muljet, kui ma ta viimaks üles leidsin. Ta elas lahe ääres asuvas lagunenud, kokkuvarisevas25 majas, üsna soo ligidal. Maja ümber leidus loike, mida kattis roheline vahukord ja mille seisev, roiskunud vesi levitas lihtsalt väljakannatamatut haisu.
Jackson ise oli just niisugune vagur ja alandlik mehike, nagu teda mulle oli kirjeldatud. Ta tegeles parajasti mingisuguse punumistööga ja ta ei katkestanud oma tööd ka meie vestluse ajal. Hoolimata tema vagurusest ja tagasihoidlikkusest arvasin ma tabavat ta hääles tärkava kibeduse esimest võsu, kui ta lausus:
„Nad oleksid igatahes võinud mulle anda valvuri26 koha.”
Jackson ei kõnelnud meelsasti. Ma arvasin isegi, et tema mäluga pole ehk kõik korras, kuid väledus, mida ta näitas ühe käega töötades, ei õigustanud seda arvamust. Mul tärkas mõte esitada talle küsimus:
„Kuidas see juhtus, et teie käsi sattus masina vahele?”
Ta silmitses mind aeglaselt, mõtiskleval pilgul ja raputas siis pead. „Ma ei tea. Lihtsalt juhus.”
„Hooletus?”
„Ei,” vastas ta, „seda ta polnud. Ma tegin ületunde ja ju ma siis olin natuke väsinud. Ma olen töötanud selles vabrikus seitseteistkümmend aastat. Või ma vähe olen näinud, kui palju seal neid õnnetusi enne vilet juhtub.27 Ma võin kihla vedada, et viimasel tunnil enne vilet on neid rohkem kui kogu päeva jooksul kokku. Või see inimene enam nii kärmas on, kui ta järgemööda hulga tunde on töötanud. Tean seda väga hästi, sest või ma neid vähe olen näinud, keda masinad lõhki kiskusid ja puruks muljusid.”
„Palju?” küsisin mina.
„Sadasid ja sadasid, samuti lapsi.”
Välja arvatud kohutavad üksikasjad, oli Jacksoni jutustus juhtumist täpselt samasugune kui see, mida olin juba Ernestilt kuulnud. Kui ma Jacksonilt küsisin, kas ta ehk ei eksinud mõne eeskirja vastu, raputas ta pead.
„Paremaga heitsin ma masinarihma kõrvale,” ütles Jackson, „ja vasakuga haarasin ränikivi järele. Ma aga ei vaadanud, kas rihm ikka oli rattalt ära. Mõtlesin, et ju ma oma paremaga seda tegin, aga näe… ei teinud. Rihm oli ainult tükati ära tulnud ja nii mu käsi läkski õlast saadik minema.”
„See pidi olema väga valus,” laususin ma kaastundlikult.
„Ega ta kiita polnud, see kontide krigisemine,” vastas Jackson.
Kohtuprotsessi Jackson enam hästi ei mäletanud. Ent üks asi oli tal igatahes selge, ja nimelt see, et ta ei saanud kahjutasu. Ta oli veendunud, et meistrite ja vabriku juhataja tunnistused olid põhjustanud kohtuotsuse, mis oli tema kahjuks. Nende tunnistus, nagu Jackson seda sõnastas, „ei olnud see, mis ta oleks pidanud olema”. Ja nende tunnistajate juurde ma otsustasingi minna.
Et Jacksoni olukord oli vilets, see oli kindel. Ta naine oli haiglane ja Jackson ise oma punumistöö ja kaubitsemisega ei olnud võimeline teenima perekonnale küllaldaselt leivaraha. Rent oli tasumata ning nende vanem poeg, üheteistkümneaastane poisike, oli läinud vabrikusse tööle.
„Nad oleksid igatahes võinud mulle anda valvuri koha,” olid ta viimased sõnad, kui ma lahkusin.
Kui ma olin külastanud advokaati, kes oli ajanud Jacksoni kohtuasja, ning rääkinud vabrikus kahe meistri ja vabriku juhatajaga, kes olid olnud kohtus tunnistajateks, siis ma hakkasin aru saama, et Ernesti väites oli siiski tõepõhja.
Advokaat oli kidura välimusega, saamatu mehike, keda nähes ma ei imestanudki, et Jacksoni nõudmine nurjus. Minu esimeseks mõtteks oli parastada Jacksonit: miks ta võttis endale sellise advokaadi. Ent järgmisel hetkel meenusid mulle kaks Ernesti märkust: „Kompanii palkab väga osavaid juriste” ja „Kolonel Ingram on taibukas jurist!”. Asja üle järele mõeldes selgus mulle tõde – kompanii võis endale loomulikult palgata andekamaid juriste kui võis seda Jacksoni taoline vaene tööline. Kuid see oli tolles loos vaid väike kruvike. Ma olin kindel, et milleski muus pidi peituma põhjus, miks Jacksonile keelduti määramast kahjutasu.
„Miks te kaotasite kohtuprotsessi?” küsisin ma advokaadilt.
Advokaadi näole tekkis viivuks kohkunud ja murelik ilme ning oma südamepõhjas olin ma võimeline sellele armetule ja tillukesele olendile isegi kaasa tundma. Siis aga hakkas ta hädaldama. Usun, et see komme oli tal tõepoolest kaasa sündinud. Ebaõnnestumine jälgis teda arvatavasti juba hällist saadik. Ta nurises ja kaebas tunnistajate üle. Need olid andnud kohtus just niisuguse tunnistuse, mis oli abistanud vastaseid. Ta ei saanud neilt mitte ühtegi sõna välja pressida, mis oleks tulnud Jacksonile kasuks. Need mehed juba teadsid, missuguse kivi all on vähid peidus. Jackson olevat aga päris rumal. Kolonel Ingramil oli õnnestunud teda kerge vaevaga heidutada ja segi ajada. Too mees oskas hiilgavalt läbi viia ristküsitlemist ning tal oli läinud korda sundida Jacksonit andma asjale kahjuks tulevaid vastuseid.
