näiteks sõna «närvid», siis ütles: «Aga mis on närvid?» või kui keegi lausus tema juuresolekul midagi astronoomia saavutustest, ütles ta kohe: «Aga kas te usute astronoomiasse?» Kui ta aga tahtis oma vastast lõplikult lüüa, ütles ta: «See kõik on paljas sõnadetegemine.» Peab tunnistama, et paljudele säärased vastuväited näisid (ja näivad ka seniajani) ümberlükkamatuina; kuid Nikolai Artemjevitš ei võinud kuidagi seda aimata, et Augustine Kristjanovna nimetas teda kirjades oma nõole Teodolinde Peiersiliusele «mein Pinselchen’iks».
Nikolai Artemjevitši abikaasa Anna Vassiljevna oli väike, kõhetu, peente näojoontega naine, kel oli kalduvus erutuda ja nukrutseda. Pansionis oli ta tegelnud muusikaga ja lugenud romaane, hiljem loobus sellest kõigest – hakkas ennast ehtima, kuid jättis ka selle; korra hakkas tegelema tütre kasvatamisega, ent ka siin rauges ta jõud ning ta andis tütre kasvatajanna hoolde; lõppes sellega, et ta muud ei teinudki, kui vaid kurvastas ja tasakesi närvitses. Jelena Nikolajevna sünnitus mõjus ta tervisele, ja ta ei võinud enam lapsi saada; Nikolai Artemjevitš vihjas sellele asjaolule, püüdes õigustada oma tutvust Augustine Kristjanovnaga. Mehe truudusetus kurvastas Anna Vassiljevnat väga; eriti valusaks löögiks oli talle olnud see, et mees oli kord pettuse teel kinkinud oma sakslannale paari halle hobuseid tema, Anna Vassiljevna isiklikust hobusekasvandusest. Ta ei teinud mehele otseselt kunagi etteheiteid, kuid kaebas vargsi ta peale järgemööda kõigile oma majas, isegi tütrele. Anna Vassiljevna ei armastanud võõrsil käia, talle meeldis, kui tema juures viibis mõni külaline ja jutustas midagi; üksi olles jäi ta otsekohe haigeks. Tal oli väga armuline ja pehme süda: elu oli teda kiiresti vagaseks teinud.
Pavel Jakovlevitš Šubin oli ta nõopoeg. Šubini isa teenis Moskvas. Vennad astusid kadetikorpusse; tema oli kõige noorem, õrna kehaehitusega, ema lemmik – ta jäi koju. Teda kavatseti panna ülikooli ja hoiti suure vaevaga gümnaasiumis. Varajasest east peale ilmnesid temas võimed voolimise alal; kehakas senaator Volgin nägi kord üht tema statuetti ta tädi juures (Šubin oli siis kuueteistkümne aastane) ja teatas, et ta tahab noort talenti protežeerida. Šubini isa ootamatu surm pidi peaaegu muutma noormehe kogu tuleviku. Talentide soosija senaator kinkis talle Homerose kipsbüsti – ja see oligi kõik; Anna Vassiljevna aga toetas teda rahaliselt ning ta astus kuidagiviisi üheksateistkümne-aastaselt ülikooli arstiteaduskonda. Pavel ei tundnud meditsiini vastu mingit huvi, kuid tol ajal igasse teaduskonda vastuvõetavate üliõpilaste piiratud arvu tõttu polnud üldse võimalik astuda mõnda teise teaduskonda; seejuures lootis ta õppida anatoomiat. Kuid ta ei saanud anatoomiat õppida; ta ei pääsenud edasi teisele kursusele ja astus enne eksamit ülikoolist välja, et pühenduda täielikult oma kutsumusele. Ta töötas hoolsasti, kuid katkendlikult, uitas Moskva ümbruskonnas ringi, voolis ja joonistas maatüdrukute portreesid, sõlmis tutvusi mitmesuguste inimestega, noorte ja vanadega, madalast ja kõrgest seisusest, itaalia mudelitegijate ja vene maalikunstnikkudega, ei tahtnud akadeemiast kuuldagi ega tunnustanud ühtegi professorit. Tal oli tähelepanuvääriv anne ja ta nimi sai Moskvas üsna tuntuks. Ta ema, sünnilt pariisitar, heast perekonnast, heasüdamlik ja tark naine, oli talle prantsuse keele selgeks õpetanud, hoolitses ja muretses ta eest ööd kui päevad, oli uhke ta üle, ning surres noores eas tiisikusse, palus Anna Vassiljevnat võtta poeg oma hoole alla. Poeg sai tollal juba kahekümne ühe aastaseks. Anna Vassiljevna täitis nõo viimse palve: Pavel Jakovlevitš elas väikeses toas ta suvila juurdeehitises.
IV
«Lähme siis sööma, lähme,» lausus perenaine haleda häälega ja kõik suundusid söögituppa. «Istuge minu kõrvale, Zoé,» ütles Anna Vassiljevna, «sina, Hélène, hoolitse külalise eest ja sina, Paul, palun ära vallatle ja ära narri Zoé’d. Mul on täna peavalu.»
