et nende toas voodikohti ei ole, aga kusagil kindlasti on. See pole üldse probleem, vaadaku ma ringi. Naisterahvas märkas vist, et olen pettunud, ja andis mulle kimbu korralikult puhastatud porgandeid, muud tal ei olnud. Mul oligi juba nälg. Võtsin porgandid ja sõin neid koridoris, tänades õnne, et tekkis vähemalt mingi tegevus. Ja oleks nagu juba väheke omainimenegi. Hoopis teine suhtumine kui filoloogide juures.
Seisin akna kõrval ja vaatasin alla pimedusse. Koridoris olid põrandast laeni ulatuvad otsaaknad. Tartu oludes oli tegu pilvelõhkujaga. Kell oli pool üksteist. Siis kuulsin, et keegi sammub mu selja taga koridoris lifti poole. Aken ja lift asusid kõrvuti. Nägin tumedas ülikonnas pikkade juustega mehe peegeldust aknal ja ehmusin. Midagi oli mehe juures väga veidrat. Ta lähenes tantsiskleval sammul, heites kiireid pilke ühele ja teisele poole, ning tegi imelikku häält – võib-olla laulis, aga võib-olla ka mitte. Ta oli üsna noor. Ta tuli lähemale ning muudkui kepsles ja kepsles. Vilistades kiirustas ta kuhugi, küll ringi vaatamata, kuid minust möödudes justkui õhku sisse tõmmates ja mind nuusutades.
Ta oli täis nagu pinal.
Ta kadus kusagil lifti juures algavasse järgmisse koridori. Ruum jäi tühjaks. Suutmata selle tühjusega midagi peale hakata, läksin samuti pimedusse, kuhu olin näinud minemas võõrast. Nurga taga oli järgmine hämaralt valgustatud koridor, kus polnud kedagi.
Äkki kuulsin selja taga köhatust.
Liftiukse juures küürutas kreeka „e“ poosis seesama iseäralik tüüp ja tegi tähelepaneku aeglaselt liikuvate liftide kohta.
Vaatasin ja vaatasin, suu jahmatusest lahti – mu silmapiirile oli ilmunud tõeline mustkunstnik. Ainult kübar puudus. Tegelikult eksisin, sest kaabu oli tal käes. Ta pani selle pähe, nagu oleks mu mõtteid lugenud. Lisaks olid tal tumedad kitsad vurrud. Lühike habe. Pikad sirged õlgadeni juuksed. Sellised väga sirged ja väga tumedad. Tumedate klaasidega prillid. Ja must ülikond ning valge särk. Lint üle rinna. Ilmselt mingist korporatsioonist.
Peitsin porgandid kähku ära. Võtsin julguse kokku ja köhatasin. Pikajuukseline heitis mulle prillide tagant kiire pilgu ja vajutas liftinupule. Ka mina asusin lifti ootama. Möödus keegi, kes tundmatult käigu pealt küsis: „Kust tuled?“
„„Humalast“ – sõin kaks praadi…“
Mitte „prae“, nagu kõik teised, mõtlesin hämmeldunult. Vaid kaks.
Lift tuligi. Sisenesime. Mees vaatas minu poole ja vajutas nupule. Noogutasin ning me alustasime sõitu üheksandalt korruselt esimesele.
Paar sekundit julgust kogunud, küsisin meeleheitliku sundimatusega: „Vabandage, ega teie äkki tea siin ühikas vaba voodit või tuba? Oleks vaja öömaja.“
„Või nii,“ ütles mees. „Lähme.“ Ja suundus nii pika sammuga, et vaevu järele jõudsin, ühikast välja.
Maja ees tabas teda hetkeline kahevahelolek, aga siis lausus ta: „Paremale. Ma loodan, et saan su ühe oma sõbra juurde ära pista. Tuleb minna Komsomoli tänavale“, ja seletas tee peal, et tema ristinimi on Peterson, aga kutsutakse Joogaks. „Oled kindlasti minust midagi kuulnud,“ ütles ta toonil, nagu peaks igaüks teda teadma.
Tunnistasin, et ei ole temast midagi kuulnud. Mees teatas, et on luuletaja ja võib mulle mõne oma luuletuse lugeda. Aga ta tegeleb ka muude asjadega, näiteks õpib füüsikat. Füüsikat õppima hakkas ta juba mitu aastat tagasi, aga kuidagi kulgesid asjad niimoodi, et ta on järjekordselt esimesel kursusel. See paistis mulle äärmiselt kummaline, kui mitte lausa müstiline. Niisugune mees – ja kui huvitava elukäiguga! Eriti imelik tundus see füüsikaõpingute asi. Jooga seletas veel, et ta vanaema oli Lõuna-Eesti kõige vägevam nõid ja et tema suguvõsas on teistelgi erilisi andeid, aga oma onult, lihtsalt elektrikult, on ta kõige rohkem õppinud. „Väikest viisi olen ma tegelenud ka vitsakeerutamisega,“ mainis ta tagasihoidlikult.
