toriõigusega kaitstud materjale ja kogu e-raamatu sisu on autorikaitse objekt. E-raamatu kasutamine on lubatud üksnes autoriõiguste omaniku poolt lubatud viisil ning tingimustel.
Tingimused e-raamatu kasutamiseks:
1. Kogu e-raamatu sisu on autoriõigustega kaitstud. Kõik õigused reserveeritud;
2. E-raamat on mõeldud üksnes isiklikuks kasutamiseks;
3. E-raamatu osaline või kogu sisu paljundamine mis tahes kujul on keelatud, va isiklikuks kasutamiseks e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omaniku poolt;
4. E-raamatust või selle üksikutest osadest võib teha isiklikuks tarbeks väljatrükke üksnes e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omanik, e-raamatu kopeerimine ja kolmandatele isikutele jagamine ei ole lubatud;
5. E-raamatu võib alla laadida ning salvestada oma arvutisse üksnes e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omanik;
Keelatud on e-raamatust kõrvaldada omandiõigust tähistavaid märke, etikette või muid e-raamatu märke.
VASTUTUS
Autoriõigusega kaitstud e-raamatu mittesihipärane kasutamine või omavoliline turustamine on ebaseaduslik ja on aluseks kahjunõude esitamisele. E-raamatu väljaandja ja levitaja ei vastuta kahju eest, mis tuleneb e-raamatu väärast kasutamisest.
Kasutades käesolevat e-raamatut nõustute automaatselt eespool toodud tingimustega.
1. peatükk Väikelinn 53 km kaugusel Tallinnast
„Filosoofia ei tee kedagi õnnelikuks. Kui te olete seda otsima tulnud, siis olete küll vales kohas,“ ütles see mees ühel hetkel ja ma ei saanud millestki aru, enne kui olin juba kuhugi sisse mässitud, millestki kaasa haaratud, ja see ei sündinud ehk esimesel ega ka teisel korral. Võib-olla ei juhtunudki see 1988. aasta sügisel ega talvesessil, aga 1989. aasta kevadeks ei olnud kõik mitte ainult juhtunud, vaid valdas juba täielikult mu meeli. Algus jäi tähelepanuta, aga armunud ma olin ja miski peale Tartusse-mineku ei huvitanud mind. Ning tegelikult ei pakkunud isegi Tartu mulle enam endises mõttes huvi.
Seadsin juhuslikus ühikatoas
end nii hästi sisse kui võimalik. Pärast seda oli minust muretumat inimest juba raske ette kujutada. Mind ei vaevanud sel hetkel miski. Kõikvõimalike jamade kriitiline piir oli tõenäoliselt ületatud. Ees ootasid seiklused ja puhkus Tartus. Täieliku häirimatuse kõrval eksisteerisid muidugi mõned kahtlused. Aga mitte liiga püsivad.
Kavatsesin hetke igatpidi ära kasutada. Mitte tüütuks tuupimiseks – olin soome keele eksamil ka teisel katsel läbi kukkunud –, vaid et kogeda kõike, millest senine elu oli mu ilma jätnud. Muud eesmärki mul polnud. Tartu ei olnudki seejuures kõige tähtsam, aga ma ei saanud ju katset teha kõigis mulle ligipääsetavates paikades korraga. Tuli alustada Tartust.
Olin tulnud väikelinnast, mind oli kamandatud, valvatud ning ümbritsetud kõikvõimalike keeldudega. Olgu isiksuse ning tuleviku ülesehitamisega kuidas tahes, kuid võib-olla tuleb seda alustada ideaalist, teha suuri ja teostumatuid plaane, et mõni neist ellu viia?
Kas tahan tõesti saada ajalehepoisist miljonäriks ning järjekindlus ja kõva töö viivad mu ihaldatud sihini?
Ma ei teadnud, et olin tulnud hüvasti jätma kindla usuga, millega mind oli lapsest peale harjutatud – et lähen ülikooli ja saan diplomi. Oli selgesti näha, et vaevalt õnnestub diplomini jõuda, seda enam, et tegelikult ei huvitanud just diplom mind põrmugi.
Kui see olnuks võimalik, oleksin võtnud tagasi ka keskkooli tarbetuks osutunud lõputunnistuse. Kohustusliku koolihariduse tulihingelised eestvõitlejad ei olnud ette näinud juhtumeid, et inimene unustab väga kiiresti kõik, mida ta heade hinnete saamiseks endale pähe tuubib.
Kas tekitas mu tundlikkus alatasa traumasid, mille lähiümbrusse moodustusid ulatuslikud mäluaugud? Igatahes oli mul midagi, mis näis paljudel puuduvat ega olnud ilmselt üldtunnustatud hea omadus – ning see tagas kiire kohanemisvõime. Unustasin suurema vaevata eelmise keskkonna ja elasin sisse sellesse, kuhu parajasti sattusin.
