Reis ümber maailma aastail 1823-1826. Otto von Kotzebue
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Reis ümber maailma aastail 1823-1826 - Otto von Kotzebue страница 10
Pärast üsna üldsõnalist, üksnes viisakusavaldustes seisnenud vestlust palusin presidendilt luba, et meie looduseuurijad ja mineraloogid võiksid sooritada reisi Kordiljeeridesse. Ta ütles mulle sellest aga otsemaid viisakalt ära, sest mägirahvastega oldavat sõjajalal. Hiljem kuulsin Mendiburult, et see oli vaid ettekääne, sest presidendi jõupingutuste tulemusena oli nende rahvastega juba suudetud sõlmida rahu- ja sõpruslepingud. Järelikult olnuks reisijate kõigi ebamugavuste eest kaitsmiseks vaja vaid väikest sõjaväelist kattesalka. Siin aga ilmnes end alles veel nõrgana tundva valitsuse kartlikkus. Ta suhtub umbusaldusega kõigisse võõrastesse ning järgib vana hispaania maksiimi, et sisemaa tuleb võõrastele sulgeda. Hiljaaegu mägedes avastatud kulla- ja hõbedakaevandused, mille olemasolu siin veel saladuseks peetakse kartuses, et mõnel võõral riigil võib nende rikkuste järele isu tekkida, annavad omalt poolt põhjust, miks välismaalastel ei lubata Kordiljeerides uurimistöid ette võtta. See tuleb suureks kahjuks loodusteadusele, mis siinsetest temale alles veel nii uutest paikadest endale kindlasti palju tulusat juurde saaks. Kõik, mis ma presidendi juures meie teadlaste jaoks saavutada suutsin, oli matkaluba Talcoguano ümbrusse ja Conceptioni lahe rannikule, milleks anti välja pass. Üks allohvitser määrati saatjaks ja arvatavasti ka järelevalvajaks, et reis kaugemale ei läheks.
Lahkusime presidendi juurest ülekülvatuna viisakuste ja lubadustega, et meie siinviibimine tehakse nii mugavaks kui võimalik. Veetsime päeva Mendiburu meeldivas seltskonnas ning ratsutasime järgmisel hommikul tema saatel Talcoguanosse tagasi. Siin oli ta nii lahke ja andis astronoomiliste vaatluste tegemiseks meie käsutusse suure temale kuuluva maja, sellesama, kus kord elas La Pérouse. Asusin kohe meie uude korterisse ning nüüd jaotus meie töö laeva juures ettevõetavateks hädavajalikeks parandusteks ja taevavaatlusteks. Puhketunnid veetsime mõnusasti väga külalislahkete talkoguanolaste juures. Varsti oli linnake täis sõjaväelist askeldamist. Linna marssis Conceptionist tulev kaardiväerügement trummipõrina ja tõesti ilusa muusika saatel. Sõdurid olid puhtates ja ilusates prantsuse lõikega mundrites. Püssid olid parimas korras. Freire on imestamisväärse innuga teinud kõik mis võimalik, et vabariigile juua lugupidamist pälviv armee. Kuid vajaliku distsipliini loomine selle kõigist rahvustest kokkuvärvatud kahtlaste seiklejate hulgas läheb tal küll lõpmata raskeks, kuna pealegi pole alati käepärast ka küllalt raha sõduritele lepingu järgi palga maksmiseks, mis kutsub esile rahulolematust. Isegi ohvitserid on suurelt osalt välismaalased ja on, üksikud erandid välja arvatud, kujutlematult väheste teadmistega ja raske arusaamisega. Muidugi pole sääraste sõjaväelaste juures mõeldav ei patriotism ega ka õilis võitu tagav entusiasm. Tšiili sõdur kähmleb kui röövel saagilootuses ning saamaiha jääbki tema vapruse aluseks, kuni elanikkond kord nii kaugele areneb, et rahvusmiilitsa loomine võimalikuks saab.
Paar rügementi viidi ka Quiquirino saarele, võib-olla seepärast, et see raskendas deserteerimist. Seal pidid nad laagrisse jääma ja manöövri tegemist harjutama. Kogu see sõjajõud, kokku 3000 meest, pidi presidendi enda juhtimisel ründama Chiloe saart, ainsat punkti, mida hispaanlased siin veel enda käes hoidsid. Oodati vaid vajalikke laevu, mis pidid Valparaisost tulema, et sõjaväge tema sihtkohta viia.
