väikesed, esimesest rühmast lääne pool asuvad saared, laius: 15°30'15"
pikkus: 146°20'50"
Kolmanda rühma idatipp, laius: 15°44'52"
pikkus: 146°28'2".
Suurem osa selle arhipelaagi saartest on asustatud, kuid nende elanikega on alles veel vähe tutvust tehtud. Nad on väga pelglikud, ei tule mitte nagu teised Lõunamere saarte elanikud laeva juurde ning püüavad meresõitjate maaleminekut takistada. Byron maandus vägivalda kasutades ühel nendest saartest, mille juures mitu saare elanikku surma sai, ülejäänud põgenema aeti ning nende onnides asunud kookospähklite tagavarad rüüstati. Võib-olla on saarte elanike hulgas levinud pärimus sellest vaenulikust kallaletungist. Cook laskis samuti mõnedel meeskonna liikmetel maale minna, kellele küll vastupanu ei osutatud, kelle poolt kaasatoodud kingitused aga suure ükskõiksusega vastu võeti ning kellele lahkumisel tänuks mõned kivid pihta visati. Ka kapten Bellingshausen tahtis 1820. aastal ühel nendest saartest maanduda, kuid elanikud osutasid talle nii tõsist vastupanu, et ta üritusest loobus, sest ta ei tahtnud vägivalda kasutada.
Nendel inimestel on muide nii kasvu kui ka keele poolest palju sarnasust tahaïtilastega ning võib arvata, et nende sugulased ja naabrid avaldavad neile kunagi soodsat mõju, kui tõeline haridus Tahaïtil endal ükskord levib.
V
O TAHAÏTI
Neid kauneid saari, mida loodus nii heldel käel on varustanud kõigega, mida tema lapselikult heatahtlikel elanikel oma olemasolu kõige rõõmsamaks nautimiseks tarvis läheb, nägi kõige esimesena vist küll Hispaania meresõitja Quiros, kui ta 1606. aastal Limast sõitu alustas, et, nagu tema kaasmaalane ta kohta ütleb, taevale hingi ja Hispaaniale kuningriike võita. Et aga tolleaegsed asukoha määrangud olid väga vigased, pole saadud kindlaks teha, kas tema poolt Sagittariaks nimetatud maa tõepoolest Tahaïti oli. Kindlamini võib nende saarte avastamise au omistada Inglise kaptenile Wallisele, kes 1767. aastal seal maale läks. Wallis võttis tolleaegsete uute maade avastajate tava kohaselt saared piduliku proklamatsiooniga oma kuninga nimel enda valdusesse, mis tahaïtilastele, kes temast aru ei saanud, tõsi küll, teadmata jäi ning mis hilisemast oma valdusesse võtmise kordamisest hoolimata ometi unarusse on vajunud. Wallis andis saarele nime Kuningas George Kolmanda saar. Kaheksa kuud pärast seda külastas saart Prantsuse kapten Bougainville, pidas ennast samuti esimeseks avastajaks, teadmata, et Wallis enne teda seal viibinud oli, andis saarele tema elanike kõige silmahakkavama kombe järgi nimeks Nouvelle Cythère, kuid kuulis, et saare elanikud nimetavad saart Tahaïtiks, või ütlevad artiklit ette lisades O Tahaïti, ning sealtpeale ongi talle see nimi jäänud. Kuulus inglane Cook tegi seal peatuse igal oma reisil, mida ta aastail 1769 kuni 1778 ette võttis. Ta oli pärismaalastega palju kauemini ühenduses kui tema eelkäijad, ta tõi O May, kellele Londonis püüti anda euroopalikku haridust, oma kodumaale tagasi ning sai reisi kestel ka tema jutustusi ära kasutada. Seetõttu oleme Cooki ja tema saatjate kaudu, kelle hulgas eriti mõlemad Forsterid, isa ja poeg, selles suhtes välja paistavad, saanud üksikasjalisi teateid tahaïtilaste oludest enne nende ristiusku pööramist.
Et saada mingit ettekujutust, missugust mõju see katastroof avaldas, tuleb kristlikku Tahaïtit, nagu me teda tundma õppisime, üksikasjaliselt võrrelda varema paganliku Tahaïtiga, tarides mõttes kõiki ülalmainitud teateid. Et iga lugeja pole suuteline seda kohe küllaldasel määral tegema, siis pole vastav lühikokkuvõte siin vist küll ülearune.