Šubin tõstis jälle silmad taeva poole; Zoé vastas talle kerge muigega. See Zoé ehk täpsemalt väljendades Zoja Nikitišna Müller oli Venemaa sakslanna, nägus, veidi kõõritava pilguga, lohukesega ninaotsal ja pisikeste punaste huultega, valgevereline ja priske. Ta laulis päris kenasti vene romansse, mängis klaveril puhtalt mitmesuguseid, kord lõbusaid, kord meeleolurikkaid palu, riietus maitsekalt, ent kuidagi lapse moodi ning liiga korralikult. Anna Vassiljevna võttis ta oma tütrele seltsiliseks, kuid pidas teda peaaegu alati enda juures. Jelena ei kaevanud selle üle: ta ei teadnud tõepoolest, millest Zojaga rääkida, kui ta juhtus temaga kahekesi jääma.
Lõuna kestis kaunis kaua; Bersenev vestles Jelenaga ülikoolielust, oma kavatsustest ja lootustest; Šubin kuulas pealt ja vaikis, sõi liialdatud aplusega, heites vahetevahel koomilis-nukraid pilke Zojale, kes vastas talle ikka samasuguse flegmaatilise muigega. Pärast lõunat läks Jelena koos Bersenevi ja Šubiniga aeda; Zoja vaatas neile järele, kehitas kergelt õlgu ja istus klaveri taha. Anna Vassiljevna ütles:
«Miks siis teie ei lähe jalutama?» kuid ei saanud vastust ja lisas juurde: «mängige mulle midagi kurba…»
«La dernière pensée de Weber?» küsis Zoja.
«Ah jaa, Weberi,» lausus Anna Vassiljevna, laskus tugitooli ja pisarad valgusid tal silmi.
Jelena aga viis mõlemad sõbrad akaatsiatest lehtlasse, mille keskel seisis pinkidest ümbritsetud lauake. Šubin vaatas tagasi, hüppas paar korda õhku, lausus sosinal: «Oodake!» ja jooksis oma tuppa, tõi tüki savi ning asus pead raputades, pomisedes ja muiates voolima Zoja kuju.
«Jälle vana nali,» ütles Jelena, heitnud pilgu ta tööle, ning pöördus Bersenevi poole, kellega jätkas lõuna ajal alustatud juttu.
«Vana nali!» kordas Šubin. «Originaal on ju niivõrd ammendamatu! Täna ajab ta mind eriti vihale.»
«Mispärast?» küsis Jelena. «Võib mõelda, et te räägite mingisugusest tigedast, ebameeldivast vanaeidest. Kena noor tüdruk…»
«Muidugi,» katkestas teda Šubin, «ta on kena, väga kena; olen veendunud, et iga möödamineja mõtleb teda nähes kindlasti: vaat kellega oleks tore… polkat tantsida; ka olen ma kindel, et tema teab seda ja et see meeldib talle… Milleks siis need häbelikud näovigurid, see tagasihoidlikkus? Noh, te ju teate, mida ma tahan öelda,» lisas ta läbi hammaste. «Muide, te olete praegu muuga tegevuses.»
Ta lömastas Zoja kuju ning hakkas kiiresti, otsekui pahaselt savi mudima ja muljuma.
«Niisiis, te tahate saada professoriks?» küsis Jelena Bersenevilt.
«Jaa,» vastas see, surudes oma punased käed põlvede vahele. «See on minu meeldivaim unistus. Muidugi, ma tean väga hästi, mis mul kõik puudub, et väärida nii kõrget… ma tahan öelda, et ma olen selleks liiga vähe ette valmistatud; kuid ma loodan saada loa välismaale sõiduks; viibin seal kolm-neli aastat, kui vaja on, ja siis…»
Ta peatus, lõi silmad maha, seejärel vaatas kiiresti üles ja silus kohmetult naeratades oma juukseid. Kui Bersenev kõneles naisolevusega, muutus ta jutt veelgi aeglasemaks ja sisisevamaks.
«Te tahate ajaloo professoriks saada?» küsis Jelena. «Jaa, või siis filosoofia,» lisas Bersenev summutatud häälel, «kui see võimalikuks osutub.»
«Ta on juba nüüdki filosoofias kuradima tugev,» ütles Subin, tõmmates küünega savile sügavaid jooni, «milleks tal veel välismaale sõita?»
«Ja te loodate oma eluga täiesti rahule jääda?» küsis Jelena küünarnukile toetudes ja Bersenevile otse näkku vaadates.
«Täiesti, Jelena Nikolajevna, täiesti. Missugune kutsumus võiks veel parem olla? Mõtelge ometi, minna Timofei Nikolajevitsi jälgedes… Paljas mõte niisugusest tegevusest täidab mind rõõmu ja kohmetusega, jah… kohmetusega, millest… mis on tingitud minu vähese jõu tunnetamisest. Kadunud isa õnnistas mind selleks tegevuseks… Ma ei unusta iial ta viimseid sõnu.»
«Te
