ei ole tema jaoks küllalt kõrge lennuga. Ta süda on niivõrd avar, et haarab endasse kogu looduse – kõige pisema tarakani või konnani, ühe sõnaga kõik, peale lihase isa. Noh, ilus – ma tean seda ja ei sega end tema asjadesse. Seepärast et siin on närvid, õpetatus ja hõljumine pilvedes – see kõik pole meie ala. Kuid võtame härra Šubini… ta on küll haruldane, imetlusväärne kunstnik, selle vastu ma ei vaidle; kuid mankeerida vanemat inimest, inimest, kellele ta on ikkagi, võib ütelda, paljugi eest tänu võlgu, – seda mina, pean tunnistama, dans mon gros bon sens ei või lubada. Mina pole iseloomult nõudlik, ei, kuid igal asjal on oma piir.»
Anna Vassiljevna kõlistas erutatult. Ilmus poiss.
«Miks siis Pavel Jakovlevitš ei tule?» küsis Anna Vassiljevna. «Miks ma teda kuidagi kätte ei saa?» Nikolai Artemjevitš kehitas õlgu.
«No kuulge, milleks te tahate teda siia kutsuda? Ma ei nõua seda sugugi, isegi ei soovi seda.»
«Kuidas milleks, Nikolai Artemjevitš? Ta ärritas teid, võib-olla segas teid ravikuuri läbiviimisel. Ma tahan temaga asja selgitada. Tahan teada, millega võis ta teid pahandada.»
«Ma kordan teile, et ma seda ei nõua. Ja mis huvi teil võiks olla… devant les domestiques…»
Anna Vassiljevna punastas kergelt.
«Ilmaaegu räägite nii, Nikolai Artemjevitš. Ma pole kunagi… devant… les domestiques… Mine, Fedjuška, ja vaata, et sa otsekohe Pavel Jakovlevitši siia tood.»
Poiss väljus.
«Seda pole sugugi vaja,» lausus Nikolai Artemjevitš läbi hammaste ja hakkas jälle mööda tuba kõndima. «Ma ei rääkinud seda sugugi selleks.»
«Palun väga, Paul peab teilt andeks paluma.»
«Või veel, milleks mulle ta andekspalumised? Ja mis tähendus on neil andekspalumistel? Need on paljad sõnad.»
«Kuidas milleks? Talle tuleks aru pähe panna.»
«Pange talle siis ise aru pähe. Teid kuuleb ta enam. Mina tema peale pahane ei ole.»
«Ei, Nikolai Artemjevitš, te olete täna kohalejõudmisest saadik tujust ära. Te olete isegi minu arvates viimasel ajal kõhnemaks jäänud. Ma kardan, et see ravikuur ei too teile kasu.»
«See ravikuur on mulle tingimata vajalik,» lausus Nikolai Artemjevitš, «mul on maks korrast ära.»
Samal silmapilgul astus tuppa Šubin. Ta näis olevat väsinud. Kerge, pisut pilklik muie mängles ta huultel.
«Te kutsusite mind, Anna Vassiljevna?» küsis ta.
«Jah, muidugi kutsusin. Kuule, Paul, see on hirmus. Ma pole sinuga sugugi rahul. Kuidas võid sa ‘ Nikolai Artemjevitši mankeerida?»
«Nikolai Artemjevitš kaebas teile minu peale?» küsis Šubin ja vaatas samasuguse muigega Stahhovi otsa. Stahhov keeras näo ära ja lõi silmad maha.
«Jah, kaebas. Ma ei tea, millega sa tema ees süüdi oled, kuid sa pead temalt otsekohe andeks paluma, sest ta tervis on praegu väga halb ja lõpuks peame me kõik noores eas oma heategijaid austama.»
«Oo, loogika!» mõtles Šubin ja pöördus Stahhovi poole.
«Olen valmis teilt vabandust paluma, Nikolai Artemjevitš,» lausus ta kerge viisaka kummardusega, «kui olen teid tõepoolest millegagi solvanud.»
«Ma üldse… ma mitte selleks,» vastas Nikolai Artemjevitš, vältides endiselt Šubini pilku. «Muide, ma annan teile meeleldi andeks, sest, te teate, ma olen leplik inimene.»
