osa nimetatakse „dividendideks”, tööliste osa – „palkadeks”.”
„Väga hea,” segas piiskop vahele. „Ent miks ei võiks see jagamine olla sõbralik?”
„Te olete juba unustanud tõsiasja, milles me kokku leppisime,” kostis Ernest. „Me mõlemad nõustusime sellega, et keskmine inimene on isekas. Meid ju huvitas keskmine inimene. Teie olete aga tõusnud pilvedesse ja ehitate seal vaheseina inimeste vahele, kes peaksid olema ideaalsed ja kes seda mitte ei ole. Laskudes maa peale me näeme, et tööline, olles oma loomult isekas, soovib saada jagamisel võimalikult suurt osa. Kapitalist, kes on samuti isekas, ahnitseb omakorda suurt pala. Kuid seal, kus jagamisele kuulub reaalne väärtus ja kus kaks meest tahab saada sellest võimalikult palju, tekib huvide kokkupõrge. See ongi vastuolu töö ja kapitali vahel. Ja see vastuolu on lepitamatu. Niikaua, kui eksisteerivad töölised ja kapitalistid, niikaua kestab ka nende vaheline võitlus jagamise pärast. Kui te oleksite täna õhtul San Franciscos, siis tuleks teil kõndida jala. Ükski tramm ei liigu.”
„Jälle streik?”19 küsis piiskop ärevalt.
„Nii see on, nad tülitsevad trammiühingu tulude jagamise pärast.”
Piiskop Morehouse erutus.
„See on väär samm!” hüüdis ta. „See on äärmine lühinägelikkus tööliste poolt. Kas nad võivad loota meie toetusele…”
„Kui nad sunnivad meid jala käima,” lõpetas Ernest naljatades lause.
Kuid piiskop Morehouse laskis selle vahemärkuse kõrvust mööda libiseda ja jätkas:
„Nende maailmavaade on liiga piiratud. Inimesed peaksid olema inimesed, mitte metsloomad. Nüüd algab vägivald ja tapmine, mille tulemuseks on leinavad lesknaised ja vaeslapsed. Kapitalistid ja töölised peaksid. olema sõbrad. Nad peaksid töötama käsikäes ja taotlema vastastikust heaolu.”
„Nüüd te hõljute jälle pilvedel,” märkis Ernest külmalt. „Tulge tagasi maa peale. Meenutage: me leppisime kokku, et harilik inimene on isekas.”
„Kuid ta ei peaks seda olema!” hüüdis piiskop.
„Ma jagan teie arvamust,” oli Ernesti vastus. „Inimene ei peaks olema isekas, kuid ta on seda nii kaua, kui ta elab ühiskondlikus korras, mis on rajatud varjamatule sigadusele.”
Piiskop oli jahmunud, ent minu isa vaid muheles.
„Jah, varjamatule sigadusele,” jätkas Ernest halastamatult. „See ongi kapitalistliku korra tõeline olemus. See on see, mida teie kirik toetab ja mida teie ise jutlustate iga kord, kui te astute kantslisse. Sigadus! Selle jaoks ei ole teist nime.”
Piiskop Morehouse pöördus abiotsivalt isa poole, kuid see ainult naeris ja noogutas pead.
„Ma kardan, et mr. Everhardil on õigus,” lausus isa. „Laissez-faire, teiste sõnadega, „igaüks iseenese eest ja kurat kõigi eest”. Nii nagu mr. Everhard juba möödunud kord mainis, on teie, kirikumeeste ülesandeks toetada kehtivat ühiskondlikku korda. Meie ühiskond on rajatud just niisugusele alusele.”
„Kuid see ei ole Kristuse õpetus!” hüüdis piiskop.
„Tänapäeval ei jutlusta kirik enam Kristuse õpetust,” sähvas Ernest kiiresti vahele. „Sellepärast ei tahagi töölised enam kirikuga tegemist teha. Kirik andestab kapitalistidele selle hirmsa julmuse ja metsikuse, millega nad kohtlevad töölisi.”
„Kirik ei andesta seda,” vaidles piiskop vastu.
