tema jämedast käitumisest kohmetanud, selja, väljus Bobrov kiiresti tsehhist.
Tehasest koju tulnud ja kiiruga lõunastanud, astus Bobrov välistrepile. Kutsar Mitrofan, kes oli juba varem käsu saanud saduldada kõrb doni hobune Faarvaater, tõmbas pingutades kinni inglise sadula vööd. Faarvaater tõmbas kõhu õhku täis ja kõverdas paaril korral kaela, püüdes Mitrofani särgivarrukast hammastega kinni napsata. Siis käratas Mitrofan tema peale vihase ja ebaloomuliku bassihäälega: «No-oh! Mängid mul, sunnik!» ja lisas pingutusest ähkides: «Tõbras sihuke!»
Faarvaater – keskmise suurusega, laia rinna, pika kere ja kiitsaka, veidi libaja laudjaga täkk – seisis kergelt ja nõtkelt oma tugevatel, karvastel, kõvade kapjade ja peenikeste kabjaluudega jalgadel. Asjatundja poleks rahule jäänud tema kongisninalise pea ja pika kaelaga, millel paistis silma terav kõrisõlm. Kuid Bobrov leidis, et need igale doni hobusele iseloomulikud iseärasused on Faarvaatrile iluks, nagu on seda taksile kõverad jalad ja setterile pikad kõrvad. See-eest polnud kogu tehases hobust, kes oleks suutnud Faarvaatrist mööda kihutada.
Kuigi Mitrofan, nagu iga teinegi hea vene kutsar, pidas vajalikuks hobusega karmilt ümber käia, lubamata nii endale kui ka viimasele mingeid õrnuseavaldusi, ja nimetas teda seepärast küll «sunnikuks», küll «raisaks», küll «mõrtsukaks» ning isegi «hamletiks», armastas ta sellele vaatamata hingepõhjas Faarvaatrit kirglikult. Tema armastus väljendus selles, et doni täkk oli paremini puhastatud ning sai rohkem kaeru kui teised Bobrovi kroonuhobused – Pääsuke ja Tšernomorets.
«Oled sa hobust jootnud, Mitrofan?» küsis Bobrov.
Mitrofan viivitas vastusega. Talle oli omane veel üks hea kutsari käitumisviis – aeglus ja väärikus jutuajamisel.
«Jootsin, Andrei Iljitš, kuidas ma teda siis jootmata võisin jätta. Noh, vaata mul ette, metsakoll! Ma sulle näitan peaga müksimist!» käratas ta vihaselt hobuse peale. «On aga teisel täna tuju sadula all käia, härra. Ei seisa minutitki paigal.»
Vaevalt oli Bobrov Faarvaatrile lähenenud ja võtnud vasakusse kätte valjad, mässides laka ümber sõrmede, kui algas vaatemäng, mis kordus peaaegu iga päev. Faarvaater, kes juba ammu lähenevale Bobrovile suurte, vihaste silmadega otsa oli kõõritanud, hakkas koha peal tantsima, kumerdas kaela ja pildus tagajalgadega laiali porikampe. Bobrov hüppas tema ümber ühel jalal, püüdes teist jalga jalusesse pista.
«Lase ohelik lahti, Mitrofan!» hüüdis ta, pistnud lõpuks jala jalusesse, ja heitnud samal hetkel teise jala üle hobuse laudja, oligi sadulas.
Tundes ratsaniku säärte puudutust, taltus Faarvaater otsekohe, ja vahetanud paaril korral jalga, hakkas puristades ja pead raputades värava juurest laias ja vetruvas galopis kihutama…
Kiire ratsutamine, kõrvade ümber vuhisev külm tuul ja sügisese, veidi niiske põllu värske lõhn rahustasid ja elustasid üsna ruttu Bobrovi loiuks muutunud närve. Lisaks sellele tundis ta Zinenkode poole ratsutades iga kord meeldivat ja erutavat meeleolutõusu.
Zinenkode perekond koosnes isast, emast ja viiest tütrest. Isa teenis tehases laoülemana. See laisk ja pealtnäha heasüdamlik hiiglane oli tegelikult väga pugejalik ja intriigitsev isand. Ta kuulus nende inimeste hulka, kes igaühele tõtt suhu ütleva inimese maski all ülemuste ees rohmakalt, kuid meeldivalt lipitsevad ja kaasteenijate kohta avalikult pealekaebusi esitavad, alluvatega aga käituvad kõige jõledamalt despootlikul viisil. Ta vaidles iga pisiasja pärast, kuulamata vastuväiteid ja kähiseva häälega karjudes; armastas hästi süüa ja tundis nõrkust väikevene koorilaulu vastu, kusjuures ta laulis alati valesti. Ta oli endale märkamatult oma abikaasa – väikest kasvu, haiglase ja edvistava naisterahva tuhvli all, kelle tillukesed hallid silmad asetsesid veidralt otse ninajuure lähedal.
Tütarde nimed olid: Maka, Beta, Šura, Niina ja Kasja.
