korralikult täidab vatsa,küll ta siis hea ispravnik [Испранный –korralik] on.»
Ipatov pahvatas naerma.
«He-he-hee! Eks ole tore? Võite uskuda, sellest ajast peale on nii, et kui keegi meist ütleb Agei Fomitšile näiteks: tervist – siis lisab tingimata: «Küll ta siis hea ispravnik on,»
Ja kas arvate, et Agei Fomitš vihastab? Mitte põrmugi. Meil ei ole niisugust kommetki. Küsige kas või Ivan Iljitši käest.»
Ivan Iljitš volksas vaid silmadega.
«Kes siis nalja üle vihastada tohib! Võtame näiteks kas või Ivan Iljitši, teda nimetavad meil kõik Pehmeks Mehekeseks, sest ta on kõigega väga ruttu nõus. Ja kas Ivan Iljitš sellepärast haavub? Mitte kunagi!»
Ivan Iljitš vaatas aeglaselt silmi pilgutades algul Ipatovile, seejärel Vladimir Sergeitšile otsa.
Hüüdnimi «Pehme Meheke» sobis Ivan Iljitšile tõepoolest väga. Temas ei olnud jälgegi sellest, mida nimetatakse tahteks või iseloomuks. Igaüks, kes aga tahtis, võis ta endaga ükskõik kuhu kaasa viia. Tarvitses vaid talle öelda: Ivan Iljitš, lähme, ja ta võttis mütsi ja läks; aga kui keegi teine oleks talle öelnud: Ivan Iljitš, jääge siia, – oleks ta pannud mütsi käest ja jäänud. Loomult oli ta rahuarmastav ning vaikne, kogu oma elu oli ta olnud poissmees, kaarte ei mänginud, kuid talle meeldis istuda mängijate juures ja neile kordamööda näkku vaadata. Ilma seltskonnata ei saanud ta elada ja üksindust ei talunud, teda valdas siis norutunne; seda juhtus temaga muide väga harva. Tal oli veel üks iseärasus: hommikul vara voodist üles tõustes ümises ta tasasel häälel vanaaegset romanssi:
Kesk küla parun kunagi
kord elas lihtsalt, küla moodi…
Selle iseärasuse tõttu kutsuti Ivan Iljitši veel ka männileevikeseks: teatavasti laulab männileevike puuris ainult üks kord päevas, varahommikul. Niisugune oli Ivan Iljitš Bodrjakov.
Jutuajamine Ipatovi ja Vladimir Sergeitši vahel kestis üsna kaua, kuid mitte enam endistel, nii-öelda filosoofilistel teemadel. Ipatov küsitles Vladimir Sergeitšit tema mõisa kohta, tema metsade ja maade olukorra, uuenduste kohta, mida ta on juba rakendanud või alles kavatseb rakendada oma majapidamises. Tegi talle teatavaks mõned oma isiklikud tähelepanekud, soovitas muu hulgas heinamaa mätaste kõrvaldamiseks puistata nende ümber kaeru, mis pidavat õhutama sigu neid oma kärsaga maha tuhnima, jms. Kuid märgates viimaks, et Vladimir Sergeitšil silmad kinni vajuvad ja isegi sõnad hakkavad kuidagi pikaldaseks ning seosetuks muutuma, tõusis ta püsti ja teatas armastusväärselt kummardades, et ei kavatse kauem oma kohalviibimisega tüli teha, kuid loodab, et tal on rõõm kallist külalist mitte hiljem kui homme lõuna ajal enda pool näha.
«Aga minu külasse,» lisas ta, «võib teile teed juhatada kas või esimene vastutulev kana või eit, väikesest lapsest rääkimata. Tarvis ainult küsida Ipatovkat. Hobused toovad ise kohale.»
Vladimir Sergeitš vastas, muide talle omaselt veidi takerdudes, et püüab… kui mingit takistust ette ei tule…
«Ei, meie ootame teid kindlasti,» katkestas Ipatov teda sõbralikult, surus tal tugevasti kätt ja väljus kiirel sammul toast, hüüdes ukse juurest üle õla: «Ilma tseremooniata!»
Pehme Meheke Bodrjakov kummardas sõnatult ja kadus oma kaaslase kannul, kui oli enne seda lävel komistanud.
Ootamatud külalised ära saatnud, riietus Vladimir Sergeitš kohe lahti, heitis voodisse ja jäi magama.