„Samuti ei avalda ta selle vastu protesti,” sõnas Ernest. „Ja sel määral, mil ta selle ülekohtu vastu ei protesteeri, annab ta selle neile andeks. Meenutage vaid seda fakti, et kapitalistide klass on kiriku toeks.”
„Ma ei ole kunagi asjale vaadanud selles valguses,” ütles piiskop naiivselt. „Teie siiski eksite. Ma tean, et maailmas on palju viletsust ja kurjust. Ma tean ka seda, et kirik on kaotanud oma liikmete hulgast need, keda teie nimetate proletariaadiks.”20
„Teie liikmete hulgas pole kunagi olnud proletariaati,” hüüdis Ernest. „Proletariaat kasvas üles väljaspool kirikut, ilma kirikuta.”
„Ma ei mõista teid,” pomises piiskop vaevalt kuuldava häälega.
„Lubage mul siis seletada. Masinate ja vabrikute süsteemi tekkimisega 18. sajandi lõpul lahutati maast suur hulk töötavat rahvast. Vana töömeetod visati nurka. Töölised aeti küladest välja ja asustati ümber tööstuslinnadesse. Uute masinate juures hakati kasutama ka naiste ja laste tööjõudu. Perekonnaelu kui niisugust ei olnud töölisel üldse olemas. Elamistingimused olid kohutavad. Need ajaloo leheküljed on kaetud verega.”
„Ma tean, ma tean,” katkestas teda piiskop Morehouse piinatud näoilmega. „See oli hirmus, kuid see kõik leidis aset poolteist sajandit tagasi.”
„Ja siis, poolteist sajandit tagasi, tekkiski tänapäeva proletariaat,” kõneles Ernest edasi. „Kirik ei pannud seda tähelegi. Sel ajal, kui kapitalistid ajasid rahvast tapamajja, kirik vaikis. Ta ei avaldanud protesti, nii nagu ta ei protesteeri praegugi. Austin Lewisi21 sõnade järgi, kes iseloomustab seda ajajärku, need, kellele anti käsk: „Toitke minu tallekesi!”, vaatasid rahulikult pealt, kui neid tallekesi müüdi orjusesse ja piinati tööga surnuks.22 Kirik jäi tummaks. Enne kui ma oma seletusega edasi lähen, ma soovin, et te kas minuga nõustuksite või astuksite vastasrinda. Kas vaikis kirik?”
Piiskop Morehouse kõhkles. Nagu dr. Hammerfield ei olnud ka tema harjunud ägeda „otsetulistamisega”, nagu Ernest seda nimetas.
„18. sajandi ajalugu on üles kirjutatud,” virgutas teda Ernest. „Kui kirik ei vaikinud, siis jutustab ta tegudest ajalugu.”
„Ma kardan, et kirik tõepoolest vaikis,” tunnistas piiskop.
„Ja kirik vaikib ka praegu?”
„Sellele ma vaidlen vastu,” lausus piiskop.
Ernest tegi vaheaja, vaatas talle uurivalt otsa ja võttis siis väljakutse vastu.
„Hästi,” ütles ta. „Asugem asja juurde! Chicagos on naistöölisi, kes nädalapikkuse raske töö eest saavad üheksakümmend senti. Kas kirik on avaldanud selle vastu protesti?”
„See on mulle uudiseks,” kõlas vastus. „Üheksakümmend senti nädalas! See on ju kohutav!”
„Kas kirik on selle vastu protesteerinud?” kordas Ernest.
„Kirik ei ole sellest teadlik.” Piiskop võitles meeleheitlikult.
„Ja ometi anti kirikule käsk: Toitke minu tallekesi!” irvitas Ernest. Ent järgmisel hetkel ta lausus: „Andestage mulle, piiskop! Kuid kas võib selle üle imestada, et me kaotame teiesugustega kannatuse. Kas teie avaldasite protesti, kui te esinesite oma kapitalistidest koguduse ees laste ekspluateerimise vastu Lõuna tekstiilivabrikutes?23 Kas te teate, et kuue-seitsmeaastased lapsed töötavad öösiti 12-tunnilistes vahetustes? Nad ei näe kunagi päikesevalgust ja nad surevad nagu kärbsed. Dividendid makstakse aga omanikele välja just nende laste verest. Saadud dividendide eest
Neil mittemõistuspärastel, anarhistlikel aegadel olid sellised lahkhelid harilikeks nähtusteks. Mõnikord keeldusid töölised töötamast, teinekord ei lasknud kapitalistid töölisi töö juurde. Niisuguste lahkhelide tõttu tekkinud vägivallas ja segaduses hävitati palju varandusi ja inimelusid. See kõik on meile kujuteldamatu, nii nagu me ei oska endale ette kujutada ka teist kommet, tava, mis levis tol ajal alamate klasside hulgas – mööbli lõhkumine perekonnatülide puhul.
