muserdatud kompleksikott. Ta on ilus, sportlik, intelligentne ja ambitsioonikas.
Naine!
Meie seekordse juhtumi lõpetuseks on Andrese uus otsene ülemus Rein. Veidike vanunud lokkide ja kulunud pealaega, veenvate, ent mitte kuigi hinnaliste prillidega riukalik täitsamees. Rein on tibakene ülekaaluline, äärmiselt tark ja küüniline – mis on arukuse puhul vist paratamatu. Ta unistab pensionile jäämisest ja suvilasse kolimisest, aga lükkab seda paradiisiperioodi, kauaoodatud õndsat lõpusirget, eksistentsiaalset spurti ikka ja jälle edasi. Üks osa temast elab juba peenarde vahel vagaselt kulgevat kõplaga kindrali elujärku. Teine pool temast paneb vanal heal politseikarussellil, tuues põhjenduseks, et ilma temata upuks büroo lahendamata juhtumite koorma alla nagu Augeiase tallid. Need olid mäletatavasti mütoloogilised kaelamurdvad katsumused, tallid, mida polnud kuitahes kiirel ja tugeval sangaril võimalik tühjaks kühveldada. Tootlikud tagumikud jõudsid alati ette. Nii toodetakse ka kuritegusid. Ja samas kardab Rein, et tema erruminek paljastab paratamatu saladuse: inimesed on asendatavad. See on alati nii. Aga seda tunnistada ega kõrvalt pealt näha ikkagi kuidagi ei taha. Et näe, tuleb keegi ja istub su toolile ja saabki hakkama – nagu sina, mõnes aspektis pareminigi kui sina.
Rein lükkab seda reaaliat nii kaua edasi kui võimalik. Mullale igatsetud kummarduste tegemise arvel.
Ja siis on meil Marek. Tema on kaks meetrit noort kulumata ja pahedeta politseinikku.
Ehkki temagi on positiivne kangelane ja pühendunud võmm, ilmub ta tavaliselt miskipärast siis lagedale, kui Katrin on seadusliku mehe välja visanud. Marek oskab tööd ja eraelu, pühendumist ja üldsuutlikkust sedasi doseerida, et temal on alati Katrini jaoks aega ja tähelepanu, mehelikkust ja romantikat. Andres ei saa kahjuks öelda, et tema asendaja rasketel eluperioodidel oleks ametialaselt sitt mees. Temast enesest kindlasti pehmem poiss, aga noh nii keskmist taustsüsteemi arvestades täiesti tegija.
Kes tuleb viimasena, on tegelikult esimene.
Kaja – Andrese ja Katrini teismeline tütar – on see, kelle nimel see kõik. Elu mõte. Õis.
Praegusel hetkel on ta – kui lilleriigiga paralleele vedada – must roos. Tal on satanistlik mustade küünte ja huulte vaimustus. Arvatavasti on tal kusagil oma Seth, nagu need noorukesed Egipti sümboolikast ja krüptikast innustunud gooti ja salaklubide fännid endale noid vähe-vaimukaid nimesid võtavad. Kõverdab teine isa nähes enamasti põlglikult oma sitikmustaks värvitud musinuppu, näitab veel sitiksünkjamaid küüsi, ja ei arva tühjagi sellest kännust, millest kasvas.
Kajasse on pakitud kõik selles eas tüdrukuile iseloomulikud omadused, kaasaarvatud isa vihkamine. Seda on saanud kohe lausa topeltports. Ja kogu see hoogne ja kirgne vihkamine vaheldub kutsik-hormonaalses äraarvamatus rütmis hootise jumaldamisega. Katsu sa olla sihukese lapse vanem, kes sind sedasi vahelduvvooluga vihkab ja jumaldab.
Sihukese lapse vanem peidab end igal võimalusel maailma ainsamasse kohta, mis teda tõeliselt õnnelikuks teeb. Kui aiandushuvilistel ja hobusõpradel on vähemasti võimalus ja lootus mingil eluperioodil oma kiindumuse keskele, sisse, üleni sekka elama kolida, siis Andresel tema kire puhul seda väljavaadet pole.
Akvaariumidega võib end ümbritseda. Akvaariumisse sisse elama ei pääse. Kala ei taha pai ega tule kaissu – ta lummab teisiti. Lummab nii, et Andres sulab ja lahustub akvaariumide keskel. Ta ei hakka hüpnootiliselt koos kaladega suid maigutama. Ta ei tee ega mõtle nendega koos olles üldse mitte midagi.
Sellega need kalad ta vist transsi ajavadki.
Kergendus. Mõnu. Emotsioonitus…
Kui Andres täna looduspoodi akvaariumidest seinte vahele varjub, on seal midagi uut. Midagi absoluutselt vapustavat.
