korral on karta, et neid ei viitsita lugeda. (Autor.)
Ma surusin maha ka pissihäda – jah, see oli kuidagi ootamatult tekkinud, mäletan seda selgesti – ja kuulasin kenast laiast aknast kostvaid arvatavasti tarku sõnu. Sõnad, mille täpsest sisust-mõttest ma loomulikult veel aru ei saanud, hüpnotiseerisid mu siiski. Ma ei teinud tollal täpselt vahet Jumalal, Riigivanemal ega Jõuluvanemal, pardon, ikka Jõuluvanal. Nad olid minu jaoks kokku üks Suur Kolmainus. Ja siis äkki tundsin ma, kuis palav armastuse-, kuulekuse- ja tänutunne mu nagu kõrgele-kõrgele Eestimaa sinise taeva alla tõstis (väikesed, sulgjad, valged, õrnad, vahukoorelis-vatilis-siidjad pilveksed liuglesid seal otsekui luiged – mäletan neid nii selgesti). Mu lapsesilmakesed olid liigutusest märjad. Ma elasin üle midagi hingeorgasmitaolist. Ja see tugev tunne kallati üle Eesti Vabariigi kauni hümniga.
Ma olin avatud!
Toibusin õnneuimast alles siis, kui kõne oli läbi. Ja kohe pissisin ma ka püksi. Nüüd see oli andeksantavam, sest väikesed poisid ikka pissivad vahel püksi – seda tundsin ma hinges. Eksimatult.
Ning minu hea isa ei laitnud mind kah. Naeratas ainult mõistvalt …
Järgmine mälestus on ligilähedasest paigast mõni aasta hiljem. Taevas olid just samasugused pilved kui eelkirjeldatud stseenis, kuid kepphobust ja jäätist mul polnud. (Saksa-ajal oli magusaga üldse vist raskusi.) Aga mingi saksakeelne kõne kostus just täpselt samast avatud aknast. Pissihäda mul küll polnud. Ja isa vist seisma ka ei jäänud. Aga lipumulje on mul siiski ere: Pika Hermanni tipus lehvis veripunane lipp – ka hiljem olid seal enamasti ju punased lipud kuid tollel lipul oli valge ring keskel ja sellel märk, mille kohta ma nüüd tean, et see on ürgammune svastika. Sakslased kutsusid seda (ja eestlased ka) haakristiks. See oli mõjuv lipp. Tore, nagu kohutavgi. Aga ilus ka. Ma tundsin absoluutset õnnetunnet. Ning siis lähenes mulle sümpaatne saksa ohvitser, naeratas ning suskas mu pintsaku rinnaesisesse nõela, mille otsas oli vosvorist (fosforist) laevukesekujutis. See laev – ristleja moega – säras öösiti rohekalt, salapäraselt, imeliselt. Kuid hommikuks kustus laeva sära ära. Päikesest jõudu korjanuna säras ta aga õhtul (ja ka päeval pimedas toas) jälle edasi.
Kuhu ma jäingi? Ah jaa, ka haakristilippu vaadates – seal Hirvepargis – olin ma väga ja väga avatud.
Mõne aja pärast lehvis samas tornis üleni, servast servani punane lipp. Veel hiljem aga punane lipp mingite sini-valgete lainetega alumises servas. See oli mäletatavasti meie kalli ENSV lipp. Mitte eriti ilus ja ka mitte väga mõjuv. Lained ühele tõsisele lipule ei sobi. Aga need ajad, mil too lipp lehvis, olid siiski paljudele tollastele eesti lastele, eriti neile, kelle vanemaid kui riigivaenlasi poldud just ära küüditatud (väljasaatmine on muidugi iseenesestmõistetav käitumiseviis nende suhtes, kes valitsevale korrale vaenulikud), jah, paljudele eesti lastele siiski ilusad pioneeriaastad fanfaaride ja lõkete ning herbaariumimappide ja liblikavõrkudega … Minu isa-ema mind pioneeriks astuda kahjuks ei lubanud. Kuigi mu vanaisa õigustatult kulakuks tehti, oleksin ma ehk siiski pioneeriorganisatsiooni vastuvõtmist pälvinud. Kuid oli see aeg ka minule siiski muretu lapsepõlv, nagu öeldakse. Teatud rahukevad. (Mulle väga meeldib ühe meie tubli saadikuproua ligikaudu sellenimeline romaan, kus üks väike tüdruk lõigub kääridega veel lahti minemata pojengiõisi, et näha, mis seal sees on. Jah, lapsed on natuke sadistid, ka plikad. Ja pojengiõitel on muide maasaialõhn. Aga raamat, tahtsin ma öelda, mulle meeldib.)
Neil aegadel kandsid pioneerid punaseid taskurätte ümber kaela ja pioneeride eliit, kui nii sobib öelda, tohtis tarida pühapilte, millel kujutati tavaliselt Jossif Vissarionovitš Stalinit. Kord sattusin ma ka ise siis Hirveparki, kui mu koolivennad pilte kandes marssisid ja lõid trummi ning puhusid fanfaare takkapihta. Kuigi ma ise sellest ilust kõrval pidin seisma, olin ma hingelt siiski avatud. Ja ma hõiskasin koos teistega: „Elagu meie kallis Nõukogude Eesti! Elagu meie suur juht ja õpetaja seltsimees Stalin!”
