tagajärjel ta oli kõik eluvintsutused läbi teinud ja lõpuks hulkuriks muutunud. «Ja kui ma ei oleks kokku juhtunud oma heategija Paramon Semjonõtšiga,» lisas Punin harilikult (teisiti ta Baburinit ei nimetanud), «oleksin ma viletsuse, kõlvatuse ja patu rappa vajunud!» Punin armastas kõrgelennulisi väljendusi ja kaldus kangesti kui mitte just valetama, siis juurde luuletama ja liialdama; kõike pani ta imeks, kõik äratas temas vaimustust… Teda järele aimates hakkasin ka mina liialdima ja vaimustust tundma. «Sa oled kuidagi tormakaks läinud – löö risti ette, mis sinuga ometi on,» manitses mind vana amm. Punini jutud huvitasid mind ääretult, kuid isegi rohkem kui tema jutte armastasin ma seda, kui ta mulle midagi ette luges. Võimatu on kirjeldada tunnet, mis mind valdas, kui ta parajal silmapilgul järsku nagu muinasjuttude erak või hea vaim mu ette ilmus, kogukas raamat kaenla all, ja pika kõvera sõrmega salamisi tõmmates ning salapäraselt silma pilgutades peaga, kulmudega, õlgadega, kogu kehaga pargi sügavaima tihniku poole osutas, kuhu keegi meile järele ei pääsenud ja kust oli võimatu meid üles leida! Niisiis õnnestus meil märkamatult minema lipsata, me oleme õnnelikult jõudnud ühte meie salajasse paika, me istume juba kõrvuti, juba avaneb pikkamisi raamat, levitades teravat, mulle tol ajal seletamatult meeldivana tundunud kopituse- ja iidsuselõhna! Millise südamevärinaga, millise tumma ootuseärevusega vahin ma Punini näkku, huultele neile huultele, kust iga silmapilk on voolama hakkamas mõnus jutt! Viimaks kostavadki esimesed sõnad! Kõik ümbritsev kaob ei, mitte ei kao, vaid muutub kaugeks, kattub uduvinega, jättes enesest järele vaid mulje kui millestki sõbralikust ning heatahtlikust! Puud, rohelised lehed, kõrged rohukõrred kaitsevad, varjavad meid kogu ülejäänud maailma eest. Keegi ei tea, kus me oleme ja mis me oleme, – aga meiega on luule, see tungib meisse, me joobume sellest, meiega toimub midagi tähtsat, suurt ja salapärast… Punin eelistas peamiselt luuletusi – kõlavaid, kaunisõnalisi luuletusi. Ta oli valmis nende eest oma hinge ära andma! Ta ei lugenud neid, vaid hüüdis – pidulikult, haukuvalt, rõkkavalt, läbi nina, nagu joobnu, nagu pöörane, nagu Püütia! Peale selle oli tal veel niisugune harjumus: algul võristas ta luuletuse läbi tasakesi, poolel häälel, justkui pominal… Seda nimetas ta mustalt lugemiseks. Seejärel müristas maha sellesama luuletuse puhtalt, kargas äkki püsti, tõstis käed – pooleldi paluvalt, pooleldi käskivalt Niisugusel kujul me võtsime temaga läbi Lomonossovi, Sumarokovi ja Kantemiri (mida vanem luuletus oli, seda enam ta Puninile meeldis) ja isegi Heraskovi «Rossiada»! Ja tõtt-öelda see «Rossiada» vaimustas mind eriliselt. Selles on muuseas tegelaseks üks mehine tatarlanna, hiiglaslik kangelane. Nüüd olen ma isegi tema nime unustanud, äga tookord läksid mu käed ja jalad külmaks, niipea kui seda nimetati! «Jah,» rääkis Punin tähendusrikkalt pead noogutades, «Heraskov – ega tema armu ei anna. Mõnikord paneb niisuguse salmikese hakkama, et lihtsalt tummaks lööb… Hoia piip ja prillid! Sa tahad temast aru saada, aga tema on otsaga juba jumal teab kus – ja muudkui