Vladimir Sergeitši tema juurde.
«Lubage, Nadežda Aleksejevna, teile esitleda meie naabrit härra Astahhovit, kellest te olete arvatavasti palju kuulnud.»
Vladimir Sergeitš kummardas, Nadežda Aleksejevna aga vaatas talle oma ümmarguse kübara ääre alt otsa.
«Nadežda Aleksejevna Veretjeva on meie naaber,» jätkas Ipatov Vladimir Sergeitši poole päördudes. «Elab siin oma venna, kaardiväe eruportšiku Pjotr Alekseitšiga. Ta on mu naiseõe suur sõber ja üldse suhtub väga hästi meie peresse.»
«Terve teenistuskiri,» sõnas Nadežda Aleksejevna muiates ja ikka endiselt Vladimir Sergeitšit kübaraääre alt silmitsedes.
Vladimir Sergeitš mõtles samal ajal endamisi: «Ka see on väga kenake.» Ja tõepoolest, Nadežda Aleksejevna oli väga armas neiu. Peenike ja sihvakas, näis ta hoopis noorem, kui tegelikult oli. Tal oli juba kakskümmend seitse aastat täis. Nägu oli tal ümmargune, pea väike, juuksed blondid ja kohevad, terav nina peaaegu jultunult püsti ja silmad lõbusad ning pisut kavalad. Pilkehimu lausa säras neist vastu, mängles sädemetena. Tema haruldaselt elav ning liikuv nägu võttis mõnikord peaaegu naljaka ilme; sealt vaatas vastu huumor. Vahel harva, enamasti ootamatult, laskus tema näole mõtlikkuse vari – siis muutus ta nägu leebeks ning heasüdamlikuks, kuid pikaks ajaks mõttesse jääda ta ei suutnud. Ta tabas kergesti inimeste naljakaid külgi ja joonistas üsna korralikult karikatuure. Juba sündimisest saadik hellitasid teda kõik, ja seda oli otsekohe märgata: lapsepõlves ärahellitatud inimestele jääb elu lõpuni eriline märk külge. Vend armastas teda, ehkki kinnitas, et Nadežda ei nõela mitte nagu mesilane, vaid nagu herilane, sest mesilane nõelab – ja sureb, aga herilasele ei loe nõelamine midagi. See võrdlus vihastas õde.
«Kas te tulite kauaks siia?» küsis ta Vladimir Sergeitšilt maha vaadates ja ratsapiitsa käes keerutades.
«Ei, ma kavatsen juba homme siit ära sõita.»
«Kuhu?»
«Koju.»
«Koju? Milleks, kui lubate küsida?»
«Kuidas milleks? Heldeke, kodus on mul tegemist, mis ei kannata edasilükkamist.»
Nadežda Aleksejevna vaatas Vladimir Sergeitšile otsa. «Kas te olete siis niisugune… korralik inimene?»
«Ma püüan olla korralik inimene,» vastas Vladimir Sergeitš.
«Meie asjalikul ajal peab iga mõistlik inimene olema asjalik ja korralik.»
«See on täiesti õige,» tähendas Ipatov. «Eks ole, Ivan Iljitš?»
Ivan Iljitš vaatas ainult korraks Ipatovile otsa, aga Jegor Kapitonõtš lausus:
«Jah, nii see on.»
«Kahju,» ütles Nadežda Aleksejevna. «Meil nimelt puudub jeune premier [Esimese armastaja osa täitja (prants. k.).] Te ju oskate komöödias mängida?»
«Ma ei ole sel alal kunagi oma võimeid proovinud?»
«Olen kindel, et te mängiksite hästi. Teil on niisugune tähtis rüht, see on praegusaja jeune premier’dele hädavajalik. Me kavatseme siin vennaga teatri käima panna. Muide, me ei hakka mitte ainult komöödiaid mängima, me hakkame kõike mängima – draamasid, ballette ja isegi tragöödiaid. Kas Maša ei ole ehtne Kleopatra või Phaedra? Vaadake teda.»
Vladimir Sergeitš pöördus ringi… Pea vastu ust toetatud, käed ristis, vaatas Marja Pavlovna mõtlikult kaugusse… Sel silmapilgul meenutasid tema korrapärased näojooned tõepoolest antiikskulptuuride nägusid. Nadežda Aleksejevna viimaseid sõnu ta ei kuulnud, kuid märgates, et kõigi pilgud järsku temale pöördusid, taipas ta otsemaid, millest on jutt, punastas ja tahtis ära võõrastetuppa minna… Nadežda Aleksejevna haaras tal kärmesti käest kinni, tõmbas kassipoja koketse sõbralikkusega selle peaaegu meheliku käe enda ligi ja suudles seda. Marja Pavlovna läks näost veelgi punasemaks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
