tema nimi on mademoiselle Friquet.» Mulle tundus järsku häbistav, et mul, kaheteistkümneaastasel poisil, ei ole mitte meeskasvataja, vaid lastepreili – nagu tüdrukul! «Aga ega ma tema sõna ei kuula,» lisasin ma halvakspanevalt. «Mis mul temast!»
Punin vangutas pead.
«Oh, aadlisugu, aadlisugu, vaid võõrastest te peate lugu! Venemaad te halvustate, võõrast tarkust kummardate, välismaad te jumaldate…»
«Mis see oli? Te räägite värssides?» küsisin ma.
«Mis teie siis arvate? seda võib alati see mees, sest see on mul vere sees…»
Sel hetkel kostis meie selja tagant pargist vali ning terav vile. Mu vestluskaaslane tõusis kärmesti pingilt.
«Andke andeks, noorsand. Mu seltsimees kutsub mind, ta otsib mind… Ei tea, mis ta mulle ütleb? Andke andeks, ärge pange pahaks…»
Ta vupsas põõsaste vahele ja kadus, mina jäin veel natukeseks pingile istuma. Ma olin veidi nõutu ja ühtlasi oli mul üsna meeldiv tunne… ma polnud veel iial kohanud niisugust inimest ega niisuguse inimesega rääkinud. Vähehaaval läksid mu mõtted uitama kuid siis tuli mulle meelde, mütoloogia – ja ma vantsisin koju.
Kodus kuulsin, et vanaema oli Baburiniga kokkuleppele jõudnud: Baburinile anti väheldane tuba teenijatemajas, tagahoovis. Ta kolis sinna kohe koos oma kaaslasega sisse.
Järgmisel hommikul, kui tee oli joodud, läksin mademoiselle Friquet’lt luba küsimata teenijatemajja. Ma tahtsin jälle veidi lobiseda eilse veidrikuga. Uksele koputamata – seda ei olnud meil mitte kombekski – astusin otse tuppa. Leidsin sealt eest mitte selle, keda otsisin, mitte Punini, vaid tema eestkostja filantroop Baburini. Ta seisis akna all, ilma üleriieteta, jalad laialt harkis, ja kuivatas pika käterätikuga hoolikalt oma pead ja kaela.
«Mida te soovite?» lausus ta käsi alla laskmata ja kulmu kortsutades.
«Kas Punin ei ole kodus?» küsisin ma kõige hooletumal viisil ja mütsi peast võtmata.
«Härra Punin, Nikandr Vavilõtš, ei ole praegusel silmapilgul tõepoolest kodus,» vastas Baburin kiirustamata. «Kuid lubage teile, noormees, öelda: kas on viisakas niiviisi, luba küsimata, võõrasse tuppa tulla?»
Mina!.. noormees!.. kuidas ta julgeb!.. Mul kargas hing täis.
«Te vist ei tunne mind,» sõnasin ma mitte enam hooletult, vaid juba ülbelt. «Ma olen siinse mõisaproua pojapoeg.»
«See oii mulle ükspuha,» vastas Baburin end jälle käterätikuga hõõruma hakates. «Kuigi te olete härraste pojapoeg, ei ole teil ikkagi õigust võõrasse tuppa tulla.»
«Mis võõras see on? Mis te räägite?! Ma olen siin igal pool kodus.»
«Ei, vabandage, siin olen kodus mina, sest see tuba on kokkuleppe kohaselt mulle määratud – minu töö eest.»
«Ärge mind õpetage, palun,» katkestasin ma teda. «Ma tean paremini kui teie, et…»
«Teid on vaja õpetada,» katkestas tema omakorda mind, «sest teie olete parajasti niisuguses eas… Ma tean oma kohustusi, kuid tean väga hästi ka oma õigusi, ja kui te jätkate minuga niisugusel toonil rääkimist, siis pean ma teid paluma siit lahkuda…»
Ei tea, millega meie nääklemine oleks lõppenud, kui samal silmapilgul poleks jalgu järel vedades ja taarudes tuppa tulnud Punin. Ta nähtavasti taipas meie näoilmest, et meie vahel oli midagi ebameeldivat toimunud, ja pöördus otsekohe minu poole kõige armastusväärsemate rõõmuavaldustega.
«Aa, noorsand, noorsand!» hüüdis ta kohmakalt käsi kokku lüües ja oma hääletut naeru kihistades. «Tulid mind vaatama, kullake! Tulid vaatama! («Mis see tähendab?» mõtlesin ma. «Kas ta tõesti ütleb mulle «sina»?»). Lähme parki. Ma leidsin seal midagi niisugust… Milleks umbses ruumis istuda! Lähme.»