«Oo, see on väljaspool igasugust kahtlust!» lausus Šubin. «Kuid lubage huvi tunda: kas Anna Vassiljevna teab, milles nimelt ma süüdi olen?»
«Ei, ma ei tea midagi,» ütles Anna Vassiljevna ja ajas kaela õieli.
«Ah, jumal küll!» hüüatas Nikolai Artemjevitš kiiresti. «Kui sageli olen ma palunud, anunud… kui sageli olen rääkinud, et need seletused ja stseenid on mulle nii vastikud! Sõidad tüki aja tagant koju, tahad puhata – räägitakse ju: perekondlik ring, intérieur, ole perekonnainimene; – siin aga stseenid, pahandused. Pole minutikski rahu. Tahes-tahtmata sõidad klubisse või… või kuhugi mujale. Elus inimene, tal on oma füüsika, sel on omad vajadused, siin aga…»
Lõpetamata alustatud juttu, väljus Nikolai Artemjevitš kiiresti toast ja lõi ukse paugatades kinni. Anna Vassiljevna vaatas talle järele.
«Klubisse?» sosistas ta kibestunult. «Te ei sõida klubisse, tuisupea! Klubis pole kellelegi kinkida oma hobusekasvanduse hobuseid – ja veel halle, keda mina eriti armastan! Jaa, jaa, kergemeelne inimene,» lisas ta häält tõstes, «te ei sõida klubisse. Ja sina, Paul,» jätkas ta tõustes, «kas sul häbi ei ole? Sa pole ju laps. Näe, nüüd hakkas mul pea valutama. Kas sa ei tea, kus Zoja on?»
«Vist oma toas, ülal. See arukas rebane peidab end niisuguse ilmaga alati oma urgu.»
«Noh, aitab juha, aitab!» Anna Vassiljevna otsis midagi enda ümbert. «Kas sa pole näinud minu klaasikest mädarõikaga? Paul, ole nii lahke, ära edaspidi mind pahanda.»
«Kuidas võib teid pahandada, tädike! Lubage ma suudlen teie kätt. Teie mädarõigast nägin ma aga kabinetis laua peal.»
«Darja unustab selle alati kuhugi,» lausus Anna Vassiljevna ja väljus siidkleidi sahinal toast.
Šubin kavatses juba talle järgneda, kuid seisatas, kuuldes selja tagant Uvar Ivanovitši pikaldast häält.
«Mitte nii ei peaks sulle… piimahabemele,» rääkis erukornet katkendlikult.
Šubin astus ta juurde.
«Mis eest siis peaks mulle, kõrgesti lugupeetud Uvar Ivanõtš?»
«Mis eest? Kui oled noor – austa. Jaa.»
«Keda?»
«Keda? Teadagi keda. Irvita pealegi.»
Šubin pani käed risti rinnale.
«Ah, teie, ühtsuse põhimõtte esindaja,» hüüatas ta, «mustmulla jõud, ühiskondliku ehitise vundament!»
Uvar Ivanovitš hakkas sõrmedega mängima.
«Jäta, vennas, ära kiusa.»
«Vaata, vaata,» jätkas Šubin, «ise pole just noor aadlik, nagu näib, aga kui palju õnnelikku lapseusku temas veel on! Austada! Aga kas teate teie, stiihiline inimene, mispärast Nikolai Artemjevitš minu peale vihane on? Mina olin ju temaga terve hommikupoole ta sakslanna juures; me laulsime ju täna kolmekesi: «Ära lahku mu juurest.» Teie oleksite pidanud seda kuulma. Teile vist avaldab see mõju. Laulsime, laulsime, kallis isand, noh, ja mul hakkas igav; näen, asi ei ole korras, õrnust on palju. Hakkasingi mõlemaid narrima. Tuli hästi välja. Esiteks vihastas sakslanna minu peale, seejärel tema peale; siis vihastas Nikolai Artemjevitš sakslanna peale ja ütles sellele, et ta olevat õnnelik ainult kodus, et seal olevat tal paradiis, sakslanna aga sähvas talle, et ta olevat ebamoraalne. Mina aga ütlesin talle saksa keeles: «Ah!» Nikolai Artemjevitš lahkus, aga mina jäin; tema sõitis siia, s.t. paradiisi, kuid tal on paradiisis vastik olla. Seepärast hakkaski ta virisema. Noh,