paugub, just nagu tsümbel! Selle eest on talle ka vägev nimi antud: Herraskov!!» Lomonossovile heitis Punin ette liialt lihtsat ning vaba sõnastust, Dedavinisse aga suhtus peaaegu vaenulikult, öeldes, et too olevat rohkem õukondlane kui poeet. Meie kodus ei pööratud kirjandusele, luulele mingit tähelepanu, veelgi rohkem – luuletusi, eriti vene luuletusi, peeti koguni millekski sündsusetuks ning labaseks. Vanaema ei nimetanud neid isegi mitte luuletusteks, vaid «lugudeks»; iga lugude kirjutaja oli tema meelest kas marujoodik või püstitola. Olles seesuguste arusaamiste keskel üles kasvanud, pidin ma paratamatult kas Puninile tülgastusega selja pöörama – ta oli pealegi veel korratu ja kasimatu, mis samuti riivas minu härraslikke harjumusi, – või temast võlutuna ja kütkestatuna järgima tema eeskuju, tema luulehullusest nakatuma… Nii see ka toimus. Ka mina hakkasin luuletusi lugema, või nagu vanaema ütles, lugusid leelutama ja katsusin koguni ise midagi vahnis sepitseda, nimelt leierkasti kirjelduse, milles olid kaks niisugust värsirida:
Näe, pöörleb juba jäme võll,
lõid lõgisema hambad tal.
Punin kiitis selles kirjelduses heaks mõningad helijäljendused, kuid sisu enese laitis maha; see oli tema meelest liialt tühine ega väärinud lüürahelinat.
Paraku lõppesid kõik need katsed, erutused, vaimustused, meie lugemised nelja silma all, meie ühine elu, meie luule – kõik see lõppes korrapealt. Õnnetus tabas meid järsku nagu pikselöök.
Vanaema armastas igas asjas puhtust ja korda, täpipealt nagu tolleaegsed kohusetruud kindralid; puhas ja korras pidi olema ka meie park. Seetõttu «aeti» sinna aegajait «peale» teokohustuseta saunikuid, ülemääraseid või põlualuseid mõisateenijaid – ja sunniti neid puhastama teeradu, rohima peenraid, sõeluma ning kobestama mulda lilleklumpide jaoks jms. Ükskord, kui jälle seesugune kokkuaetud rahvas töötamas oli, läks vanaema parki ja võttis minu kaasa. Igal pool, puude vahel, muruplatsidel, välkusid valged, punased, hallid särgid; kõikjalt kuuldus kraapivate labidate kriginat ja tärinat, mullakamakate tumedat mütsumist vastu länguasetatud sõelu. Töötajaist möödudes märkas vanaema oma kullipilguga otsekohe, et üks neist töötas vähema agarusega kui teised ja mütsigi võttis peast justkui vastumeelselt. See oli alles väga noor, kõhna näo ja aukuvajunud tuhmide silmadega poiss. Räbaldunud ning paikadega kaetud nankingriidest kaftan tahtis vägisi tema kitsailt õlgadelt maha vajuda.
«Kes see on?» küsis vanaema Filippõtšilt, kes kikivarvul tema kannul sammus.
«Keda te… arvate heaks…» alustas Filippõtš alandlikult.
«Küll on tola! Ma räägin sellest, kes mulle otsa põrnitses. Näe, seisab seal – ei tee tööd.»
«See! Jah… Ss… see on Jermil, kadunud Pavel Afanasjevi poeg.»
See Pavel Afanasjev oli kümmekond aastat tagasi olnud vanaema majordoomus ja eriline soosik, kuid järsku põlu alla langenud ja niisama järsku karjatalitajaks muutunud. Kuid ka karjatalitajaks ei jäänud ta kauaks, vaid veeres käkaskaela edasi, kuni jõudis lõpuks välja kauge küla suitsutarre, puud jahu kuumoonaks, ja suri rabandusest, jättes perekonna äärmisse viletsusse.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
