siiski ka see Rebane läbi. Teil on seal viidatud.“
Läksingi raamatukokku, tellisin Rebase ja läksin raamatu saabumiseni kohvikusse aega parajaks tegema.
Venitasin meelega, et mitte esimesena kella alla jõuda. Filosoof tuli mulle paar sammu vastu.
„Kirjutasite ära?“
Kehitasin õlgu: „Teie sõna maksab siis veel?“
„Loomulikult,“ kehitas õlgu tema. Sisenesime samasse 139. auditooriumisse, mina kirjutasin õpinguraamatusse, täpsustades:
„Hinde võib ka ise kirjutada?“
„Jah, muidugi, ma juba ütlesin.“
Võtsin matrikli ja kirjutasin kindla käega „väga hea“.
„Lugesite selle läbi?“ küsis ta eksamilehele sedasama kirjutades. „Jah,“ ütlesin, sellal kui ta vaatas matriklisse, ilma et ma oleksin millestki välja lugenud mingisugust hinnangut.
„Palun,“ ütles ta matriklit ulatades.
„Tulin professori jutule,“ ütlesin kateedrijuhataja seljale, ukselingist igaks juhuks lahti laskmata. Kateedriuks oli kaks hommikut kinni olnud, aga nüüd lõuna ajal oli see üllataval kombel lahti ja mina polnud üldse mingiks kõneluseks valmistunud. Vana kirjandusprofessor istus laua taga, meenutamata üldse seda veel halliks minemata juuste ja kiirete liigutustega meest, kes ta kõigest kolm aastat tagasi ülikooli lahtiste uste päevadel oli olnud. Siis oli ta noor, sümpaatne ja vaimukas, nüüd hallipäine väsinud ametiisik, kellest olenes midagi mu päevasesse osakonda pääsemisel.
Kes küsis: „Millised teie hinded on?“
„Kas näitan matriklit?“
„Oleks hea küll. See on ju äri…“
Ta sirvis seda ja ütles rohkem nagu iseendale:
„Jah, siin on igasuguseid. Võtke paber ja minge sinna teise tuppa. Vaja on kirjutada avaldus“, ja ohkas.
Liis pidi nädalavahetuseks Tallinna sõitma ja tahtis minuga kokku saada.
„Ainult diplomitööd köitma? See pole küll eriti mõttekas,“ arvas Klaus, kellel olid sooja ilma puhul omad plaanid.
„Eks tal oli midagi muud ka,“ oletasin. „Näiteks õpetaja?“
„Aa… kas jumal tuleb äkki reedel siia?“
„Sa oled labane!“ vihastasin.
„Ei, mind ainult huvitab. Räägi parem, kuidas sul eksamid on läinud.“
„Päev ja autogramm. Sügisel saan päevasesse. Aga stipendiumit ei lubatud.“
Eksamilehel oli kahe arvestuse asemel tühi koht, kõik muu oli tehtud.
„Sa võiksid endale kas või korrektorikoha võtta,“ soovitas Klaus. „„Edasis“ on alatasa vaja.“
„Ma ei lähe mitte selleks Tartusse,“ ütlesin tüdimusega.
„Ka Liis on ennast viis aastat harinud,“ ütles Klaus sapiselt. „Mulle hakkab vastu see igavene jutt eneseharimisest, mida ma sinu suust viimasel ajal väga tihti ja tõsimeelselt kuulen. See on halenaljakas. Ja luba endale veel midagi öelda. Mulle ei meeldi absoluutselt see sinu nunnalik olek. Kogu õhtu jooksul ei lubata enesele ühtegi naeratust, ei öelda peaaegu ühtegi sõna… Ütle nüüd: „Ma võin ka ära minna.“ Ma peaaegu ootan seda lauset. Mind huvitab ka, millest sinu meeleparandus…“
„Võin ka päriselt minema jalutada.“
„Olgu, ma vabandan. Ma enam ei tee. Parem räägi, mis sul vahepeal veel huvitavat on juhtunud.“
„Kõik on enesesisendus,“ ütles Klaus, kui rääkisin ääri-veeri, et olen armunud. „Ma ei mõista, mis sind Tartusse tõmbab. Kas sa tahad ainult illusoorset sõltumatust emast? Minu meelest on seda liiga vähe. Loe vähem ja joo rohkem,“ andis ta nõu. „Mine mehele,“ soovitas ta kibedalt, „hääleta ainult nullkaheksaid. Ja nullüheksaid.“
Nii võib juhtuda, kui keegi, keda oled hästi tundnud, muutub juba sinu juuresolekul, muutub tundide ja minutitega, ja lähedase inimese uus nägu on sulle järsku võõras.
