kaubamajad olid ühtlasi kõlbluse ja aususe kooliks. Peremehed peaaegu lapsendasid oma õpilased. Majaema hoolitses noormeeste pesu eest, paikas seda ja asendas vahel mõned esemed uutega. Kui poesell haigestus, hoolitseti tema eest emaliku õrnusega. Võttis haigus ohtliku pöörde, ei hoolinud peremees väljaminekuist, vaid kutsus kohale kõige kuulsamad arstid, sest õpipoiste vanemate ees ei vastutanud ta mitte ainult oma õpilaste kommete ja teadmiste eest. Kui mõnd noormeest, kel oli aus iseloom, tabas mingi õnnetus, siis oskasid need vanad kaupmehed hinnata kogemusi, mida nad ise olid arendanud, ja usaldasid kõhklemata tütregi õnne inimese kätte, kelle kätte nad juba varem olid usaldanud oma varanduse. Ka Guillaume oli üks selliseid vanaaegseid kaupmehi, ja kui tal leidus nende naeruväärsusi, siis olid tal ühtlasi ka kõik nende väärtuslikud omadused; nii pidas ta mõttes Joseph Lebas’d, oma esimest selli, kes oli orb ja ilma varanduseta, oma vanema tütre Virginie tulevaseks abikaasaks. Ent Joseph ei jaganud sugugi oma peremehe sümmeetrilisi mõtteid, sest terve impeeriumi eest poleks see peremees naitnud oma teist tütart enne esimest. Õnnetu poesell aga tundis, et ta süda kuulub täielikult preili Augustine’ile, nooremale õele. Selle salaja kasvanud kire selgitamiseks on vaja sügavamini tungida absoluutse võimu valdkonda, mis valitses vana kalevikaupmehe majas.
Guillaume’il oli kaks tütart. Vanem, preili Virginie, oli ema täielik koopia. Proua Guillaume, isand Chevreli tütar, istus nii sirgelt oma kassalaua taga, et nii mõnigi kord juhtus ta kuulma, kuidas naljahambad vedasid kihla: kas ta on vardasse pistetud või mitte. Kogu ta kõhn ja pikk nägu kõneles liialdatud usklikkusest. Proua Guillaume, kel polnud graatsiat ega meeldivaid kombeid, kaunistas oma peaaegu kuuekümneaastast pead tanuga, mille kuju ta kunagi ei muutnud ja mis nagu leskedel oli kaunistatud rippuvate lintidega. Kogu ümbruskond kutsus teda nunnakloostri eeskujul õeks-väravavahiks. Ta kõne oli napisõnaline ja liigutused meenutasid signaliseerimist. Ta silmad olid heledad nagu kassil ja näisid vihkavat kogu maailma, sellepärast et ta oli inetu. Preili Virginie, kasvanud nagu ta nooremgi õde ema despootliku valitsuse all, oli juba kahekümne kaheksa aastane. Noorus pehmendas rohmakust, mis mõnikord andis talle sarnasuse emaga, ent ema karm kasvatus oli teda varustanud kahe väga hea omadusega, mis kõik muu üles kaalusid: ta oli tasane ja kannatlik. Preili Augustine, vaevalt kaheksateistkümne aastane, ei sarnanenud ei isa ega emaga. Ta oli üks neid tütreid, kel puudub igasugune füüsiline side oma vanematega ja kes sunnivad uskuma tarka vanasõna: «Lapsed annab jumal.» Augustine oli väheldast kasvu või, õigemini öeldes, üliarmas lapsuke, täis võlu ja süütust. Sellele armsale olevusele võis seltskonnainimene ette heita vaid arglikkust liigutustes või mõningal määral kohmakat käitumist ja vahel ka liigset häbelikkust. Ta kinnisest ja liikumatust näost õhkus põgusat kurbust, mis valdab kõiki noori neide, kes on liiga nõrgad, et julgeda ema keelust üle astuda. Kandes alati tagasihoidlikku riietust, ei saanud mõlemad õed teisiti rahuldada oma sünnipärast naiselikku edevust kui ainult luksusliku puhtuse kaudu, mis neile oivaliselt sobis ja oli kooskõlas läikivate lettide ning riiulitega, kus vana teener ei sallinud ühtki tolmukübet, ja kogu selle vanaaegse lihtsusega, mis neid ümbritses. Kuna Virginie ja Augustine’i eluviis sundis neid otsima õnneraasukesi püsivast tööst, siis ei olnud nad seni millegagi pahandanud oma ema, kes salaja rõõmustas tütarde eeskujuliku iseloomu üle. Kerge on kujutleda selle kasvatuse tulemusi, mille said Virginie ja Augustine. Neid valmistati ette kauplemisele, harjutati kuulama igavaid ärilisi kalkulatsioone ja kaalutlusi, neile õpetati ainult grammatikat, raamatupidamist, veidi pühakirja ja Prantsusmaa ajalugu Le Ragois’ järgi, nad tohtisid lugeda ainult neid raamatuid, mida ema lubas, ja seepärast ei olnud neil kuigi ulatuslikku mõttelendu; nad oskasid aga eeskujulikult juhtida majapidamist, tundsid asjade väärtust, teadsid, milliste raskustega on seotud raha kokkukuhjamine, nad olid kokkuhoidlikud ja tundsid suurt austust kaupmehelike omaduste vastu. Ehkki nende isa oli rikas, oskasid nad mitte ainult hästi brodeerida, vaid ka nõeluda; nende ema kõneles sageli sellest, et nad peavad õppima keetma – kuidas muidu oskaksid nad lõunasööki tellida või köögitüdrukuga asjatundlikult tõrelda. Kuna neiud ei tundnud ilmalikke lõbusid ja nägid, kui eeskujulikult kulgeb nende vanemate elu, ei eksinud Virginie ja Augustine’i pilk peaaegu kunagi kaugemale vanast isamajast, mis nende emale oli terveks maailmaks. Pidulikud koosviibimised, mis toimusid perekondlike tähtpäevade puhul, olid neidudele ainsaiks ning kauaoodatud maisteks rõõmudeks. Kui teisel korrusel asuvasse suurde salongi pidid ilmuma proua Roguin, sündinud Chevrel, kes oli viisteist aastat noorem kui ta lelletütar ja kandis briljante, edasi noor Rabourdin, osakonnaülema abi rahandusministeeriumis, härra César Birotteau, rikas lõhnaõlikaupmees, ja ta naine, keda kutsuti proua Césariks, härra Camusot, kõige rikkam siidikaupmees Bourdonnais’ tänavast, ja ta äi härra Cardot, lõpuks kaks-kolm vana pankurit ja nende laitmatut naist, siis tõi lauahõbeda, saksi portselani, küünalde ja kristalli väljaotsimine ning puhastamine suurt vaheldust kolme naise monotoonsesse ellu; nad jooksid edasi-tagasi ja askeldasid nii innukalt nagu nunnad, kes valmistuvad piiskoppi vastu võtma. Hiljem, õhtul, kui nad kõik kolm olid väsinud kuivatamisest, nühkimisest ja piduasjade ärapanemisest ja kui siis tütred abistasid ema lahtiriietumisel, lausus proua Guillaume:
«Lapsed, täna ei ole me midagi teinud!»
