paideks illikukukesteks pidasid, kohutas ja vihastas Freud väga ära. Sellest, et nende maimukesed oma ihu ja selle eritisi suure hoolega nii ja teisiti uurivad ning sellest tegevusest huvi ja lõbugi tunnevad, ei tahtnud mammad-papad kuulda, ehkki nad seda ju teadsid küll. Rumalus! Eks ole see tegevus ju tutvumine iseenesega; vanad kreeklased kuulutasid just, et: „Tunne iseennast!” /Gnothi seauton!/.
Laps on usin uurima; ei jää temal midagi tähele panemata, kõigele otsib ta vaim seletust.
Oma varaseima maimukese-ea teadasaamahimu ja – rõõme ma ei mäleta. Küll aga köitis mu tähelepanu – olin siis vist neljandas-viiendas klassis – paarituvate loomade käitumise jälgimine. See huvi oli puhas, bioloogilis-filosoofilise suunitlusega. Ma olen ju loomult analüüsija. Häbi sellele, kes siinkohal midagi halba mõtleb!
Kuna vanaisa talus peeti tublit sugukulti (Ferdinand), kes vähemalt kolmel päeval nädalas oma ülalpidamise vajalikkust emaste sigadega lävides (sellele, kes veel ei tea, olgu nüüd teada antud, et emaseid sigu kutsutakse maal lühiduse mõttes emisteks) kaunis ühemõtteliselt tõestama pidi, oli minul küllalt aega ja võimalusi looduses ja loomariigis valitsevate seaduste ja käitumistavade üle järele mõelda. Neis oli palju üllatavat ja ootamatut. Minu uuriv ja võrdlev mõistus tõmbas minu tahtest olenematult paralleele sigade ja end looduse krooniks pidava inimeste kommete vahele.
Niisiis rinnutasin ma tihtipeale paaritamisplatsi ümbritseva laudaia äärel ja süvenesin oma lemmikasendis, see oli muide käsipõsakil, omapäraste, pisut ehk teatraalsete sündmuste jälgimisele, mis tavalistel linnapoistel enamasti küll nägemata jäävad.
Kordan veel, et mind ei ajendanud noid loomulikke protsesse jälgima mingid ebaterved, siivutud huvid; olin ju hingelt ja ihult veel laps – mitte küll enam päriselt, sest eks üleminekuajad koputasid juba uksele. Keegi ei tohiks mind järgnevate kirjelduste – vast mõnevõrra siiski ebatavaliste – edasiandmise pärast aga hukka mõista; minu hing oli veel süütu, kuigi juba teadmiste järele janunev. Looduse poolt ettemääratud protsesse jälgisin ma ilma täiskasvanutele omase – kuidas nüüd öelda? – noh, apla huvita. Sõnad „ropp”, „inetu”, „kõlvatu” olid mulle muidugi tuttavad, kuid nad olid enamasti seotud kindlate nimisõnadega: „ropp tegu”, „inetu kübar”, „kõlvatult käituv vargapoiss”. Muide polnud mulle ka võõras omadussõna „loomalik” – meie saunamees pidanud purjuspäi oma naist „loomalikult” peksma … Sellest johtuvalt oletasin ma, et „loomalik käitumisviis” on ilmselt midagi vägivaldset ja jõhkrat; tegutsev pool ei suuda nähtavasti oma loomuvastaseid, inimvaimule sobimatuid ja metsikuid kirgi taltsutada.
Seaaias ei näinud ma iial midagi vägivaldset, loomuvastast ega jõhkrat. Ei mingeid metsikuid kirgi. Sigade maailm on ilmselt taltsam inimeste omast. Kui ma kirjutatu üle järele mõtlen, siis on minu poolt eespool kasutatud väljend „teatraalne” loomade käitumist iseloomustama üsna tabav; teatraalsust ilmutasid eriti just noored emised, kes toodi tihti kohale laiale plaanvankrile paigutatud heinakorvi meenutavas, peenikestest puukeppidest kokku pandud aedikus. Nad loopisid otsekui ahastades oma suuri päid vasakule-paremale, lõid kihvu redelipulkadesse, nende ruiged-karjed olid südantlõhestavad; kord ajas üks noor emis peni kombel oma sabarõngakest taga. Edutult muidugi. Aga selline koerakäitumine osutas igatahes suurele vaimsele segadusele. Emiste hüüatustes – nende onomatopeetilisteks nimetamine oleks ilmne viga – oli nõudlikkust, mis nende muidu totsaka, ümaravõitu kehakujuga kuidagi kokku ei sobinud. Koledasti ruigab ju ka näljane, toitu ootav siga, kuid oma loomuliku emainstinkti rahuldamist ootav loom vingub hullemini – nii meeleheitlikult, nagu oleks maailmalõpp tulemas. Aga eks tema maailm muidugi lõpekski, kui tal oma pühi tahtmisi elu edasikandmisest ei õnnestuks täita. Noore emise igatsus notsuemaks saada on ilmselt suurem kui meie tublidel naistel titeemaks. Teadsin juba siis, küllalt noorena, et inimestel pole iha vastassugupõlve järele üldsegi mitte alati seotud sigitamissooviga. Sigade moraal on inimeste omast ilmselt kõrgem. Nemad ei orienteeru lõbule. Inimeste puhul see nii ei ole! – ei käida ju näiteks ehalgi eesmärgiga meie planeedi inimarvukust tõsta. Pigem soovitakse selleni viivaid tagajärgi vältida. (Ka mul oli sellal juba midagi ehalkäigutaolist selja taga – käik, mille mõte mulle siis veel päriselt selge polnud. Nimelt ei taibanud ma, miks peaksin just mina lakaredelit mööda üles ronima, kui viisakam olnuks minule väisamiseks soovitatud tütarlapse enda allaronimine. Minu kaaslased kommenteerisid minu ehalkäiku ilmse irooniaga: „Mina oleks musi peaaegu juba kätte saanud,” hooples naabripoiss, „aga no Ohmu jäi kohe täitsa ilma …”)
Kuid tagasi seaaia lähistele. Seaneitsi varstise partneri, meie kuulsa tõusugukuldi Ferdinandi käitumine oli omapärane – võiks öelda, kah väga teatraalne. Oh millise ükskõiksusega ta oma rokaküna juurest lõpuks paaritamisplatsile loivas. See näiline igasuguse huvi puudumine naissea vastu polnud eriti veenev. Ferdinandi pahurad elutüdimust väljendavad röhh-häälitsused, koguni nagu siga-eksistentsi mõttekuses kahtlevad (oh, miks teda, kes ta ju eelistaks rahulikku, segamatut vanapoisielu, mille juurde käiks ka mediteerimine sigaolemise põhiküsimuste üle, juba ükskord rahule ei jäeta?!) ei veennud isegi mind.