Vladimir Sergeitš Astahhov kuulus nende inimeste hulka, kes pärast seda kui on ettevaatlikult jõudu proovinud kahel, kolmel erineval tegevusalal, ütlevad iseenda kohta, et nad on lõpuks otsustanud elule praktilisest seisukohast vaadata, ja pühendavad kogu vaba aja oma sissetulekute suurendamisele. Ta oli üsna arukas, kaunis kitsi ja väga kaine mõistusega, armastas lugemist, seltskonda, muusikat, kuid kõike mõõdukalt ja pidas end ülal väga viisakalt. Aastaid oli tal ainult kakskümmend seitse. Temataolisi noori mehi on viimasel ajal rohkesti siginud. Ta oli keskmist kasvu, hea kehaehitusega, näojooned olid tal meeldivad, kuid elutud: tema ilme ei muutunud peaaegu kunagi, silmavaade oli alati ühtemoodi jahe ning selge; vaid harva soojendas seda kerge nukruse või igavuse varjund; aupaklik naeratus ei lahkunud peaaegu kunagi ta huultelt. Juuksed olid tal kaunid, blondid, siidjad ja lainjalt lokkis. Vladimir Sergeitšile kuulus ligemale kuussada hinge korralikkudes mõisates, ja ta mõtles abielule, armastusabielule, mis ühtlasi oleks ka kasulik. Eriti soovis ta sidemetega naist. Ta leidis, et tal ei ole küllaldaselt sidemeid. Ühesõnaga, ta vääris hiljaaegu moodi läinud džentelmeni nimetust.
Olles järgmisel hommikul tavalisel kombel väga varakult üles tõusnud, asus meie džentelmen asju ajama, ja peab tunnistama, tegi seda väga asjalikult, mida meil Venemaal noorte praktiliste inimeste kohta just alati öelda ei saa. Ta kuulas kannatlikult maameeste segaseid palveid ning kaebusi, rahuldas neid nii palju kui sai, lahendas tülisid ja lahkhelisid sugulaste vahel, mõningaid hurjutas, teistele käratas peale, kontrollis külakupja aruannet, paljastas paar-kolm külavanema sulitempu, ühesõnaga korraldas asjad nii, et jäi ise enesega rahule ja ka talupojad rääkisid kokkutulekult oma kodudesse laiali minnes temast head. Ipatovile eelmisel õhtul antud lubadusest hoolimata otsustas Vladimir Sergeitš kodus lõunat süüa ja tellis reisikokalt isegi oma lemmiktoidu – riisisupi rupskitega, kuid järsku, võib-olla rahuldustunde tõttu, mis hommikust saadik tema südant täitis, jäi ta keset tuba seisma, laksas endale käega vastu otsaesist ja hüüdis valjusti ning mõnevõrra uljalt: «Sõidan õite selle vana sõnadetegija poole!» öeldud – tehtud. Poole tunni pärast istus ta juba oma uues tarantassis, mille ees neli tublit talupojahobust, ja sõitis Ipatovikasse, kuhu polnud üle kaheteistkümne versta väga head teed.
Mihhail Nikolajevitš Ipatovi mõisas oli kaks väikest eraldi härrastemaja, mis olid ehitatud teineteise vastu üks ühele, teine teisele poole suurt läbivooluga tiiki. See tiik lõppes pika tammiga, millele oli istutatud hõbepapleid: tammiga peaaegu ühel tasemel paistis väheldase vesiveski punane katus. Ühesuguselt ehitatud, ühtemoodi lillaks värvitud majakesed näisid üle avara veelagendiku teineteist silmitsevat oma sätendavate väikeste puhaste aknaklaasidega. Kummagi maja keskel ulatus ette ümmargune terrass ja kerkis terav frontoon, mida toetasid neli ligistikku asetsevat valget sammast. Kogu tiigi ümber laius vana park: pärnad ulatusid läbi pargi puiesteedena ja seisid tihedate tukkadena; kahvatukollase tüvega põlised männid, tumedad tammed, kaunid saared tõstsid siin-seal kõrgele oma üksildasi latvu; laialt vohavate sirelite ja akaatsiate lopsakas lehestik ulatus kuni mõlema maja otsteni, jättes vabaks üksnes nende esiküljed, kust laskusid nõlvakut mööda alla loogelised, telliskividega sillutatud teerajad. Kirjud pardid, valged ja hallid haned ujusid üksikute parvedena selgel tiigiveel: see tiik ei kattunud kunagi kõntsaga rohkete allikate tõttu, mis said alguse tema «ülemises otsas» järsu ning kivise jääraku põhjast. Mõisa asukoht oli hea: rõõmus, üksildane ja ilus.
Ühes neist kahest majakesest elas Mihhail Nikolaitš ise, teises tema ema, aastat seitsekümmend vana eidetudi. Tammile jõudes ei teadnud Vladimir Sergeitš, kumma maja poole pöörata. Ta vaatas ringi – paljajalu poolpehkinud kännujändrikul seistes õngitses mõisapoiss kalu. Vladimir Sergeitš hõikas teda.
«Kelle juurde teil asja on, kas vanaproua või noorsandi juurde?» küsis poiss silmi õngekorgilt pööramata.
«Missuguse proua?» küsis omakorda Vladimir Sergeitš. «Ma tulin Mihhail Nikolaitši juurde.»
«Aa, noorsandi juurde! Siis minge paremat kätt.»
Poiss rapsas õngevibu ja tõmbas liikumatust veest välja väikese hõbedase
