õige. Ta oli oivaline inimene. Te oleksite teda armastama hakanud, Jelena Nikolajevna.»
«Usun seda kindlasti. Ja mis on selle teose sisu?»
«Selle teose sisu on kaunis raske teile mõne sõnaga edasi anda, Jelena Nikolajevna. Minu isa oli suurte teadmistega inimene, sellinglane, ta kasutas väljendeid, mis ei olnud alati päris selged…»
«Andrei Petrovitš,» katkestas teda Jelena, «vabandage mu harimatust – mis tähendab: sellinglane?» Bersenev naeratas kergelt.
«Šellinglane see tähendab saksa filosoofi Schellingi õpetuse pooldaja, kuid milles seisis Schellingi õpetus…»
«Andrei Petrovitš!» hüüdis äkki Šubin, «jumala pärast! Ega sa ei taha ometi Jelena Nikolajevnale Schellingist loengut maha pidada? Halasta!»
«Sugugi mitte loengut,» pomises Bersenev ja punastas, «ma tahtsin…»
«Aga miks ka mitte loengut?» võttis sõnast kinni Jelena. «Meile teiega on loengud väga vajalikud, Pavel Jakovlevitš.»
Šubin jäi ainiti neiule otsa vaatama ja pahvatas äkki laginal naerma.
«Mille üle te naerate?» küsis Jelena külmalt ja peaaegu järsult.
Šubin jäi vait.
«No aitab, ärge pahandage,» lausus ta mõne hetke pärast. «Olen süüdi. Kuid tõepoolest, mis tahtmine on teil praegu, niisuguse ilmaga, nende puude all rääkida filosoofiast? Räägime parem ööbikutest, roosidest, nooruslikest silmadest ja naeratustest.»
«Jah; ning prantsuse romaanidest ja naiste hilpudest,» lisas juurde Jelena.
«Võib ka hilpudest,» sõnas Šubin, «kui need on ilusad.»
«Võib kah! Aga kui meie ei taha hilpudest rääkida? Teie tituleerite ennast vabakunstnikuks, miks te siis püüate teiste vabadust vägistada? Ja lubage teilt küsida, miks te tungite seesuguse mõttelaadi juures Zoja kallale? Temaga on eriti sobiv hilpudest ja roosidest rääkida.»
Šubin läks äkki näost punaseks ja tõusis püsti.
«Ah nii!» lausus ta ärritatud häälega. «Ma saan teie vihjest aru: te saadate mind tema juurde, Jelena Nikolajevna! Teiste sõnadega – ma olen siin üleliigne?»
«Ma ei mõtelnudki teid siit minema saata.»
«Te tahate öelda,» jätkas Šubin ägedalt, «et mina ei vääri teistsugust seltskonda, et ma olen temaga paras paar, et ma olen niisama tühine, labane ja väiklane nagu see magusavõitu sakslanna? Kas nii või?» Jelena tõmbas kulmud kortsu.
«Mitte alati pole te tema kohta niiviisi väljendunud, Pavel Jakovlevitš,» ütles ta.
«Aa! etteheide! etteheide nüüd!» hüüdis Šubin. «Nojah, ma ei salga, oli silmapilk, just nimelt üks silmapilk, kui need värsked, labased põsed… Aga kui ma tahaksin teile etteheitega tasuda ja meelde tuletada… Jumalaga,» lisas ta järsku, «ma võin veel oma jutuga segi minna.»
Ta laksatas käega vastu peakujuliselt kokkukägardatud savitükki, jooksis lehtlast välja ja läks oma tuppa. «Laps,» sõnas Jelena talle järele vaadates. «Kunstnik,» lausus maheda naeratusega Bersenev. «Kõik kunstnikud on niisugused. Neile peab nende tujukuse andestama. See on nende õigus.»
«Jah,» vastas Jelena, «kuid Pavel pole senini veel millegagi endale seda õigust kindlustanud. Mida on ta senini teinud? Andke oma käsi ja kõnnime veidi alleel. Ta segas meid. Me rääkisime teie isa teosest.»
