see on kõik? Kas teil tõesti, Niina Grigorjevna, ei leidu inimese iseloomustamiseks midagi peale selle, et ta on šatään ja teenib aktsiisivalitsuses! Mõtelge, kui palju me kohtame elus huvitavaid, andekaid ja tarku inimesi. Kas nad tõesti on kõik ainult «satäänid» ja «aktsiisiametnikud»? Vaadake, missuguse ahne uudishimuga vaatlevad elu talurahva lapsed, ja kui tabavad nad on oma arvamuste avaldamises. Teie aga, tark ja tähelepanelik neiu, lähete kõigest mööda ükskõikselt, sest teil on varuks kümmekond šabloonilist, päheõpitud lauset. Ma tean: kui keegi mainib jutlemisel kuud, lisate te kohe vahele: «Nagu rumal kuu», jne. Kui ma jutustan, ütleme, mingi tavalisest erineva loo, tean ma juba ette ära, et te teete märkuse: «Ehk värske küll legend, on raske uskuda.» Ja nii on see kõiges, kõiges… Uskuge mind, jumala pärast, et kõik omapärane, iselaadne…»
«Palun teid mulle mitte moraali lugeda!» katkestas teda Niina teravalt.
Bobrov vaikis, tundes suus mõru maiku, ning mõlemad istusid minutit viis vaikselt ja liikumatult. Äkki kostsid võõrastetoast kõlavad akordid ning Miller hakkas laulma veidi härda, kuid sügavalt ilmeka häälega:
Keset ilmliku tühjuse rägu
ballil juhtusin nägema sind.
Aga saladus varjas su nägu,
ja mis nägin, see hämmeldas mind.
Bobrovi halb tuju paranes varsti ja ta kahetses nüüd, et oli Niinale meelehärmi valmistanud. «Miks tuli mulle pähe nõuda tema naiivselt, värskelt, lapselikult mõistuselt originaalset julgust?» mõtles ta. «Ta on ju nagu linnuke: sädistab seda, mis talle parajasti pähe tuleb, ja kes teab, võib-olla on see sädistamine palju parem kui kõnelused emantsipatsioonist, Nietzschest või dekadentidest?»
«Niina Grigorjevna, ärge olge minu peale pahane! Ma sattusin hoogu ja rääkisin rumalusi,» lausus ta poolvaljusti.
Niina vaikis, pööras näo kõrvale ja vaatas tõusvat kuud. Bobrov otsis pimedas üles tema allarippuva käe, surus seda õrnalt ja sosistas:
«Niina Grigorjevna… Palun…»
Niina pöördus äkki kiiresti tema poole, ja vastanud tema käesurumisele kiire, närvilise pigistusega, hüüdis andestava ja süüdistava tooniga:
«Tigekops! Te solvate mind alati… kasutate ära, et ma ei saa teile vihane olla…»
Niina tõukas peaaegu jõuga eemale Bobrovi äkki värisema hakanud käe, jooksis üle rõdu ja kadus ukse taha.
Mingi mõistmatu uim on see mul…
Kas ma armastan sind – veel ei tea,
kuid tundub, et armastan küll…
laulis Miller kirgliku ja igatseva häälega.
«Kuid tundub, et armastan küll!» kordas Bobrov erutatud sosinaga, tõmmates sügavasti hinge ja surudes käe põksuma hakanud südame vastu.
«Miks ma siis,» mõtles ta hardunult, «väsitan end viljatute unistustega mingist tundmatust, ülevast õnnest, kui siin, minu läheduses, on lihtne, kuid sügav õnn?
Mida me siis veel vajame naisterahvalt, naiselt, kui temas on nii palju õrnust, malbust, peenust ja tähelepanu? Meie vaesed, närvilised, haiged inimesed ei oska lihtsalt võtta elult tema rõõme, me mürgitame neid meelega, väsimatu vajadusega urgitseda igas tundmuses, igas oma ja võõra mõtiskluses… Vaikne öö, armastatud neiu lähedus, armsad, lihtsad kõnelused, hetkeline vihapuhang ja siis ootamatu hellitus – issand! Kas pole selles kogu olemasolu veetlus?»
Ta sisenes võõrastetuppa rõõmsana, erksana, peaaegu võidutsevana. Tema silmad puutusid kokku Niina silmadega ja neiu pikast pilgust luges ta õrna vastust oma mõtetele. «Ta saab minu naiseks,» mõtles Bobrov, tundes hinges vaikset rõõmu.
