mitte iial.
Nii Andrese ülemine kui alumine pea ütlesid unisoonis: mitte iial! Mees üritas parim-enne-piiril piiga suure käe haardest vabaneda.
«Tead, mis. Teeme nii, et anna mulle mu raha ilusti tagasi ja kala müü oma kliendile. Ja mina ootan järgmist kala – maailmameri on igasuguseid ujuvaid moodustisi täis.»
Sirle ei mõelnudki raisku lasta salatõde, et tal oli keksaka kleidi all tema seksikaim pesu.
«Ei, ei, enam ei saa ümber mõelda, see peab täna sündima!» kähises ta. «Mis sinu aadress on, ma…»
Andrese hirmunud ja klaasistunud pilgus välgatas lootus, kui telefon helises.
«Jaa! Västrik! – Tõega? – Kaks ohvrit? Metsas?! Üks laip on ilma peata ja teine poolenisti põlenud? – Okei, tulen!» tõusis mees juba püsti, kirudes oma naiivsust, et ta end nii hõlpsasti püünisesse lasi meelitada. «Ma pean kahjuks lendama, amet kutsub. Ma astun mõnipäev poest läbi, kui uus laadung on tulnud… Hüvasti!»
Andres klõnksas koguka õlleklaasi ainsa neelatusega tühjaks ja tegi kiired suusad ukse poole.
Sirle kübaraservad vajusid longu nagu spanjeli kõrvad: «Nägemiseni…»
Andres tormas kiiresti kohvikust välja ja pani politseihoone poole jooksu. Oma auto oli ta eile targu mendi maja ette jätnud, sest tundis end nii palju, et teadis, kuidas reeded rinna rõõmsaks teevad. Äsjane kõne tõotas kiiret kainenemist, nii et õhtul oli lootust Fordi-kosu Jannseni uulitsasse saada. Juhul kui muidugi jälle mõni Bumerang läbi õhu ei vihise ja kutsuva tulukesena jahtklubi kõrval teda kettal püsima ei meelita. Näis. Üks asi korraga.
Praegu oli olulisim võimalikult viksi näoga sissepoole hingates kabinetti jõuda. Mis siis, et nädalavahetus – töökohustused ainevahetusele mööndusi ei tee.
Rita
