ta viimati õieti… Kuus-seitse aastat tagasi. Ja naine kobis flanellist öösärgi sahinal Joonase sängi. Nii jäigi.
Otsekui tasuks töö ja seksi eest püüdis Mari üsna nürimeelset mehetükki järele aidata. Ta parandas mitmeid kuid visalt ja südamlikult mehele omaseid sõnu nummer, rogress ja orginal, ent mõistis siis, et 55aastasele agulipoisile ei tee enam mingi valemiga selgeks, et eesti keeles on number, progress ja originaal. Mees keeldus õppimast.
Hakkas hoopis kõige üle, mida Mari tegi või ütles, vinguma. Sa oled paks. Su riided on räpased. Sa koorid liiga paksud kartulikoored. Kas sa tõesti ei suuda kunagi õiges koguses soola panna. Miks peavad labidad-hangud alati olema seal, kus sina tahad – minul on mugavam, kui…
Peagi selgus põhjus, miks Joonas vingub, õiendab ja Marit viimaks kõõmaseks juudi-Marusjaks sõimab. Ta tahtis juua. Oli niigi tavatult mitu kuud kaine olnud ja naise alandavat vaimsust välja kannatanud. Nüüd tellis ta autoga mööda jääteed kulgevalt postikanalt lisaks tavapärasele toidumoonale ja Marusja sigarettidele kasti viina. Ja siis läks lahti. Järgmisel korral läks tellimusse juba kaks kasti.
Mari oli üksi elades imevähe kulutanud, seepärast olid tal üsna kenad ressursid pangaarvel. Ja terviseressursid ka – värske õhk, liikumine ja piisavalt aega iseendale on naise tervise ja ilu pant. Teadagi.
Pool aastat pärast Joonase saabumist hakkasid kõik reservid ülehelikiirusel sulama. Kuna Mari ei suutnud johmast Joonast kaine peaga välja kannatada, hakkas ta koos mehega jooma. Sulaselget viina. Ja palju. Esiteks lahustas üsna lopsakas rasvapolster alkoholi mehise kiiruga. Teiseks ei tundunud mehevander siis nii lame ja nüri, kui Mari oli oma intellekti tema olematule IQ-le ja EQ-le lähemale joonud. Mees ise molustus juues loomulikult seitsmepenikoormasaabastega naisel ka viina visates eest ära, ent narkoos muutis selle talutavaks. Kolmandaks ei tahtnud ja ei suutnud Marusjaks madaldunud Mari enam kuude kaupa kaineks saada. Kerge samm oli pidevalt sees.
Ent selle kerge sumina tagajärjed olid rasked. Pehmelt öeldes. Mari polnud ülikoolist saadik suutnud vähegi joogisena ei mõelda ega kirja panna ainsatki mõtet ja seost, mis oleksid hiljem kainena midagi väärt olnud. Ses mõttes erines ta Oscar Wilde’ist väga – too võttis teatavasti aeg-ajalt sellepärast napsi, et teada saada, millest oleks vaja kirjutada. Kainena kirjutaski. Ja kuidas veel.
Joonase ja Mari sissetulek hakkas piirduma saarevahi tibatillukese kuupalgaga. Napsisena voodisse vajudes unustas pontsakas paar igal pool tuled põlema, nii et lisaks kärakaarvetele paisusid ka elektriarved. Patoloogiliselt jutulembene mees hakkas tegema kilomeetritepikkusi telefonikõnesid sõpradele mandril. Mistõttu telefoniarved ületasid vähesegi alles jäänud mõistuse piiri.
Umbes samal ajal kui jalgu raskelt üle õue vedav Mari taipas, et tal on esimest korda elus makseraskused – teenuste ja kaupade eest maksmise raha polnud ega olnud ka kusagilt tulemas –, algas katastroofi seeria loomadega.
Õigel ajal lüpsmata ununenud lehm sai udarapõletiku ja kõnges. Teise lehma tegi paar ise lihaks, sest süüa lihtsalt polnud midagi. Muist lihast läks halvaks, kuna iga päevaga inetumaks ja haisvamaks muutuv duett jäi enne liiga täis, kui kogu rümp sisse sai soolatud.
Kanad pääsesid lahti ja tuhkur võttis nad õnneks. Veretuks imetud linnurootsudega sai küll koeri toita. Ent nood hakkasid ikkagi lambatallesid murdma, sest mitte keegi ei tegelnud nendega. Igav oli. Reegleid polnud. Kõht oli tühi. Senised autoriteedid norisesid magada, tudisesid peaparanduse järele, püüdsid midagigi inimväärset sooritada, rikkusid ja lõhkusid kõik ära, mis neile kätte jäi – ning mõistes, et teevad ainult valesid otsuseid ja hukatuslikke valikuid, kukkusid uuesti magama.