Keskustelu teemaks oli Kvašnin. Anna Afanasjevna, täites oma autoriteetse häälega kogu toa, ütles, et ka tema kavatseb homme «oma tüdrukud» raudteejaama viia.
«Võib väga võimalik olla, et Vassili Terentjevitš tahab meile visiiti teha. Vähemalt kirjutas mulle tema siiasõidust juba kuu aega tagasi minu onutütre mehe vennatütar Liisa Belokonskaja…»
«See on arvatavasti sama Belokonskaja, kelle vend on abielus vürstinna Muhhovetskajaga?» lisas härra Zinenko alandlikult vahele päheõpitud repliigi.
«Nojah, toosama,» noogutas Anna Afanasjevna üleoleva armulikkusega tema poole pead. «Vanaema kaudu on ta kaugelt sugulane veel Stremouhhovitega, keda sa tunned. Liisa Belokonskaja kirjutaski mulle, et ta on kohtunud ühes seltskonnas Vassili Terentjevitšiga ja soovitanud tal meid külastada, kui ta üldse suvatseb kunagi tehasesse sõita.»
«Kas meile on jõukohane teda vastu võtta, Njusja?» küsis Zinenko mureliku hoolitsusega.
«Kui naljakalt sa kõneled! Me teeme, mis suudame. Igal juhul ei suuda me ju inimest, kelle aastane sissetulek on kolmsada tuhat rubla, millegagi üllatada.»
«Issake! Kolmsada tuhat!» oigas Zinenko. «Lihtsalt õudne mõtelda.»
«Kolmsada tuhat!» ohkas Niina nagu kaja.
«Kolmsada tuhat!» hüüdsid preilid vaimustatult kooris.
«Jah, ja selle kõik kulutab ta viimase kui kopikani ära,» ütles Anna Afanasjevna. Seejärel, vastates tütarde väljaütlemata mõttele, lisas ta: «Abieluinimene. Ainult, räägitakse, abielus polevat tal sugugi vedanud. Tema naine olevat mingi ilmetu isik ja hoopiski mitte esinduslik. Mida te ka ei ütleks, aga naine peab olema sildiks mehe tegudele.»
«Kolmsada tuhat!» kordas Niina veel kord, otsekui jampsides. «Mida selle rahaga kõik ära ei võiks teha!..»
Anna Afanasjevna tõmbas käega üle tema uhkete juuste.
«Sulle kuluks ära niisugune mees, lapsuke. Eks ole?»
Need kolmsada tuhat võõrale kuuluvat aastasissetulekut oleksid nagu elektriseerinud kogu seltskonda. Säravate silmade ja õhetavate nägudega jutustati ja kuulati anekdoote miljonäride elust, jutustusi lõunasöökide muinasjutulistest menüüdest, oivalistest sõiduhobustest, ballidest ja ajaloos tuntud meeletutest raharaiskamistest.
Bobrovi süda tõmbus külmaks ja kiskus valusalt kokku. Ta otsis vaikselt üles oma kaabu ja astus ettevaatlikult välistrepile. Tema lahkumist poleks muuseas nagunii keegi märganud.
Ning kui ta kiirel traavil kodu poole ratsutas ja kujutles endale Niina raugeid, unistavaid silmi, kui neiu peaaegu ennastunustavalt oli sosistanud: «Kolmsada tuhat!» – meenus talle äkki Sveževski hommikune anekdoot.
«Too on võimeline… end samuti müüma!» sosistas ta hambaid kramplikult kokku pigistades ja andis Faarvaatrile ratsapiitsaga raevunult hoobi mööda kaela.
Jõudnud oma korteri lähedusse, märkas Bobrov akendes valgust. «Nähtavasti on doktor minu äraolekul siia sõitnud ja aeleb nüüd diivanil, oodates minu kojutulekut,» mõtles ta, aeglustades vahuleaetud hobuse traavi. Bobrovi praegust meeleolu arvestades oli doktor Goldberg ainuke inimene, kelle juuresolekut ta võis haiglase ärrituseta taluda.
Ta armastas siiralt seda muretut, pehmeloomulist juuti tema mitmekülgse mõistuse, iseloomu noorusliku elevuse ja heasüdamliku kire pärast abstraktse iseloomuga vaidluste vastu. Mis laadi küsimust Bobrov ka poleks puudutanud, doktor Goldberg esitas talle alati muutumatu ägeduse