Igaühele neist oli perekonnas kindlaks määratud oma ampluaa. Makal, kala profiiliga neiul, oli ingelliku iseloomu kuulsus. «Maka on kehastunud lihtsus ise,» ütlesid tema kohta vanemad, kui ta jalutuskäikude ja õhtuste koosviibimiste ajal õdede huvides tahaplaanile püüdis jääda (Maka oli astunud juba üle kolmekümnenda aasta künnise).
Betat peeti targaks neiuks, ta kandis näpitsprille, ja nagu räägiti, olevat kunagi isegi kursustele tahtnud minna. Ta hoidis pead veidi allapoole viltu nagu vana priipassihobune ja käis õõtsuva kõnnakuga, iga sammu juures kord tõustes, kord laskudes. Uutele külalistele kleepis ta end külge tüütute vaidlustega, et naised olevat paremad ja ausamad kui mehed, või palus naiivse mänglevusega: «Te olete nii terava mõistusega… noh, ütelge, missugune on minu iseloom!» Kui jutuajamine suundus üle ühele klassikalistest kodustest teemadest: «Kumb on suurem: Lermontov või Puškin?» või «Kas loodus aitab kaasa iseloomu paremaksmuutumisele?» – nihutati Beta sõjaelevandina ette.
Kolmas tütar Šura oli valinud endale erialaks paaristuraka mängimise kõigi vallaliste inseneridega järgemööda: Vaevalt teada saanud, et tema endine partner kavatseb naituda, valis ta endale meelepaha ja kibedustunnet alla surudes uue partneri. Muidugi kaasnesid mänguga armsad naljatused ja väike kütkestav kelmikus, kusjuures partnerit nimetati «koledaks inimeseks» ja löödi mängukaartidega käe pihta.
Niinat peeti perekonna üldiseks lemmikuks, hellitatud, kuid veetlevaks lapseks. Massiivsete kehade ja jämedavõitu, vulgaarsete nägudega õdede hulgas oli ta tõeliseks erandiks. Vahest ainult madaam Zinenko oleks võinud anda rahuldava seletuse, kellelt on Niinake pärinud oma õrna, hapra kuju, need peaaegu aristokraatlikud käed, kena tõmmuka, rohkete sünnimärkidega kaetud näo, väikesed roosad kõrvad ja uhked, peened, kergelt käharduvad juuksed. Vanemad panid talle suuri lootusi ja seepärast oli talle kõik lubatud: liialdamine kompvekkide söömises, mõnede sõnade armsalt moonutatud hääldamine ja isegi õdedest paremini riietumine.
Kõige noorem õde Kasja oli hiljuti neliteist aastat vanaks saanud, kuid sealjuures oli see fenomenaalne lapsuke oma emast pea jagu pikem, ületades vanemaid õdesid kaugelt kehavormide võimsa reljeefsusega. Tema figuur kutsus juba ammu esile tehasenoorte teraseid pilke, sest tehas, mis asus linnast kaugel, oli naiste seltskonna poolest üsna vaene, ja Kasja reageeris neile pilkudele varaküpsenud tütarlapse naiivse häbitusega.
See perekondlike võlude ärajaotamine oli tehases hästi tuntud ja keegi naljahammas oli kunagi öelnud, et kui juba Zinenkode tütardega abielluda, siis tingimata kõigi viiega korraga. Insenerid ja praktikal viibivad üliõpilased vaatasid Zinenkode majale kui võõrastemajale, tunglesid seal hommikust keskööni, sõid palju, jõid veelgi rohkem, kuid hoidusid imestusväärse osavusega kõrvale abielukütkeist.
Selles perekonnas Bobrovi ei sallitud. Madaam Zinenko oma väikekodanliku maitsega püüdis kõiges kinni pidada labasest ja perekondlikku heaolu silmas pidavast igavast provintsliku viisakuse liinist ning oli solvunud Andrei Iljitši käitumisest. Tema sapistele teravustele, kui ta hoos oli, reageeriti pärani avatud siladega ja vastupidi, kui ta tervete õhtute kaupa väsimusest või ärritatud olekust tingituna vaikis, kahtlustati teda salalikkuses, uhkuses, vaikivas ironiseerimises, isegi – oo, see oli kõige õudsem! – , isegi kahtlustati, et ta «kirjutab ajakirjadesse jutustusi ja kogub nende jaoks tüüpe».
Bobrov tundis seda varjatud vaenulikkust, mis avaldus tähelepanematuses tema vastu söögilauas ja pereema imestavas õlgadekehitamises, ent ta jätkas siiski oma külaskäike. Armastas ta Niinat? Sellele poleks ka tema ise vastata teadnud. Kui ta kolm või neli päeva nende pool polnud käinud, panid mälestused Niinast tema südame tugevamini tuksuma ning täitsid selle magusa ja rahutukstegeva nukrusega. Ta kujutles endale tema saledat, graatsilist figuuri, tema raugete, varjudest ümbritsetud silmade naeratust, tema ihu lõhna, mis meenutas talle millegipärast paplite noorte, kleepuvate pungade aroomi.
Kuid tarvitses tal vaid