Kui õde-väravavaht neil pidulikel koosviibimistel tantsida lubas, sulgedes bostoni-, visti- ja triktraki-mängijad oma magamistuppa, peeti seda järeleandmist ootamatuks õnneks ja see ei rõõmustanud vähem kui need kaks või kolm suurt balli, kuhu Guillaume oma tütred karnevali ajal viis. Lõpuks, üks kord aastas korraldas lugupeetud kalevikaupmees suure peo, kartmata seejuures ühtki kulutust. Kutsutud külalised, kui rikkad ja elegantsed nad ka olid, hoidusid hoolega sellelt peolt puudumast, sest isegi kõige soliidsemad kaubamajad vajasid härra Guillaume’i tohutut krediiti, ta rikkust või ta suuri kogemusi. Ent väärika kaupmehe kaks tütart ei saanud, nagu seda võiski oodata, kuigi palju kasu sellest õppusest, mida seltskond annab noortele hingedele. Nad ilmusid nendele koosviibimistele, mis muide jätsid jälgi kaubamaja arveraamatutesse, alati nii kehvades tualettides, et neil tuli häbist punastada. Nende tantsuoskuses polnud midagi erilist ja ema range järelevalve tõttu ei julgenud nad oma kavaleridele muud vastata kui «jah» ja «ei». Pealegi nõudis «Palli Mängiva Kassi» vana firma au, et nad lahkuksid peolt juba kell üksteist, hetkel, mil ballid alles hakkavad hoogustuma. Nii muutusid nende lõbustused, mis näiliselt olid kooskõlas nende isa varandusega, sageli kahvatuks just asjaolude tõttu, mis olid seotud perekonna harjumuste ja põhimõtetega. Mis puutub igapäevasesse ellu, siis piisab selle kirjeldamiseks ühestainsast tähelepanekust. Proua Guillaume nõudis oma tütardelt, et nad juba hommikul vara oleksid riietatud, et nad iga päev tuleksid alla ühel ja samal kellaajal ning täidaksid oma ülesandeid kloostrielule omase korrapärasusega. Ent Augustine’il oli juhuslikult küllalt ülev hing, et tajuda sellise elu tühjust. Ajuti tõstis ta oma sinisilmad üles, nagu otsiks ta midagi pimeda trepi ja rõskete ladude sügavusest. Kui ta oli süvenenud sellesse kloostrivaikusse, näis ta kaugelt kuulvat tolle kirgedeküllase elu ähmast vastukaja, kus tunded on palju kõrgemas hinnas kui reaalsed asjad. Neil hetkil ta nägu jumestus, loiud käed lasksid valge musliini poleeritud tammepuust letile langeda ja ema, kelle hääl jäi teravaks ka kõige lahkema tooni puhul, hõikas kohe:
«Augustine, millele te ometi mõtlete, mu kallis?»
Võib olla, et «Hippolyte, krahv Douglas» ja «Krahv de Comminges», kaks romaani, mis Augustine leidis ühe proua Guillaume’i poolt vallandatud köögitüdruku kapist, mõjutasid neiu vaimset arengut – eelmise talve pikkadel öödel neelas ta neid romaane salaja ja ahnelt. Augustine’i unistav ilme, ta mahe hääl, jasmiinvalge nahk ja sinised silmad olid süüdanud vaese Lebas’ hinges ägeda, kuid ühtlasi austava armastuse. Täiesti mõistetava tujukuse tõttu ei tundnud Augustine orvu vastu mingit poolehoidu, võib-olla sellepärast, et ta tema armastusest midagi ei teadnud. Vastutasuna olid aga esimese poeselli pikad koivad, tumepruunid juuksed, suured käed ja tugev turi leidnud salajase imetleja preili Virginie’ isikus, keda hoolimata ta kaasavarast, mis ulatus viiekümne tuhande eküüni, polnud seni veel keegi kosinud. Ei võinudki olla midagi loomulikumat kui need kaks vastandlikku kirge, mis olid ellu tärganud pimeda poe vaikuses ja õitsesid nagu kannikesed metsa sügavuses. Tumm ja pidev vastastikune vaatlemine, milles noorte inimeste silmad ühinesid, – nad vajasid
