taha kadunud.
Nende väikeste sündmuste kestel avanesid nagu nõiduse väel rasked sisemised luugid, mis kaitsesid «Palli Mängiva Kassi» kaubamaja hapraid ruute. Vana koputusvasaraga uks lükati vastu sisemist seina ja elatanud teener, kes tõenäoliselt oli niisama vana nagu äri siltki, riputas väriseva käega üles nelinurkse kalevitüki, millele oli siidiga tikitud: Guillaume, Chevreli järeltulija Nii mõnelgi juhuslikul möödujal oleks raske olnud kindlaks teha, millega härra Guillaume kauples. Läbi tugeva raudvõre, mis kauplust väljastpoolt kaitses, võis vaevalt näha tumeda lõuendiga ümbritsetud kaubapakke, mida oli nii palju nagu heeringaid, kui need läbivad ookeani. Hoolimata oma kaupluse keskaegse fassaadi lihtsusest oli härra Guillaume üks neid Pariisi kalevikaupmehi, kelle äri oli alati kõige paremini kaubaga varustatud, kes omas kõige laiaulatuslikumaid sidemeid ja kelle ärimehelik ausus oli väljaspool igasugust kahtlust. Kui mõned tema ametivennad sõlmisid müügilepinguid valitsusega, omamata vajalikku hulka nõutavat kalevit, oli Guillaume alati valmis neile seda müüma, olgu tellimus nii suur kui tahes. Kavalal ärimehel oli tuhat võtet, kuidas kõige suuremat kasu saada, ilma et ta oleks tarvitsenud nagu teised kaupmehed mööda võimumehi joosta, end nende ees alandada või neile kalleid kingitusi teha. Kui ametivennad ei suutnud maksta teisiti kui ainult väga pikaajaliste, kuid kindlate vekslitega, juhatas Guillaume nad oma notari kui «vastutuleliku» inimese juurde, ja too oskas selliseid kliente kahekordselt koorida, nii et Saint-Denis’ tänava kaupmeestel sai kombeks iga raskesti diskonteeritava veksli puhul öelda: «Hoidku teid jumal härra Guillaume’i notari eest!» Hetkel, mil vana teener kadus, ilmus härra Guillaume nagu ime väel oma kaupluse uksele. Ta silmitses Saint-Denis’ tänavat, naabruses asuvaid kauplusi ja taevast otsekui inimene, kes on Havre’is laevalt maale tulnud ja näeb jälle Prantsusmaad pärast kauakestnud reisi. Jõudnud veendumusele, et öö jooksul pole midagi muutunud, märkas ta äkki valvepostil seisvat noormeest, kes omakorda silmitses kalevikaubanduse patriarhi, nagu vist Humboldt vaatles esimest elekterangerjat, keda ta nägi Ameerikas. Härra Guillaume kandis laiu mustast sametist kintspükse, kirjusid sukki ja hõbepannaldega tömbininalisi kingi. Rohekast kalevist frakk nelinurksete sabade, nelinurksete hõlmade ja nelinurkse kaelusega kattis ta pisut vimmas keha ja oli kaunistatud suurte valgest metallist nööpidega, mis kandmisest olid punakaks kulunud. Vanamehe hõredad hallid juuksed olid nii siledad ja nii hoolikalt kollasele kolbale laiali kammitud, et sundisid meenutama vagudesse aetud põldu. Väikesed rohelised silmad olid otsekui pähe puuritud ja leegitsesid kahe punaka kaare all, mis asendasid kulme. Mured olid vajutanud vanamehe otsmikule nii palju rõhtkortse, nagu ta frakil oli volte. Kahvatu nägu väljendas kannatlikkust, ärialast tarkust ja seda kavalat rahaahnust, mida nõuavad äriasjad. Tol ajal võis sagedamini kui tänapäeval näha vanu perekondi, kus väärtuslike traditsioonidena säilitati kombeid ja riideid, mis iseloomustasid nende omanike elukutset ja püsisid moodsa tsivilisatsiooni keskel otsekui nood veeuputuseelsed kivistised, mida Cuvier leidis kivimurdudest. Guillaume’ide perekonnapea oli üks neid vanade traditsioonide silmapaistvamaid säilitajaid: ta meenutas vahel leinates endist kaupmeeskonna vanemat ja iialgi ei kõnelnud ta kommertskohtu otsusest, ilma et ta seda poleks nimetanud konsulite resolutsiooniks. Ärganud oma vanade harjumuste tõttu esimesena majas, ootas ta resoluutselt oma kolme selli saabumist, et neid hilinemise pärast noomida. Need noored Merkuriuse õpilased ei kartnud midagi rohkem kui tumma püsivust, millega peremees esmaspäeva hommikul nende nägusid ja liigutusi uuris, otsides sealt prassimise jälgi. Praegusel hetkel ei pööranud vana kalevikaupmees vähimatki tähelepanu oma õpipoistele, vaid püüdis välja selgitada põhjust, mis sundis siidsukis ja uhkes mantlis noormeest nii suure hoolega silmitsema ta kaupluse silti ja äri sisemust. Päevavalguse särama lüües võis kaubamajas näha võretatud ja rohelistest siidkardinatest ümbritsetud väikest bürooruumi, kus hoiti tohutu suuri äriraamatuid, neid kaupluse tummi oraakleid. Liiga uudishimulik võõras puuris pilkudega seda väikest ruumi, püüdes avastada kõrvalasuvat söögituba, mida valgustas lakke kombineeritud aken ja kus perekond, istudes söögiaegadel laua ümber, võis kergesti näha vähimaidki sündmusi, mis toimusid kaupluse ukse juures. Kaupmehele, kes oli läbi teinud «maksimumi» režiimi, näis selline liiga suur huvi tema elamu vastu kahtlasena. Härra Guillaume mõtles täiesti õigustatult, et see kurjaennustav tüüp kavatseb temalt röövida «Palli Mängiva Kassi» kaubamaja kassa. Kui vanem poesell oli salamahti nautinud pilkude tumma kahevõitlust oma peremehe ja tundmatu vahel, söandas ta astuda samale kiviplaadile, kus seisis härra Guillaume, ja siit ta nägi, kuidas noormees salaja kolmanda korruse aknaid jälgis. Vanem poesell tegi paar sammu tänava suunas, vaatas üles ja arvas nägevat preili Augustine Guillaume’i, kes kiiruga tagasi tõmbus. Tusastunud oma esimese selli taiplikkusest, suunas kaupmees talle kõõrdpilgu; ent kartused, mis tundmatu oli tekitanud kaupmehe ja armunud poeselli hinges, haihtusid äkki. Tundmatu noormees hõikas voorimehe, kes parajasti lähedasele väljakule sõitis, ja astus kiiresti troskasse, teeseldes ükskõiksust. See ärasõit oli teataval määral palsamiks noorte poesellide südamele, sest nad kartsid, et neil tuleb oma nalja ohvriga veel kord kohtuda.