Paljud ei suuda mõista, kui tähtis on võime olla parajasti valitseva riigikorra andunud pooldaja. Eks see ole ainus käitumisviis, mis tagab meie elamisele enamasti suurima võimalikest ohutuseastmeist. (Päris kindlalt ei saa inimene end päikese all muidugi iial tunda. Selle kohta on mul oma eluloost näiteid küllaga tuua.) Ohutus – ja seda tahan ma ilmtingimata rõhutada! – pole aga kaugeltki kõik. Olulisim on see, et kui õige maailmakäsitus inimesele mitte ainult ajju, vaid ka, noh, verre jõuab – veel parem, kui ta seal juba sünnist saati olemas on – , siis ollakse vaba inimene selle mõiste kõige laiemas tähenduses. Täiuslikkuse ülim aste on saavutatud aga siis, kui enam ei teatagi, milline riigikord kehtib ja kes parajasti valitsevad! … Ülilojaalsele pole see ju olulinegi.
Sünnikingituslik riigitruudus annab omanikule veel ühe hindamatu hingeomaduse – ta teeb inimese ambitsioonivabaks, sest oma valitsejaid armastades ei saa sa ju ometi nende vastu astelt tõsta ega nende ameteid himustada. Pööbel pole seevastu iial vaba. Ta tahaks alati midagi muuta. Vaimuaristokraadist lojaal ei iial! Ta on alati sõltumatu vabamõtleja, sest ta ju mõtleb just niiviisi, nagu õige ja kohus.
Ligikaudu niisama kaugele kui mina – kes ma olen läbinisti aus ja kohe loomupäraselt muutumisvõimeline loovnatuur – võib jõuda muide ka pragmaatik, kes on piisavalt põhimõtetelage. Ent pragmatism nõuab alati enesesalgamist, hingelisi pingutusi. Tõeline riigi- ja valitsusetruudus on aga midagi sellist nagu absoluutne kuulmine. Hiilgav relatiivne kuulmine, mille tihti saavutavad heliloojad ja andekad interpreedid, kõige sagedamini aga elukutselised klaverihäälestajad, on absoluutse kuulmisega jah küll näiliselt identne, kuid need kaks kuulmisliiki on siiski olemuslikult erinevad. Nii ei pea ka tõeliselt riigitruu indiviid end üldse pingutama ega milleski piirama. Iial ei pea ta teesklema. Ja kõige tähtsam on kindlasti see, et ta ei valule, kui riigikord muutub. Tema muutub kohe ka ise – kergelt, sisepiinadeta muutub nagu kameeleon, kelle kõhu all pärsia vaipa vahetatakse.
Sünnipärast muutumisandekust esineb ka meie riigi kõigis võimu- ja valitsusorganites. Eksivad need, kes meie tuleviku määrajaid silmakirjalikeks või koguni müüdavateks peavad. Paljud kunagised tippkommunistid on saanud „Eesti asja” raevukaiks kaitsjaiks ise seda peaaegu märkamatagi – vaimustava, teadvustamata häbitusega. Ka mina muutun valutult ja kiiresti.
Kui minu elu on kindla peale õndsam ja magusam pragmaatikute eksistentsist, siis nemad omakorda on võrreldamatult õnnelikumad inimesed kui nood, kes põevad vaimuviga, mida nimetaksin „ühekordse pühendumuse sündroomiks”. Selliseid isendeid võiks nimetada ka monomaanideks. (Võõrsõnade leksikonid defineerivad „monomaaniat” kui hullusele lähenevat ühe kujutelma haiguslikku ainuvalitsemist.) Selline maailmakäsitus on pea alati hukatuslik, sest maailm on ju pidevas liikumises-muutumises. Minule aga ei kujuta riigikordade vahetused ei minevikus ega ka arvatavasti tulevikus mingit probleemi.
Tooksin äärmusliku näite: kui ühel päeval lehviks – selline asi saaks juhtuda pärast islami fundamentalismi ülemaailmset võitu – minu kalli Pika Hermanni torni tipus uhkesti roheline poolkuulipp, ei sattuks ma segadusse. Kuulaksin tornidest kõlavaid muezzini’de virgutavaid hõikeid. Ei ratsutaks ma Hirvepargi varjulistel alleedel siis muidugi enam kepphobusel; küllap toetuksin jalutuskepile, kuid ma arvan, et mu noor, jah, paljusid inimesi kadedaks tegevalt noor hing, oskaks lipu jõulisest igirohelisest värvist jõudu ammutada. (Tähelepanuväärne on fakt, et roheline on ka Vatikani ja Püha Ameti – inkvisitsiooni – värv!)
Ma olen täiesti kindel, et ma taas avaneksin, ma oleksin täiesti kirgastumisvõimeline. Ja kui ma peaksin, oma arvatavas kõrges eas, põdema ka raukuslikku kusepidaniatust ning ajaloo teatud spiraalsus võiks mind viia olukorda, mida tundsin kunagi sidrunijäätist süües ja riigivanema raadiokõnet kuulates … siis, siis peaksin ma, nagu ka kunagi ammu, füsioloogilistele reflekstungidele vapralt vastu.
Kuigi ma ei usu,