Tahaïti, Seltsisaarte suurim saar, on nagu need ja paljud teisedki saared kas maaväringu läbi merepõhja vajunud lõunapoolse kontinendi jäänuk või maa-aluse tule poolt merepõhjast üles kergitatud kaljumass, mis järk-järgult mullaga kattununa nüüd lopsaka taimkattega toretseb. Ta koosneb kahest poolsaarest, mida omavahel ühendab madal maakitsus ja mille ümbermõõt on ühtekokku 120 miili. Kummagi poolsaare keskel kõrgub suurtest segipaisatud kaljumassidest mäemassiiv sügavate lõhangutega, mis aga on kuni kõrgemate tippudeni kaetud metsaga ja millelt igas suunas merre voolab kõige puhtam ja parem vesi mööda paljusid väikesi jõekesi, mõnes paigas aga maalilisi jugasid moodustades. Kõrge mäestik on asustamata. Asulaid võib leida vaid orgudes. Elanikud on endale eluasemeks valinud eeskätt madalama maa, mis ümbritseb mägesid, ulatudes mererannikule, mis kõikjal on madal. Selles kütkestavas amfiteatrina tõusvas maastikus võib üksteise lähedal näha päriselanike maju, mis õigupoolest koosnevad vaid vaiadel seisvatest katustest, mida ümbritsevad ning varjavad banaani- ja leivapuud ning kookospalmid. Iga maja juures on taraga ümbritsetud põllud, millel nende omanikud kasvatavad jamssi, magusaid bataate ning hulka teisi tervislikke ja maitsvaid juuri, mis moodustavad suure osa nende toidust. Ülejäänud ülesharitud maa võtavad enda alla banaani- ja pisangiistandused või väikesed leivapuude ja kookospalmide metsad, mis kõik kasvavad nii tihedalt, et kõrvetavate päikesekiirte eest varjatud maapind on kõige toredama rohelusega kaetud. Läbi nende metsakeste viivad hurmavad hoolikalt hoitud jalgrajad peaaegu jahedas varjus ühe eluaseme juurest teiseni. Ilusale lõhnavate lillede aroomid kosutavad rändurit ja suur hulk igat liiki linde, kõik troopilises värvitoreduses, rõõmustavad teda oma meeldiva lauluga. Olgugi et Tahaïti on ekvaatorist vaid 17 kraadi kaugusel, leevendavad tuuled palavust sedavõrd, et see isegi eurooplasele üpris talutavana tundub. Bougainville ei kohanud kunagi temperatuuri üle 22 kraadi, sageli aga vaid 18 kraadi Reaumuri järgi. Siis oli, tõsi küll, talv, kuid isegi jaanuaris, keset Tahaïti suve, jahutab väga sagedane vihm atmosfääri õige tugevasti. Muidu on õhk väga selge, kuiv ja väga tervislik. Haiged, keda laevadelt maale tuuakse, paranevad kiiresti. Siin pole ka sääsed, moskiitod või teised troopikamaade nuhtluseks olevad putukad kedagi tülitamas, siin pole ühtki röövlooma, kahjulikke roomajaid, ühtki madu, ning isegi skorpion, kes siin on esindatud ühe väikese liigina, on siin oma mürgi kaotanud. Ainsaks nuhtluseks siinmail on suur rottidevägi, kes põldudel sageli suurt kahju teevad ning mõnikord isegi mõnd magavat tahaïtilast hammustavad.
Bougainville ütleb: «Tahaïti elanikud koosnevad kahest väga erinevast inimrassist, kellel on aga ühine keel ja kombed ja kes, nagu näib, ilma vahet tegemata teineteisega segunevad. Suuremaarvulise hulgast võrsuvad kõike pikemad mehed, harilikult kasvuga 6 jalga ja üle sellegi. Ma pole kunagi näinud parema kehaehitusega ja täiuslikumate proportsioonidega inimesi. Kusagil pole leida ilusamaid modelle mõne Marsi või Herculese taaskujutamiseks. Nende näojooned ei erine mitte millegi poolest eurooplaste omadest ja kui nad rõivastatult ringi käiks, kui nad vähem õhu ja põletava päikese käes oleksid, siis oleksid nad niisama valged nagu meiegi. Enamasti on nende juuksed mustad (Wallis nägi ka blonde, Banks koguni albiinosid). Teine rass on keskmist kasvu, krässus kõvade juustega ning erineb oma nahavärvi ja näojoonte poolest vähe mulattidest.
Cook ja tema kaaslased uskusid, et tahaïtilaste erinevuse põhjuseks on see, et suuremad, valgemad moodustavad suursugusema klassi, keda nimetati «eri» (hääldatakse ligikaudu «jeri»), ja kes olid vähem päikese käes kui lihtrahvas. Ka ei tee nad rasket tööd nagu lihtrahvas ning nende naised hoiavad end rohkem vaos ja ei hakka nii noorelt üleaisa lööma nagu pruunid kaunitarid. Meie aga kaldume rohkem Bougainville'i poole ja arvame, et tumedad tahaïtilased on põliselanikud, jerid aga hilisemad sisserändajad, kes põlisasukad endale alistasid, sest kuni praeguseni on üksnes jerid maaomanikud ning on suures lugupidamises lihtrahva hulgas, keda jerid lasevad teatava viljade näol makstava palga eest oma põlde ja istandusi harida. Ka kuningas ning kõik ülemused pärinevad jeride hulgast. Nende sisserändamine pidi aga toimuma väga kaua aega tagasi, sest seda ei maini enam ükski pärimus. On loomulik, et mõlema tõu keel ja kombed ajapikku samaks muutusid. Mis puutub aga mõlema rassi segunemisesse, siis selles osas Bougainville küll eksis. Jerid on selleks liiga uhked. Ka oleks nendevaheline erinevus seeläbi juba ammugi kadunud.
Mehed mõlemast rassist, jätkab sama rändur, jätavad oma habeme alumise osa kasvama, raseerivad aga ülahuule ja põsed puhtaks. Mõned lõikavad oma juuksed kääridega lühikeseks, teised seovad nad ülal pea kohal kokku. Kõigil on harjumuseks nii pea kui ka habe kookosõliga