Nii juteldes jõudsime Komsomoli tänavale, kust pöörasime paremale alla – kas Oa või Herne tänavale, polnud pimedas lihtsalt näha. Uus tuttav kloppis tükk aega tagajärjetult ühele uksele. Avama ei tulnud keegi. Ta ohkas sügavalt ja ütles: „Tuleb mõelda.“
Ta arutles kuuldavalt, kas talle meenub veel keegi, kelle juurde mind öömajale panna. Ma ei öelnud midagi, sest olin imestusest tumm: kuidas asjad on hakanud järsku tuulekiirul liikuma, kui olid seni täiesti paigal, et mitte öelda koguni tagurpidi minemas. Aga nüüd tuleb keegi, kellele ei lähe üldse korda, et valitseb südaöö – tema aina liigutab, nii et kõik lausa lendab käes. Juba on külastatud kohti, kus ma võiksin elada. Jalutasime linnas ringi – kõndisime päris kaua. Noormees muudkui rääkis oma elust ja oli ilmselges vaimustuses ilusast ööst. Ja mina ka…
Jõudsime ringiga taas Komsomoli tänavale. „Äkki oleks asja sõbrannadest?“ mõtiskles Jooga, siis aga muutis meelt. „Kui sa väga väsinud pole, võiks veidi botaanikaaias istuda.“ Märganud suurt ilusat paplit, ronis ta kibekähku mööda tüve üles, hüppas oksalt botaanikaaia müürile ja tõmbas kättpidi sinna kõrgele ka minu. Nagu muinasjututegelane Rumcajs. Ta toimetas mu täiesti vigastamatult üle müüri teisele poole alla, kuigi mul oli seljas pikk seelik ja temal ülikond.
„Ma olen elanud munga elu, olen elanud lausa askeedi elu,“ kõneles ta sugestiivselt, juhtides mind mingite lilleklumpide ja põõsaste vahelt läbi.
Oli, jah, osav poiss. Dünaamiline: nii palju tegusid nii lühikese aja jooksul. Olin vist juba armunud. Botaanikaaias langesid aga lehed. Tasa-tasa tuli sügis. Meile vastu aga mitte ühtegi hinge. Ronisime mingisse imelikku mäkke, lehed jalge all krabisemas. Kusagil all läikis tume vesi.
Tuli välja, et oleme Joogaga ühevanused. Tiigi ääres hakkas jahe. Nõjatusin tema õla vastu. Äkki haaras ta mul nii kõvasti ümbert kinni, et mu ribikondid ragisesid. Järsku – röökiv leegion! Peaaegu siinsamas, aga siiski müüri taga, Komsomoli tänaval. Need olid korporandid, kes laulsid isamaalisi laule. Korporantide kisa saatel hakkas Jooga mind osavalt lahti riietama.
„Hoiduge juhuslikest vahekordadest,“ meenutas ta, kui me kõrgendikul niiskes rohus lebasime. Korporandid kaugenesid.
Taas pimedas pargis jalutades teatas Jooga, et tahab koos minuga hästi kaugele rännata ja et see paik asub kusagil rabasaarel. Seal pidi olema talumaja, kus armastajad harilikult mesinädalaid veedavad. Mitte keegi polnud veel tahtnud minuga mesinädalaid veeta. Olin vaimustuses: võiksime sõita kohe järgmisel päeval! Sellega oli Jooga esiotsa päri. Ta pildus mind viuh! ja viuh! õhku, ise rääkides, kui tore on kedagi armastada. Hämaruses joonistusid valge pargipingi kontuurid. Noormees vedas mind kättpidi mööda botaanikaaeda, imestades absurdse juhuse üle, mis meid oli kokku viinud, ja sobrades ühtlasi vestitaskus, kuni leidis oma luuletused.
Üks luuletus oli hästi pikk ja ta luges seda mitu korda. Ballaad kõneles armsamast, kes lamab hauas, ja temaga koos ta sündimata laps, ja nad on juba vaklu täis, ning siis kaevab teine osapool armukadedalt ja kättemaksuhimuliselt haua lahti ja astub kohutavas meeleheites vahekorda kõduneva laibaga.
Poeet oli väga põnevil ja vaatas mulle ühtelugu maia näoga otsa: kas pole kihvt? Oli näha, et ta ei esita oma taiest esmakordselt. Näe kui palju asju korraga: armastus, luuletajast armastaja (seda ei leia mitte igaüks) ja kõik selle öö seiklused, mis tundusid täiesti uskumatud! Muidugi ei olnud enam mingit korterit vaja. Koos hommikuga liikusime Leningradi maantee ühiselamu poole. Jooga juhatas mu tuppa nr. 651, kus magasid kolm meest. Üks näis vana olijana: tegi korraks silmad lahti ja norskas edasi. Kaks ülejäänut käsutas Jooga ühikaköögist reformvoodit tuppa vedama. Ase seati paika, toodi madratsid ja tekid ning pandi mind magama. Toaelanikud vaatasid mind kerge hämmeldusega. Minu uus luuletajast sõber lubas tulla hommikul.
Kui