Bersenev võttis Jelena käevangu ja läks temaga aeda, kuid alustatud kõnelust, mis liiga vara katkes, enam ei uuendatud; Bersenev hakkas jälle avaldama oma vaateid professorikutse kohta, oma tulevase tegevuse kohta. Ta liikus tasakesi Jelena kõrval, astus kohmakalt, toetas kohmakalt neiu kätt, vahetevahel müksas teda õlaga ega vaadanud kordagi neiule näkku; kuid ta kõne voolas kergelt, ehkki mitte päris ladusasti; ta väljendas end lihtsalt ja õieti ning ta pilgust, mis libises aeglaselt üle puutüvede, üle liivase teeraja ja muru, õhkus üllaste tunnete vaikset heldimust ning rahunenud häälest kostis inimese rõõmu, kes tunneb, et tal õnnestub väljendada end teisele, talle kallile inimesele. Jelena kuulas teda tähelepanelikult, pooleldi tema poole pöördununa, ja vaatas ainiti ta pisut kahvatanud nägu, ta silmi, mis olid sõbralikud ja alandlikud, kuid hoidusid kohtumast tema, Jelena silmadega. Neiu hing avanes ning midagi õrna, õiglast ja head oleks nagu voolanud ta südamesse või võrsunud selles.
V
Šubin ei väljunud oma toast hilisõhtuni. Väljas oli päris pime, poolkuu paistis kõrgel taevas, linnutee helendas ja tähed kirendasid, kui Bersenev jättis hüvasti Anna Vassiljevnaga, Jelena ja Zojaga ning astus oma sõbra toaukse juurde. Ta leidis selle lukus olevat ja koputas.
«Kes seal on?» kostis Šubini hääl.
«Mina,» vastas Bersenev.
«Mis sa tahad?»
«Lase mind sisse, Pavel, jäta jonnimine; kas sul häbi ei ole?»
«Mina ei jonni, ma magan ja näen unes Zojat.»
«Jäta, palun. Sa pole ju laps. Lase mind sisse. Mul on tarvis sinuga rääkida.»
«Kas sa Jelenaga veel küllalt ei rääkinud?» «No aitab, aitab; lase mind sisse!»
Šubin vastas teeseldud norskamisega. Bersenev kehitas õlgu ja läks koju.
Öö oli soe ja kuidagi eriti vaikne, nagu oleks kõik ümberringi kuulatanud ja varitsenud; liikumatust pimedusest ümbritsetud Bersenev seisatas vahetevahel tahtmatult ning kuulatas ja varitses samuti. Naise kleidi sahinat meenutav kerge kahin kostis aeg-ajalt lähemate puude ladvust, tekitades Bersenevis mõnusa ja kõheda tunde, pooleldi hirmutunde; judinad käisid üle ta põskede, hetkelised pisarad jahutasid ta silmi; ta oleks tahtnud astuda hoopis kuulmatult, varjata end, hiilides edasi liikuda. Järsk tuuleiil puhus äkki küljepealt – Bersenev võpatas kergelt ning tardus kehale; unine põrnikas langes oksalt ja kopsatas teele; Bersenev hüüatas tasakesi: «Aa!» ning jäi jälle seisma. Ent ta hakkas mõtlema Jelenale, ja kõik need põgusad tunded kadusid otsekohe, jäi ainult elustav mulje öisest värskusest ja öisest jalutuskäigust; kogu ta hinge täitis noore neiu kuju. Bersenev sammus, pea maas, ning tuletas meelde neiu sõnu ja küsimusi… Äkki näis talle, nagu kostaks selja tagant kiirete sammude müdin. Ta teritas kõrvu… Keegi jooksis, keegi ruttas talle järele – oli kuulda hingeldamist – ning järsku ilmus suure puu mustast varjusõõrist ta ette ilma mütsita, sassis juustega, kuuvalgusest kahvatu Šubin.
«Olen rõõmus, et sa läksid seda teed mööda,» lausus ta suuri vaevu, «ma oleksin olnud kogu öö uneta, kui poleks sind kätte saanud. Anna oma käsi. Sa lähed ju koju?»
«Koju.»
«Ma saadan sind.»
«Kuidas sa siis ilma mütsita tuled?»
«Pole viga. Ma võtsin kaelasidemegi ära. Praegu on soe.»
Sõbrad astusid mõne sammu.
«Ma olin täna väga rumal, eks ole?» küsis järsku Šubin.
«Avameelselt öelda – jah. Ma ei suutnud sind mõista.