Ma järgnesin Puninile, kuid pidasin vajalikuks lävel tagasi vaadata ja Baburinile väljakutsuva pilgu heita. Et ega ma sind ei karda!
Ta vastas mulle samaga ja koguni turtsatas rätikusse – arvatavasti selleks, et mulle selgesti tunda anda, kui väga ta mind põlastab!
«Küll teie sõber on häbematu!» ütlesin ma Puninile, niipea kui uks minu järel oli sulgunud.
Punin pööras oma lihava näo peaaegu kohkunult minu poole.
«Kelle kohta te niiviisi ütlete?» küsis ta silmi pungi ajades.
«Muidugi tema kohta… kuidas te teda nimetate?.. selle… Baburini kohta.»
«Paramon Semjonovitši kohta?»
«Nojah, selle… tõmmunäolise…»
«Ai… ai… ai…» lausus Punin sõbraliku etteheitega.
«Noorsand, noorsand, kuidas te ometi võite niimoodi öelda! Paramon Semjonõtš on äärmiselt auväärne, karmide põhimõtetega inimene! Endale liiga teha ta muidugi ei lase, sest ta tunneb oma väärtust. Suured teadmised on sel inimesel – ja tal peaks hoopis teistsugune koht olema! Temaga tuleb hästi viisakalt ümber käia, sest ta on ju…» siinkohal kallutas Punin end üsna minu kõrva ligi, «vabariiklane!»
Ma jäin Puninile otsa vahtima. Seda ei olnud ma küll oodanud. Kaidanovi õpikust ja teistest ajalooraamatutest olin ma lugenud, et kunagi vanal ajal olid olnud vabariiklased, kreeklased ja roomlased, ja kujutlesin millegipärast kõiki neid kiivrite, ümmarguste kilpide ja suurte paljaste jalgadega, aga et tegelikkuses, praegusel ajal, eriti Venemaal, meie kubermangus, võis vabariiklasi leiduda see lõi segamini kõik tninu arusaamised, ajas need hoopis sassi!
«Jah, mu kullake, jah: Paramon Semjonõtš on vabariiklane,» kordas Punin. «Olgu siis nüüd teile edaspidiseks teada, kuidas niisugusest inimesest rääkida! Aga nüüd lähme parki. Kujutage ette, mis ma seal leidsin! Käo muna lepalinnu pesas. Imelugu!»
Ma läksin koos Puniniga parki, kuid mõttes aina kordasin endamisi: vabariiklane! Va… ba… riiklane!
«Sellepärast siis,» jõudsin lõpuks otsusele, «on tal niisugune sinine habe!»
Minu vahekord nende kahe mehega – Punini ja Baburiniga – kujunes lõplikult välja kohe sellestsamast päevast. Baburin äratas minus vaenulikkust, millele aga peagi lisandus midagi lugupidamisetaolist. Ja küll ma kartsin teda! Ma ei lakanud teda kartmast isegi siis, kui ta ei kohelnud mind enam endise järsu karmusega. On vist ütlematagi selge, et Puninit ma ei kartnud; ma ei pidanud temast lugugi, ta oli minu silmis – kui otsekoheselt öelda – narr, kuid ma armastasin teda kogu südamest. Mulle pakkus tõelist naudingut viibida tundide kaupa tema seltsis, temaga kahekesi, kuulata tema jutte. Vanaemale ei meeldinud põrmugi see «intimite» [Südamesõprus (pr. k.).] «lihtinimesega» – «du commun», kuid nii kui ma minema pääsesin, ruttasin otsekohe oma naljaka, kalli, imeliku sõbra juurde. Eriti sagedasteks muutusid meie kokkusaamised pärast mademoiselle Friquet eemaldamist, kelle mu vanaema saatis Moskvasse tagasi karistuseks selle eest, et ta oli julgenud küllatulnud staabikaptenile kurta meie majas valitseva igavuse üle. Ka Punin omalt poolt ei pidanud endale koormavaks pikki kõnelusi kaheteistkümneaastase poisiga, ta justkui otsis ise selleks võimalusi. Kui palju tema jutte kuulasin ma ära, istudes temaga lõhnavas varjus, kuival ning tasasel rohul, hõbepaplite võlvi all või tiigiäärses roostikus, jämedal ning rõskel liival allavarisenud kalda ääres, millest