„Kuidas võisid ta vastused asjale kahjuks tulla, kui õigus oli tema poolel?” nõudsin mina.
„Mis on õigusel sellega tegemist?” päris omakorda advokaat. „Te näete neid raamatuid.” Ta osutas käega oma pisikese kabineti seintel asuvaile raamaturiiulitele. „Kõigi nende lugemine ja uurimine on mulle õpetanud, et seadus ja õigus on erinevad mõisted. Küsige seda ükskõik missuguselt advokaadilt. Te käite pühapäevakoolis, et teada saada, mis on õigus. Kuid te võtate kätte need raamatud, et veenduda selles, mis on… seadus.”
„Kas te tahate öelda, et Jacksonil oli õigus, kuid ta siiski kaotas?” esitasin ma talle küsimuse. „Kas te tahate öelda, et kohtunik Caldwelli kohtus ei valitse õigus?”
Advokaat vaatas mulle momendiks väljakutsuvalt otsa, siis kadus ta näolt sõjakas ilme.
„Mul ei olnud soodsat võimalust,” hakkas ta uuesti hädaldama. „Nad vedasid meid sisse, nii Jacksoni kui ka mind. Missugused olid minu väljavaated? Kolonel Ingram on väljapaistev jurist. Ja kui ta seda ei oleks, siis ei usaldaks temale oma asju Sierra vabrikud, Erstoni maa sündikaat, Berkeley aktsionäride ühing, Oakland, San Leandro ja Pleasanton! Ta on aktsiaseltside advokaat ja sellistele ei maksta tasu kohtus läbikukkumise eest.28 Mille eest ainuüksi Sierra vabrikud maksavad talle kakskümmend tuhat dollarit aastas? Selle eest, et ta on neile aastas kakskümmend tuhat dollarit väärt. Mina ei ole nii suure väärtusega. Kui ma seda oleksin, siis ei näeks te mind juba siin nälgimas ja tegelemas Jacksoni-taoliste kohtuasjadega. Mis te arvate, kui palju ma oleksin saanud, kui oleksin võitnud?”
„Kõige tõenäolisem on, et te oleksite Jacksoni paljaks röövinud,” vastasin mina.
„Loomulikult oleksin ma seda teinud,” hüüdis ta vihaselt. „Ma pean ju samuti millestki elama, eks ole!”29
„Tal on naine ja lapsed,” laususin ma kärsitult.
„Ka mul on naine ja lapsed,” sähvas ta vastu. „Ja terves maailmas ei ole ühtegi hinge peale minu, kes muretseks selle pärast, kas mu perekond nälgib või mitte.”
Advokaadi nägu äkki heldis ja ta avas oma taskukella ning näitas mulle tillukest ülesvõtet, mis oli kleebitud kaane siseküljele ja kujutas naist kahe väikese tüdrukukesega.
„Siin nad on. Vaadake neid! Meil pole olnud kerge. Kui ma oleksin võitnud Jacksoni kohtuasja, siis oleksin saatnud
Kokkuvarisevates lagunenud majades leidis tol ajal peavarju suur hulk töölisperekondi. Nad maksid majaomanikele renti, mis, arvesse võttes nende majade olukorda, oli tohutult kõrge.
Tol perioodil oli vargus uskumatult levinud. Igaüks püüdis teiselt midagi varastada. Ühiskonna tuusad varastasid seaduslikul teel või muutsid oma varguse seaduslikuks sel ajal kui vaesemad klassid varastasid mitteseaduslikult. Kõike tuli valvata. Tohutu hulk inimesi palgati varanduste kaitseks valvuritena ametisse. Jõukate majad kujutasid endast pangaseifi, lao ja kindluse omapärast kombinatsiooni. Tänapäeval võib pidada laste varastamiskalduvust tolleaegse üldise tava igandiks.
Töölisi kutsusid tööle ja saatsid laiali metsikud, kõrvulukustavad ja närvepingutavad aurumasina viled.
Aktsiaseltside advokaatide ülesandeks oli ellu rakendada ebaausate võtete abil kompaniide rahaahneid plaane. Dokumendid tõestavad, et tolleaegne Ameerika Ühendriikide president Theodore Roosevelt ütles oma kõnes Harvardi ülikooli pidulikul aktusel A. D. 1905 järgmist: „Meile kõigile on teada, et väga paljud mõjukad ja kõrgepalgalised advokatuuri liikmed suurtes ettevõtetes teevad endale eriülesandeks välja töötada julgeid ja leidlikke võtteid, mille abil nende jõukad kliendid, kas üksikisikud või kompaniid, võivad mööda hiilida seadusest, mis on loodud ühiskonna huvides suurkapitali tegevuse reguleerimiseks.”
Tüüpiline näide julmast võitlusest, mis iseloomustas kogu tolleaegset ühiskonda. Inimesed pidasid üksteisele jahti nagu saaki ahnitsevad hundid. Suured hundid sõid väiksemaid ja ühiskondlikus huntide karjas oli Jackson väiksemate huntide hulgas üks tähtsusetumaid.
