ajastul poleks harjunud karbikuhjasid koju kandma ka siis, kui pere funkab ja kodumäng õnnestub päris uhkesti?
Siin selle konspiratiivkorteri «pere» kodumäng ei funganud.
«Jälle võtsid krevette!» karjatas Henri masendatult. «Kas sa ei suuda kunagi meeles pidada, et ma ei söö neid kuramuse krevette? Neil on raipehais ja solgivee maitse! Nad maitsevad nagu kogu maailma mere reostus kokku!»
Andres kraaksatas: «Ma pole sinuga abielus, et ma su maitse-eelistusi peast teadma pean! Sorri, noh. Mul läks see kah koos kõige muuga meelest ära jah. Mõtlesin omaenda näruse elu peale. Ilmselt saan täna Katsilt lõplikult kinga.»
Kui Henri käest oleks küsitud, oleks ta Andresele öelnud, et see ongi parem ja õigem. Selle lahku kasvanud paari laialiminek on ammu õhus – kui kaua seda kummi siis ikka venitatakse, nii et kogu prefektuur kuuleb ülepinges traatide tinisemist ja kardab katkeva kannatuse tükkidega pihta saada. Aitab küll.
Kuna Henri käest ei küsitud, siis ta ei öelnud. Kui ei küsita, ära mölise. Rahuliku elu esimene kuldreegel.
Ütles vaid: «Kui sa oleksid suutnud vahel midagigi temale olulist kah meeles pidada, siis poleks seda juhtunud. Ta on sulle nagu mööda- ja ülesõitvale rongile üha järele vahtinud ju. Ise puha patsutamata ja kõrva tagant sügamata.»
Henri hakkas vastumeelselt sööma. Kuradi krevitud, öäk!
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
