usulisteks kokkutulekuteks. Kõige pidulikumad ja suuremad seda laadi kokkutulekud toimuvad kuninga marais. Siin peavad preestrid rahvale kõnesid ning siin leiab aset ka tahaïtilaste nii heatahtlikule iseloomule nii halba varju heitev inimese ohverdamise tseremoonia. Cook oli ühe säärase juures ning kirjeldab seda üksikasjaliselt. See ohver toodi jumalatele, et ettevõetavas sõjas nende poolehoidu võita.
Ohverdatav valitakse alati rahva kõige madalama klassi hulgast. Enne seda ta surmatakse ning tseremooniaid laiba juures sooritavad preestrid paljude palvete saatel ning kuninga ja suure rahvahulga juuresolekul. Üheks kombetalituseks on ohvri vasaku silma ulatamine kuningale, kes seda aga vastu ei võta. Cook arvab sellest järeldada võivat, et tahaïtilased olid varem inimsööjad ja et kuningale anti arvatavasti kõige hõrgutavam pala.
Kui see mitte eriti õigustatud oletus ka põhjendatud oleks, siis on see jõle isu Tahaïtil küll vist juba väga kaua aega tagasi kadunud, sest temast pole enam vähimatki jälge järele jäänud. Üldse ei sobi see ühte ei tahaïtilaste iseloomu ega kommetega. Sama võiks, tõsi küll, ka inimeste ohverdamise kohta öelda, ning küllap ongi tõsi, et see on vaid preestrite poolt välja mõeldud, kes säärase jubeda tava abil tahavad luua suuremat aukartust oma ameti vastu rahva hulgas, kellele on kerge hirmu nahka ajada. Ka surnute, matmisel võeti ette palju usulisi kombetalitusi, kuid lapse sünni ega ka abielusidemete sisseõnnistamisega usk tegemist ei teinud. Kui armastatu oma kallimale lapse sünnitas, kelle too omaks võttis, oli abielu sellega ilma edasise tseremooniata sõlmitud ning jäi harilikult kuni surmani püsima. Ometi võisid abieluinimesed ka kergesti lahku minna ja uutesse sidemetesse astuda. Vahetevahel tuli ette, et abielumehel oli peale selle veel liignaine, kunagi aga polnud tal samaaegselt kaht tunnustatud naist. Näis aga, et kuningad olid selles suhtes mõnikord erandiks. Kõige viimati surnud Pomareh abiellus ühe naabruses asuva kuninga kõigi nelja tütrega korraga, keda veel meie sealviibimise ajal austati kui kuninga leski. Lapsi oli kuningal aga vaid ühega neist, ning kuna ta oma valitsemisaja lõpupoole ristiusku läks, siis peeti ka ainult seda naist tema tõeliseks abikaasaks.
Tahaïti mõlemal poolsaarel, millest kummalgi oli oma kuningas, oli monarhistlik valitsemisvorm, olgugi et kuningad kõigis tähtsates asjades näisid nõu pidavat jeridest koosnevate konsiiliumidega ning regendid olid rahva hulgas suures lugupidamises. Mitte keegi, isegi mitte naised ja kõige suurtsugusemad jerid, ei tohtinud kuninga ega ka mitte ühegi tema venna ette ilmuda kaetud ülakehaga. See oli austusavaldus, mida muidu osutati vaid jumalatele mõnest maraist möödumisel või palvetamisel. Kuninglike printsesside ees paljastas end aga vaid naissugu. Kõik alamad rippusid suure armastusega oma monarhi küljes, kes olid allutatud iseäralikule järglusseadusele. Niipea kui ühele kuningale sündis poeg, läks suveräänsus viimasele ning isa juhtis valitsust poja nimel kuni tema täisealiseks saamiseni.
Üksikuid distrikte haldasid jeride klassi kuuluvad ülemused, kelle käes oli ka õigusemõistmine. See oli heasoovliku rahva juures väga leebe. Karistused sõltusid suuremalt osalt kannatadasaanust ning seisnesid peksaandmises. Näis, et teisi karistusi tavaliselt ei rakendatud, olgugi et üks pärismaalane kinnitas, et vargaid mõnikord puude otsa üles puuakse, mis aga kindlasti tõsi polnud, sest paljud näited tõendasid, et neile kõige rohkem vaid mõned hoobid anti, sageli aga hoopis karistamata jäeti.
Tahaïti mõlemad riigid olid mõnikord teineteisega sõjajalal, mõnikord võitlesid nad ka üksikult või üheskoos välisvaenlaste vastu. Cook ja tema saatjad nägid ettevalmistusi sõjaks naabruses asuva saare Eimeo vastu ning viibisid juures, kui kuningas O Tu oma sõjalaevastikku üle vaatas. Sõidukite ja nende meeskondade hulga alusel tegi vanem Forster omad järeldused saare rahvastiku kohta, mida ta arvas olevat vähemalt 130 000 inimest. Tema arvamust mööda oleks Tahaïti suutnud toita veel palju suuremat elanikkonda, mispärast ta ka arvas, et rahvaarv aja jooksul veel märgatavalt suureneda võib. Kahjuks leidsime eest hoopis vastupidist, nagu ma edaspidi jutustan.