„…tõesti palun vabandust, käitusin inetult, lihtsalt norisin, mul on piinlik.“
Klausil polnud kombeks puuduva info põhjal järeldusi teha. Ta unustas ebamugavad vahejuhtumid varsti ja helistas: „Täna on nii ilus ilm, et võiksime jalutama minna. Kadriorgu, mere äärde.“
Olin rõõmuga nõus. Jalutasime Pirital ja ma vaatasin teda kõrvalt – õnnelikku, hoolimatut, äraolevat.
„Kuidas sa oma tulevikku lähemate aastate jooksul ette kujutad?“ küsisin.
„Ülejärgmiste valimistega tuleme võimule. Need on umbes viie aasta pärast. Olen kolmekümnene. Tõenäoliselt natuke noor üsna kõrge positsiooni kohta. Ainus, millest mul on kahju, et olen võib-olla sunnitud muutuma ainult ametiisikuks. Noorus jääb liiga lühikeseks. Esmaspäeval sõidan ma Soome, siis Tartusse, siis Leningradi…“
Ta pöördus Toompeale ja mina all-linna.
„Helista siis,“ ütles ta.
Käisin kaua mööda tänavaid ja poode, et tasakaalu tagasi saada. Ei olnud ma enesekindel ega teadnud, mida tahan – mu põhiseisund on otsimine, endasuguse otsimine, kellest on juba teada, et ma teda ei leia.
„Mida sa siin teed, ma ei saa üldse magada!
Käid mööda tuba, nii et põrand naksub, tahad mind ära tappa!“ Ema tuli keset ööd tuppa ja äratas mu karjumisega üles. Magasin teisel korrusel.
Vahel vanad majad ikka naksuvad – ilma mingi põhjuseta. Ma ei mõtle seda välja. Liikusin vaikselt kui hiir, sest teadsin, mis siis saab, kui keset ööd kas või pastaka maha pillan. Kõige hullem on, kui tõesti magad ja tema hakkab une pealt röökima, kusjuures tõsiselt, mitte lihtsalt ei tee kõva häält. Tema tegi seda tigedusega, röökis nagu kõige suuremale vaenlasele näkku:
„Mida sa siin teed, lurjus, et niimoodi käid ja rikud minu und, mis on niigi halb!“
Ta magas unerohtudega.
„Ma tõesti ei käinud mööda tuba!“
See sõi närvid seest sõna kõige otsesemas mõttes. Mõned kurdavad, et väikesed lapsed ei lase öösel magada. Aga ühegi imiku kisa ei anna võrrelda sellega, mis juhtus meil öösiti. Ja päeva ajal.
Kõik algas pärast seda, kui keskkooli lõpetasin ja ajalehetoimetusse tööle läksin. Üht-teist tuli muidugi ennegi ette, aga ma ei pannud seda tähele. Olin ikkagi laps.
Olin ajalehes töötanud aasta. Toimetuses olid head inimesed. Polnud vahet, kas raamatupidaja või peatoimetaja, kõik olid ühtemoodi head. „Mis sul selle emaga õieti on?“ küsisid need head inimesed ja vangutasid pead.
Rutiin oli mul järgmine: hommikul tõusin, läksin tööle, õhtul kell viis – õigemini seitseteist kümme – tulin bussiga