Iga koht maailmas, kus ma parasjagu viibisin, oli kodu.
Klaus oli kõige tähtsam.
Ema ei suutnud mind takistada istumast rongile, mis viis väikelinnast tunnitee kaugusele Tallinna Klausi juurde. Puhkuse ajal juulis ma seekord väikelinna nägu ei näidanudki. Rongi pealt maha tirida mind ju ei saanud. Saabuval sügisel pidi kaduma igasugune side minu ja väikelinna vahel.
Kuhu minust ei olnud midagi maha jäänud.
Ma ei andnud endast midagi välja. Ma ei kahetsenud midagi.
Mu kooliõde Liis sattus Klausiga ülikoolis samale kursusele ajakirjandust õppima. Kui Klaus võttis elu kergelt, siis Liis oli endale seadnud kõrged sihid. Liisi hästitreenitud keha sisaldas sama tähelepanuväärset intellekti. Ilus, andekas ja edasipüüdlik Liis lõpetas kooli kuldmedaliga ja astus ülikooli ühte suurema sisseastumiskonkursiga osakonda, kus nad Klausiga tuttavaks said.
Nii põikas Liis värskete Tartu-uudistega mõnikord ajalehetoimetusest läbi, kui Klaus seal oma asumiseaastat veetis, ja uuris, kuidas meie tutvus edeneb. Liis näis head meelt tundvat, et olen kõrgi ja arrogantse Klausi inimlikumaks ja lähedasemaks muutnud. Millegipärast arvas ta, et kõik mehed on otsekui teiselt planeedilt ja neid tuleb kohaldada tüdrukute maailmaga. Liisi enda meessuhetest ei olnud mul vähimatki ettekujutust – tal kas polnud selliseid suhteid üldse või varjas ta neid hästi.
Et mul Tartus tuttavaid ei olnud, siis hakkasin vahel Liisil külas käima – näiteks nendel puhkudel, kui mul oli kaugõppesess ja Klaus viibis samal ajal kodus Tallinnas. Tutvusin üksteise järel Liisi tudengikorteritega. Esimene neist asus madalas ebameeldivas linnaosas, mille nimi võis olla näiteks Karlova. Ma ei saanud üldse aru, miks mingi linnaosa kannab meesterahva eesnime, pealegi moonutatult, osutades vene perekonnanimede sarnaselt oma a-lõpuga hoopis naissoole. Karlova-toake oli vaene ja isikupäratu ega sobinud Liisile, kes oli stiilne nii riietuselt kui ka käitumiselt. Igaks juhuks ma sinna rohkem ei läinud.
Rohkem meeldis mulle Ülejõe oma tõusude ja langustega. Annelinn lõppes minu jaoks juba kusagil kanali ääres. Pärast seda tuli kümnete kaupa ühesuguseid maju. Kui ükskord sealkandis tuttava juures pidin ööbima, ekslesin tükk aega teed otsides. Tuttav saatis mind jällegi oma tuttava poole ning ma sattusin matsaka ja lobisemismaia tädi juurde, kes pakkus hommikul tulimagusat kohvi koos koore ja suhkruga. Tegin, kuidas sealt tulema sain. Läbisin mitmeid mikrorajoone ja ohkasin kergendatult, kui viimaks kesklinna jõudsin.
Klausi erakas Annelinna alguses Pika tänava tellismajas polnud just parim üürikorter, aga vähemalt ei tulnud pererahvas meid segama. Istusime lihtsalt toas ja sõime Klausi vanemate kaasaantud toitu. Hommikud, kui pererahvas oli tööle läinud, olid pikad.
Me ei kiirustanud kuhugi. Ei peagi kuhugi tõttama, mõistsin ma. Kunagi pole kiiret. Jätsin kõik hommikused loengud vahele.
Kui Liisi-taolise inimese teele satub kristlus,
siis tahab ta olla kõige parem kristlane. Nüüd istus ta oma vaikse Tähtvere-korteri soojas toas tugitoolis, vaip põlvedel, piibel käes, ja oli minu jaoks peaaegu maagiline isik. Lõpetasin tema kirjutusmasina taga istudes oma kursusetööd. Siis heitis Liis diivanile ja luges Uku Masingut – ümbertipitud käsikirjakoopiat. Kui kirjutusmasina kohalt pea tõstsin, paistis päike mulle silma, andes märku, et aeg on hommikust pärastlõunasse liikunud. Lehekülje pööramise nõrk krabin tõi mind tuppa tagasi. Keerasin masinasse uue lehe ja unustasin ümbruse. Kui seda uuesti tähele panin, oli Liis välja läinud.