Koerad läksid kevadise jääminekuga kaduma – ilmselt triivisid süüa otsides jäätüki peal merele. Seevastu alustasid kassid ülestõusu. Kusid Joonase kalossidesse ja sittusid Mari padja peale. Mis sattus kaunisse resonantsi esimeste inkassoteatistega, mida postikana oli sunnitud paati läbi rüsijää saare poole surudes neile tooma.
Süüa ega juua neile enam võlgu ei toodud. Ja et kirjakandja toimis mandril ühtlasi ka keelekandjana, teadis varsti kogu riik, et senine legendaarne filosoof, looduslähedane eluterve ja värske mõtleja, arvamusliider ja on-line-loengute fakiir ning tele- ja raadiojaamade filosoofiasaadetes telefonitsi-skaibitsi hiilgaja on omadega pekkis. Raputades maksmata arvete kuhja pealt suitsutuhka ja koristades kirjutuslaua alt (mis oli olnud seni tema pühamu ja vaimsusestiihiate vallandumise tõotatud maa) tühja taarat, tuli marusjastunud naisele midagi meelde.
Tema vanaema Saara oli tavatsenud öelda: «Kui naine joob, siis maja põleb.»
Oligi nii. Kuitahes joogine ja töllis oli majas mees – kuni naine hoidis arved ja toimetused, tööd ja korraldamised kontrolli all, püsis kaardimajake püsti. Pruukis naisel koos mehega kärakale anduda, ja pangakontod olidki arestitud, loomad surnud, suguelu olematu ja peeglisse võimatu vaadata.
Kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et vaatepilt oli kohutav. Seni elutervelt roosapõsine ja mõõdukalt priske naine oli paistes ja kollakas, tohutud vett täis valgunud pelmeenid silmade all. Miskipärast tuleb naistele palju kiiremini mongoliidne parmaadinägu kui meestele. Ega lähe üle ka pärast seda, kui enam ei joo.
Rita pani esimesest pilgust tähele, et säärased silmaalused kotid saadakse vaid ühel märjal moel.
Mari ei saanud tol hiljutisel elujärgul ennast peeglist vaadata ka sellepärast, et Joonas lõi peegli puruks. Mari näägutas pehmel keelel ta kallal, et ta on naise seni nii paigas maailma hukule joonud. Mees tahtis teda lüüa, aga Mari vaarus eemale ja tedretähniline rusikas tabas peeglit. Mari sai oma sinika ikka – kukkus põgenedes silmili vastu tooli seljatuge ja valmis ta oligi.
Järgnes põrgupiin. Ta silmitses tühja rahakoti mõralisest-kriimulisest pisipeeglist oma sinist silma, kotte ja punetavaid silmavalgeid, tumedaks suitsetatud hambaid – kellel siin majas hambapasta ostmiseks raha oli! –, värisevaid paistes käsi, räpaseid, juba nädal aega jutti seljas olnud riideid, rasvaseid väljakasvanud juukseid… Ja otsustas.
Surgu ärajäämanähtudesse või maha, aga nüüd on küll. Enam ei anu linnasõpradelt laenu ega poepidajatelt raamatusse kriipsu peale kraami. Kui ta edasi joob, sureb ta kindlasti üsna varsti ära. Kui siin ja praegu hoobilt katkestab, sureb võib-olla ka. Ent Mari oli selleks valmis. Enam sügavamale üks riigi juhtivaid mõttehiiglasi langeda ei saanud. Tal oli õnnestunud üldsust veenda, et intellekt ja loovus löövad eriliselt kirkal moel just erakluses ja eraldatuses leegitsema. Nüüd oli ta ise kõik saavutatu maatasa teinud.
Kodust oli saanud urgas ja teadusest tappev tsükkel.
See oli Mari elu kõige koletum nädal. Ta värises ja higistas. Ühtki mõtet polnud võimalik reastada ega korrastada – ta oli paanikas ja murdumas. Nii ihult, hingelt kui vaimult.
Nädala möödudes – sellest oli nüüdseks rõkkavaks mailõpu hommikuks möödas üle kolme kuu – suutis naine maja ära koristada, asjad oma kohtadele asetada, purustused kas parandada või ära põletada, oma rõivad üle vaadata ja kaltsud ahju ajada. Ka mehe kasis ta puhtaks ja sundis kainusele – või mida muud kui kaineks saada see naisest kõigiti sõltuv mürram saigi.
Kui Mari talus kettalt maha roomamise piinu vapralt vaikides ning varjas vaevlemist nii enda kui mehe eest, siis Joonase üleelamistest kajas terve saar. Samavõrd kui Mari korjas oma isiksuse ja majapidamise riismed üha toimekamalt ringi vudides, kasides ja klaarides kokku, lösutas Joonas diivanil ja halas, kuni naine ta jõuga majast varakevadise päikese kätte virutas. Mehike tuterdas meeleheitliku jõuga askeldaval naisel kannul ning pidas otsa ja ääreta monolooge ei-millestki. Mees ei mäletanud enam, kas neil oli kulunud Mari kõigi varude mahajoomiseks aasta, kaks või kolm. Ta ei saanud õieti