Kahekümnendal jaanuaril kuulutati Conceptioni linnas kahurimürina ja suure tseremoonia saatel välja maa uus põhisedus, millele Freire oli alla kirjutanud ja mida mitmel väljakul ette loeti. Osa elanikkonnast võttis uued sätted vaimustusega vastu, teisele osale, pealegi veel suuremale, polnud need aga meeltmööda. Ka Talcoguanos läksid arvamised väga lahku ning neid lasti valjult ja varjamatult kuuldavale. Kõigis seltskondades oli uus konstitutsioon nüüd peamiseks kõneaineks ning andis mitte just harva põhjust ka ägedaks tüliks. Oma praegusel haridusastmel seistes esitavad tšiillased oma seadusandjatele sageli kõige kummalisemaid nõudmisi. Igaüks tahab oma segaseid seisukohti meelsasti maksma panna, igaüks tahab seadusest endale suurimaid eeliseid saada, muret tundmata, kas terve asi selle all kannatab või mitte. Kuskil ei tegele daamid poliitikaga rohkem kui siin. Otsustavalt ja kõigist kahtlustest üle oleva kindlusega langetavad nad oma otsuseid, mis meeste omadest üldiselt ikkagi mõistlikumad on.
Tšiili uue konstitutsiooni kriitikasse laskumata tahaksin vaid märkida, et vähemalt üks konstitutsiooni säte riigile kindlasti väga ebasoodsat mõju avaldab. Selle sätte järgi on keelatud kõigi teiste uskude avalik tegevus peale katoliku oma ja ainult katoliiklased võivad olla riigi tsiviilteenistuses (sõjaväes ei olda häda sunnil nii range). Isegi käsitööga ei tohi tegelda ükski katoliku kogudusse mittekuuluja.
Kui üldine sallivus tuleb ilmselt kasuks isegi kõige õitsvamal järjel olevates riikides, siis seda soovitavam peaks ta olema ühes hõredasti asustatud, töönduslikult ja hariduslikult nii mahajäänud maal.
Laeval külastasid meid sageli härrad ja daamid. Kord oli nende hulgas ka tšiillastega sõpruses elav araukaanide pealik koos oma tütre ja väikese saatjaskonnaga. Neile pakuti hommikueinet, mida araukaanlased sõrmi sisse lüües ning nuge ja kahvlit põlates endale väga hea maitsta lasksid. Pärast einet tehti neile väikesi kingitusi, mis palju rõõmu valmistasid. Pealik palus peale selle endale veel ühe piastri, tema tütar aga palus endale peegli, sest naiselikkus ei salga end ka metsinimeste hulgas ära. Pärast seda kui ta end peeglis mõnd aega meeldumusega vaadanud oli, läks see aare käest kätte edasi tema kaasmaalaste hulgas, kes kõik paistsid oma nägudega täiesti rahul olevat, kuigi neil meie ilumõistete järgi selleks mingit põhjust polnud. Nad on keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega ja tumedavärvilised. Nende sirged mustad juuksed ripuvad vabalt üle õlgade. Väikesed hiinalõikelised silmad ja etteulatuvad põsenukid näivad osutavat Aasia päritolule. Nende näoilme on sõbralik, elav ning mitte ilma vaimukuseta. Riietus on neil väga lihtne ning koosneb vaid ühest neljakandilisest, rohkem pikast kui laiast kirjude pikitriipudega villasest kangast, mida nad ise koovad. Selle keskel on auk, millest pea läbi pistetakse, nii et pikemad otsad ees ja taga kuni põlvedeni, lühemad aga mõlemale küljele veidi üle õlgade ulatuvad ning muidu päris paljast keha katavad. Hispaania tšiillased nimetavad seda riietust pancho'ks ning kasutavad seda talvel kõik pealisrõivana. Lihtrahva hulgas on ta igapäevane, vahel ka ainus rõivas.
Siin paikneva rügemendi ohvitserid olid nii tähelepanelikud, et korraldasid meie auks balli, mis selles vaesevõitu paigas küll väga hiilgavalt välja ei kukkunud. Mu noored ohvitserid jäid aga täiesti rahule. Neil polnud paljude kaunite daamide hulgas kunagi puudu sõbralikest tantsukaaslastest. Siin püsib veel vana komme, et ball avatakse menuetiga, mida tšiillased silmatorkavalt hästi tantsivad. Peale ka meil tavaliste tantsude harrastatakse siin veel üht liiki fandangot, tantsu, mis on kui loodud selleks, et hurmav figuur täielikult mõjule pääseks. Korraga tantsivad seda vaid kaks isikut ja ta õnnestub tšiillastel väga hästi. Maalilisi poose ja liigutusi saadavad kitarr ja õrnad laulud, mille sisu tantsijad oma miimikaga edasi annavad. Viisakusele vastamiseks otsustasime samuti korraldada balli oma laeval, kuhu kutsusime peale oma Talcoguano-tuttavate veel mõned ka Conceptionist. Minu ohvitserid läksid selle peale välja, et tšiillasi elegantsi ja kostitamisega üle trumbata, mis meil ka väga hästi õnnestus. Viibisin balli ettevalmistamise ajal maal ning olin nüüd balli avamiseks määratud tunnil laevale astudes ka ise üllatatud kõige nende muudatuste üle, mis siin aset leidnud olid. Tekk oli muudetud suureks tugevasti valgustatud saaliks.