Sõjas ei jäänud tahaïtilased mõnikord oma leebele iseloomule truuks ning tapsid vange metsikul kombel. Kes aga kordki on osa võtnud ägedast lahingust, see teab, et seal sageli ka kõige heatahtlikuma loomuga inimese üle viha võimust saab, mis kergesti julmusteni viia võib, kus tunnete juhtijaks pole mitte põhimõtted. Ainult säärases, lahingu poolt ülesköetud raevus võisid tahaïtilased julmad olla. Külmavereliselt poleks nad kindlasti mitte julmusi ette võtnud.
Raskem on nende eest vabandusi ette tuua ühe teise pahe, nimelt varguse pärast, milles mõlemast soost, nii madalalseisjad kui ka suursugused inimesed eurooplaste vastu patustasid. Nad olid seejuures nii osavad, et ka kõige valvsuse ja kõigi tarvitusele võetud ettevaatusabinõude juures harva mõni päev mööda läks, kus nad midagi ei näpanud. Noor ilus ja suursugune Marorai varastas, nagu Forster noorem jutustab, ühe ohvitseri kajutist paari voodilinasid, sel ajal kui laev kivile põrkas, mille läbi üldine segadus tekkis, mistõttu noorikut tähele ei pandud. Koguni üks kuninglik printsess omastas laeval salaja mõningaid pisiasju. Kristlikud õpetajad on tahaïtilastele selgeks teinud varguse häbiväärsuse, ning see on, nagu meie kogemused näitavad, väga soodsat mõju avaldanud.
Et tahaïtilaste kombed veel teisestki küljest väga riivatud olid, millest sündsus käsib vaikides mööda minna, ei tohi me siiski vait olla, sest ka selles suhtes on misjonäride mõju väga suurt muutust toonud.
Kui häbelikkus, millega armastus tsiviliseeritud rahvaste juures oma saladusi varjab, on vaid nende vaimse kultuuri tulemus, siis ei tule imeks panna, et rahvas, kes pole veel kultuuri selle astmeni jõudnud, säärast häbi ei tunne ning omas naiivsuses koguni avalikke pidustusi korraldab, mis meile väga sündsusetuna tunduvad.
Tahaïtilaste rohmakas heatahtlikkus läks nii kaugele, et nad teretulnud külalistele oma tütreid, õdesid ja isegi oma naisi pakkusid, kusjuures vahel ajendas neid omakasu külalisele ka rauatüki, klaashelmeste ja muu taolise eest müüma seda, mis nad talle muidu niisama kinkisid. Naised, kes igasugu kõhklusteta ise oma soosinguga äri tegid, kuulusid peaaegu kõik madalamasse rahvaklassi. Suursuguste hulgas seevastu esines äärmiselt lodev ühendus, mille mõlemast soost liikmed end ehrioideks nimetasid. Abielust ja järglastest loobudes rändasid nad metsikus lõbutsemises ringi mööda maad ja naabersaari ning kui neile laps sündis, loobusid nad kas ühendusest või tapsid lapse. Nende hulka kuuluvad mehed olid kõik sõdalased ning olid rahva sees suures lugupidamises. Tunti uhkust selle üle, et oldi ehrioi, sest isegi kuningas O Tu kuulus või oli kuulunud sellesse ühendusse, millele misjonärid õnneks ka lõpu peale tegid.
Kus säärane ohjeldamatus valitseb, kus naisele vaadatakse peamiselt kui naudingu objektile, ei saa ta ka suures lugupidamises seista, ning säärane armastus, mis meid õnnelikuks teeb, on seal täiesti tundmata.
Seepärast ei lubatud ka Tahaïti naistel, kes küll olid hoopis rohkem esile tõstetud kui paljude teiste rahvaste juures, meeste söömaaegadest osa võtta, mis ikkagi annab tunnistust vähemast lugupidamisest. Ühel külaskäigul, mille kuningas koos oma perekonnaga Cooki laevale ette võttis, pidi isegi kuninglikke printsesse eraldi kajutis kostitama. Seda kommet praegu muidugi enam ei esine.
Abikaasa truudus seisnes tahaïtilaste arvates selles, et ta kellelegi oma soosingut ei osuta ilma mehe eelteadmiseta ja nõusolekuta. Sellest kohustusest üleastumist karistati tavaliselt tubli nahatäiega.
Tahaïtilaste kõigi pahede loetlemisel tuleb lõpuks veel mainida seda, et nad armastasid uimastavat jooki, mida nad valmistasid spetsiaalselt selleks kasvatatavast ava juurest, Selle pruukimine polnud küll üldine, kuid mõned kurnatud inimkujud näitasid selle kahjulikku mõju. Ka siin olid misjonärid mõnel määral head korda saatnud. Juurt ei tohi enam kasvatada ja jooki mitte enam valmistada. Kahjuks asendab seda aga osaliselt meie veinide ja viinade sissevedu. Ühtki joobnut me aga ei näinud.
Nüüd, kus muidu nii armastusväärsete eelkristlike tahaïtilaste kõik varjuküljed välja on toodud, palun lugejat jälle kõiki nende häid omadusi meelde tuletada ning seeläbi lepitatult kaasa minna nende süütute lõbustuste heasoovlikuks