«Hei, mu härrad, mis te seal seisate nagu päevavargad!» hõikas härra Guillaume oma kolmele jüngrile. «Tuhat ja tuline, kui mina veel isand Chevreli juures teenisin, oli mul selleks kellaajaks juba rohkem kui kaks pakki kalevit järele vaadatud.»
«Siis läks vist hommikul varem valgeks,» ütles teine sell, kellele kuulus see tööülesanne.
Vana kaupmees pidi tahtmatult muigama. Kaks noort poeselli, keda nende isad, rikkad Louviers’ ja Sedani manufakturistid, olid usaldanud härra Guillaume’i hoole alla, võisid kumbki oma isadelt saada kuni sada tuhat franki kapitali, et täisealiseks saamisel iseseisvat äritegevust alustada, ent Guillaume pidas siiski oma kohuseks hoida neid noormehi muistse despotismi ikkes, mida meieaegseis moodsais ja hiilgavais kaubamajades enam ei tunta, sest äriteenijad soovivad seal rikastuda juba kolmekümne-aastastena. Härra Guillaume sundis oma selle töötama nagu neegreid. Kolmekesi sooritasid nad ülesandeid, mis oleksid andnud küllalt rabelemist kümnele äriteenijale, kelle sübariitlus tänapäeval paisutab eelarvet. Ükski müra ei rikkunud selle maja pühalikku vaikust, kus uksehinged alati näisid olevat õlitatud ja kus vähimalgi mööbliesemel oli see auväärne puhtus, mis räägib rangest korrast ja kokkuhoidlikkusest. Kõige üleannetum poesell lõbustas end sageli sellega, et kirjutas Gruyère’i juustule, mida tavaliselt sellidele anti eineks ja mida nad eelistasid mitte puudutada, juustu esmakordse laualeilmumise kuupäeva. See kelmlus ja veel teisedki selletaolised sundisid vahel muigama noorimat Guillaume’i kahest tütrest, ilusat neidu, kes äsja oli end näidanud oma tundmatule austajale. Ehkki mõlemad õpipoisid ja isegi vanem sell maksid kõva söögiraha, ei julgenud ükski neist jääda peremehe lauda, kui hakati serveerima magusrooga. Ja kui proua Guillaume valmistus salatit segama, värisesid vaesed noormehed mõtte juures, et ta kokkuhoidlik käsi võiks liiga kitsilt söögiõliga ümber käia. Poesellid ei tohtinud ühtki ööd veeta väljaspool kodu, ilma et nad juba varakult oleksid ette teatanud sellise korrarikkumise vabandava põhjuse.
Kord ühest, kord teisest poesellist saadetuna käis Guillaume’ide perekond igal pühapäeval Saint-Leu kirikus missal ja pärastlõunasel jumalateenistusel. Neiud Virginie ja Augustine, riietatud tagasihoidlikesse puuvillastesse kleitidesse, hoidsid kumbki poeselli käe alt kinni ja sammusid ees ema puurivate pilkude all; ema ise lõpetas selle väikese perekondliku rongkäigu ühes oma abikaasaga, kelle ta oli harjutanud kandma kaht paksu palveraamatut, mis olid köidetud musta marokäännahka. Teine poesell ei saanud palka. Mis aga puutub vanemasse selli, keda kaksteist aastat visa tööd ja tagasihoidlikku elu olid teinud perekonna saladuste kaasteadjaks, siis tema sai oma raske vaeva tasuks kaheksasada franki. Teatud perekondlike pühade puhul tehti talle mõningaid kingitusi, mille väärtus seisis ainuüksi selles, et neid jagas proua Guillaume’i kuivetanud ja kortsus käsi; kingitusteks olid kootud rahakotid, kuhu perenaine hoolikalt toppis vatti, et aukkirjaline muster paremini välja paistaks, siis veel mõned tugevad traksid või paar jämedaid siidsokke. Mõnikord harva kutsuti seda peaministrit perekonna lõbustustest osa võtma, olgu siis, kui perekond tegi väljasõidu maale, või kui ta kuudepikkuse ootamise järel otsustas kord üürida looži teatrisse ja minna vaatama mõnd näidendit, millele Pariisis enam ei mõeldudki. Mis puutub