Proletariaat tuleneb ladinakeelsest sõnast proletarii. See nimetus anti Servius Tulliuse tsensuses neile Rooma kodanikele, kelle väärtus riigile seisnes üksnes nende järeltulevas soos (proles), teiste sõnadega, need olid inimesed, kellel ei olnud ei jõukust, positsiooni ega erakordseid andeid.
Sotsialistide kandidaat Kalifornia kuberneri kohale 1906. aasta sügiseste valimiste ajal. Sünnilt inglane, paljude poliitilise ökonoomia alaste ja filosoofiliste teoste autor ning oma aja üks sotsialistide juhte.
Laste ja naiste ekspluateerimine Inglise vabrikutes 18. sajandi lõpul kujutab endast ühte inimajaloo kõige kohutavamat lehekülge. Sellistes tööstuspõrgutes tekkisid oma aja suurimad varandused.
Everhard oleks võinud tuua parema näite, viidates lõunaosariikide kirikutele, kes enne kodusõda kaitsesid avalikult orjapidamist. Esitame siin mõned näited, mis on välja valitud tollest ajajärgust päritolevaist dokumentidest. A. D. 1835 võttis presbüterlaste kiriku üleameerikaline koosolek vastu otsuse, milles öeldakse, et „nii Vana kui ka Uus Testament peavad õigeks orjust ja et seda ei ole hukka mõistnud ka jumal”. A. D. 1835 pöördus Charlestoni baptistide ühing usklike poole järgmiste sõnadega: „Maailma looja, kelle võimuses on anda varandust igaühele, kellele tema seda heaks arvab, on selgesti mõista andnud, et peremeestel on õigus käsutada oma orjade aega.” Usuteaduse doktor, Virginia Randolph Maconi nimelise metodistide kolledži professor Reverend E. D. Simon kirjutab: „Väljavõtted pühakirjast kinnitavad selgesti omandiõigust orjadele kõigi sellest õigusest tulenevate tagajärgedega. Õigus osta ja müüa on kindlaks määratud küllaldase selgusega. Kas me uurime juudi seadust, mis on kirja pandud jumala enda poolt, või kõikide aegade inimkonna arvamusi ja kombeid, või Uue Testamendi eeskirju ja tema moraaliõpetust, neid kõiki arvesse võttes, – me jõuame ikka samasugusele järeldusele: orjapidamine ei ole ebamoraalne nähtus. Olles kindlaks teinud tõsiasja, et esimesed aafrika orjad müüdi orjusesse seaduslikul teel, teeme sellest loomuliku järelduse, et meil on õigus hoida nende lapsi orjuses. Nii me näeme, et orjapidamine Ameerikas on rajatud õigusele.”
Ei ole sugugi imestama panev, et needsamad märkmed meenusid kirikule mõnikümmend aastat hiljem, ühenduses kapitalistliku omandi kaitsmise probleemiga. Asgardi suures raamatukogus on raamat, mis kannab pealkirja „Tõlgenduse katsed” ja mille autoriks on Henry van Dyke. Raamat on välja antud aastal 1905. Nimetatud teos lubab oletada, et Van Dyke oli vaimulik. Raamat on heaks näiteks selle kohta, mida Everhard oleks nimetanud „kodanlikuks mõtlemisviisiks”. Tuleb silmas pidada sarnasust ülalpool tsiteeritud Charlestoni baptistide ühingu ja Van Dyke’i poolt seitsekümmend aastat hiljem kirja pandud väljenduste vahel: „Piibel õpetab, et maailm on jumala päralt. Jumal jagab igale inimesele varandust vastavalt oma paremale äranägemisele, kooskõlas üldiste seadustega.”