Ferdinand kõndis, jah, ülimalt ükskõiksena aedikut mööda ringi, röhatas tülpinult, rahuldas oma loomulikke veevahetuslikke protsesse lopsakates kobrulehtedes. Miks ta niiviisi käitub? Ta tahtnuks nagu tõesti muljet avaldada. Kellele? Vaevalt, et notsutarile – teda just nimme nagu ei märgatudki. Kas pole ka sigade hulgas nii, et mõnikord tahetakse muljet avaldada iseenesele? See ju natuke ka meie moodi.
Kuid mul oli varasemaid vaatlejakogemusi – teadsin, et kõik muutub peagi. Huvitaval kombel aimasid seda ette – ja iga kord – ka emassead. Nad muutusid kuldi läheduses kohe rahulikuks, ehk küll ju midagi polnud veel toimunud. Kuid metsik indlemine lõppes alati, kui oli jõutud meie Ferdinandi territooriumile. Nuhutati huvitatult mulda, mahatallatud rohu kõrsi. Miski nagu ütles potentsiaalsetele pruutidele, et nad on õiges paigas. Küllap saab varsti kõik korda!
Ferdinand lähenes tema juurde saadetud sõbrannale kuidagi muuseas, ent siis äkki … – ja ta ongi juba hopsti! tolle turjal. (Isased sead tavatsevad oma partneritele läheneda just tagantpoolt.)
(Autori tähelepanek.)
Sigade rütmiline ühisliikumine, mis nüüd algas, ajas meie suvilised ja meie sulastest-tüdrukutest juhupealtvaatajaskonna kihevile. Minule seevastu tundus toimuv pühalik ning müstiline: siin pannakse ju tulevasele elule algus. Emiste käitumine oli tunnustustväärivalt asjalik: nad surusid sõrad tugevasti mulda, nende pisikestes silmades polnud aga kiima jälgegi – pigem rahulolu. Nii sügav, et mõjus peaaegu ükskõiksusena. Nende pilgus oli mingi eriline, imeline äraolemine. Meie koeral oli selline äraolev pilk siis, kui ta end kõrva tagant tagumise jalaga süvenenult kratsis. Pean tunnistama – ärgu minu järgnevas võrdluses ainult keegi mingit pila või odavat lõmpsi otsigu – , et sellist õndsat äraolekuilmet olen ma näinud ka vanaprouade silmis, kui nad palvetunnis oreliprelüüdi kuulavad ja laulu algust ootavad. Mina olen enda silmis tabanud (peeglist muidugi) midagi taolist siis, kui ma kahekohalisi arve omavahel korrutan. (Minu silmad muide on kuldpruunid ja neis on just selline pilk, mida üks flaami koolkonna anonüümne meister on kujutanud meie Jeesuse Kristuse silmis Ketsemani aias.)
Täiskasvanuna olen ma lugenud keskaja preestrite soovitusi ristirahvale. Meesterahvaste ja naisterahvaste kokkuelamine laste sündimise nimel polevat hukkamõistu vääriv. Aga ainult siis, kui sellest lõbu ei tunta! Minu meelest pidasid sead sellest aspektist vaadatuna end igatahes kiiduväärsel kombel ülal. Ainult nende kärsad olid ehk pisut rohkem vahus kui muidu. Emassigade muidu laitmatut ülalpidamist varjutas siiski teatud loomulike vajaduste rahuldamine selleks ülimalt ebasoovitaval ajal. See oli minu arvates äärmiselt sobimatu!
Mina jälgisin kõike toimuvat, nagu juba mainitud, teraselt: oli ju ikka tegu elu loomise müsteeriumiga – kulminatsioonihetkel pidi kuum juga peaaegu-elusainet ühest ihust teise jõudma, et seal päriselusaineks saada.