Ühes akvaariumis ujuvad valged, peaaegu läbipaistvad kalad.
Politseinik puhkehetkel ei märka, mis või kes on lummav ja vapustav looduspoe müüjannale. Ta on sellesse oaasi sisenedes alati nii lõdvestunud ja ära, et ei näe, kui sügavalt ja igatsevalt on müüjanna temasse armunud. Ilmselt juba ammu. Andres on selles poekeses tema parim tema. Noor ja kaunis müüjanna ei näe teda ennastsalgava sangarina, vaid andunud kalafanaatikuna. See on selle noore naise jaoks erutav. Suisa seksikas. Karmi ja tiba tahumata mehe sulamine klaasseinte vahel sulatab müüjanna. Vaata, oh vaata mind ka sellise näoga, nagu sa vaatad neid valgeid, peaaegu läbipaistvaid kalu…
Naine seisab albiinokalade akvaariumi taha. Andrese nägu on surutud teiselt poolt vastu klaasi. Kui seda klaasi ja neid külmi-libedaid-värvituid ees ei oleks… Andres aga imetleb teispool klaasi üksnes neid kauneid olendeid, kes klaaskastis laisalt ja graatsiliselt siia-sinna õõtsuvad. Milline jumalik täiuslikkus!
Ka siis, kui müüjanna hiilib Andrese kõrvale, puudutab riivamisi oma pakatavalt noore ja kogenematult agara rinnaga tema õlga, ei näe mees midagi peale oma vesise ilmutuse. Mehe nägu liigub vastavalt kalakeste liikumisele peaaegu et transis üles ja alla, paremale ja vasakule.
Müüjanna sosistab Andresele kõrva: «Pangasius hypophthalamus. Väga erilised albiinod… mmm…»
Andres ägab: «Jeerum. Mul lähevad praegu põlved nõrgaks.»
Müüjanna ei varja, et see talle just meeldibki. Ainult et mees paraku ei näe ka kõige avalikumat tõsiasja. Naine kruvib hinda – tema käsutuses on midagi, mida see ihaldusväärne isane inimene ikkagi tahab. Kui ta teda ennast ka ei märka ega taha.
Müüjanna sosistab: «Eestis on ainult kaks inimest, kellel on Pangasius hypophthalamus albiinod. Ainult kaks…»
Andres küsib poisikeselikust erutusest katkeval kähinal: «Mina oleksin siis kolmas?»
Millised suured lapsed need mehed küll on. Ja just sellepärast nii vastupandamatud.
«Jah!» ütleb müüjanna ootamatult valjusti, lausa nõudlikult.
Tuleb pikk päev – kuidas neid tööpäeva lõpuni autos kilekotis hoida, mõtleb Andres vaid üht. Ja siis väidavad naised, et mehed mõtlevad ainult ühest asjast. Mida nemad ka teavad! Nemad, kes nad pole tundnud säärast lummust.
«Kas see on vastupidav liik? Keskkonnatingimustele, toidumuutustele, ainetele… Kas need on vastupidavad kalad? Ma mõtlen eriti… vastupidavad igasugustele mürkidele… Noh, et annaks midagi päästa, kui…» muretseb Andres.
Kas sellel mehel on mingi salanihe? Võluvalt sõitev katus? Issake, kui võluv.
«Kuidas palun?» nurrub müüja.
«Vaadake, mu eelmised kalad surid seetõttu, et vette sattus veidi pesupulbrit,» mühatab Andres. Üsna ebamugav teema. Igas mõttes. Esiteks on äärmiselt paha tunnistada, et mõni veeloom on su kätte maha kärvanud. Seda enam, kui see, kellele pead sellist piinlikku tõika tunnistama, näeb välja nagu näkineid. Miski võrgu moodi asi seljas ka ja puha. Sellisele undiinile on kõigist piinlikest variantidest kõige meeldivam tunnistada, et ta ise ikkagi selline ajukääbik pole.
«Naine ajas pesupulbri kalatoiduga segamini… kogemata loomulikult… ma arvan…»
Andres sai neid neutraalseid lauseid öeldes ka ise aru, et näkineiuliku müüjanna silmis on mõlemad mölakluse moodused andestamatud. Kuidas saab mees võtta naise, kes on nii lohakas ja hoolimatu? Kuidas mõni inimene võib ilmsüüta olevused ära tappa või elada inimesega, kes on ilmsüüta olevused ära tapnud? Seda enam, et seda tragöödiat meenutades hakkab Andresel endal uuesti neist kaladest nii hirmus kahju, et pisar tikub silma.
Mage
