seda metoodiliselt, nagu teine inimene teeb tööd. Pärast minu tööpäeva. Vahel ka öösel.
„Ma arvan, et tal ei ole mõistusega kõik korras. Ta ei räägi kodus midagi. Kas teie järsku ei tea, mis see võiks olla?“ Inimene, kes teda esimest korda kuulis, vaikis muidugi hämmastunult.
Võib-olla kaebas ta töökaaslastele ka seda, et suhtlen üliõpilasega. Kes avaldab mulle halba mõju.
Jutud algasid muidugi siis, kui ajakirjandusüliõpilast Klausi enam toimetuses ei olnud. Ta töötas toimetuses aastakese ja pääses siis ülikooli tagasi. Temast oli palju abi. Teistel kõigil oli perekond. Nad ei saanud kogu aeg minu ja mu probleemidega tegelda. Klaus oli läinud ja mina jäin ajalehetoimetusse tööle ka teiseks aastaks. Seegi hakkas lõppema, kätte jõudis suvi. Elult polnud oodata midagi kindlat, välja arvatud ülikoolist antud ebamäärane lootus, et mind viiakse 1. septembrist üle päevasesse.
Tuli kohe, ükskõik mis vahenditega, põgeneda.
Selle hommiku valgus on erinev.
Jõuan koju ja hiilin oma toa poole, lootes, et ema on tööle läinud. Aga ei ole. „Sa oled nagu kusagilt läbi tõmmatud,“ alustab ta. „Kuidas sa üldse julged niimoodi koju tulla? Aeled mööda ilma, mingite tuttavate juures, kes teab, kuidas meid hiljem taga räägivad. Vanaema muudkui imestab, kuidas ma sul lasen niimoodi kolada! Ütle ausalt, kas me varem tülitsesime? Ei! Kes on mu niikaugele viinud? Sina! Ja sinu on viinud niikaugele see mees. Ära tee midagi süütut nägu pähe! Küll ma tean, mida sa teinud oled! Mul on nii häbi! Püüad, et kõik hästi oleks, aga tema…! Ja sinust räägiti ka kunagi hästi.“
Vajun viimase lause peale huvitatult mõttesse, sest see tekitab tunde, nagu peaks mul olema juba teab kui pikk minevik. Kui mu elu pole veel peaaegu alanudki.
„Tänu minule!“ jätkab ta hoogu minnes, ja täiesti kadunud on hetkeline siiras pihtimuslik toon. „Eriti kooli ajal, et olime su klassijuhatajaga ühe kandi inimesed… just tänu minule! Tema ütles ka, et küllap toimetus oligi vale koht, kuhu sa tööle läksid. „Ega seal,“ ütles ta, „pole ühtki õiget inimest.“ Kui ta nii ütleb, eks ta siis tunneb neid ka. Need on need sinu sõbrad. Ja mis enne halvasti oli? Võid sa mulle öelda? Meie pere oli kõige korralikum pere siin tänaval. Musterperekond! Teistest kõigist käib vahel ikka üks – mees… või naine – kellegagi kurameerimas. Ainult meie olime korralikud! Kakskümmend viis aastat olen siin elanud, pole mu kohta midagi räägitud, aga nüüd tuleb just juttude pärast siit minema minna. Ma ei julge enam alevi vahel käiagi, nii palju halba oled sa oma „sõpradele“ juba minu kohta rääkinud. Sellised on sinu sõbrad! Räägivad sind taga, ära neid usu nii väga midagi! Ja nemad aitaksid sind? Ei aita sind keegi mitte millegagi. Ja pane mu sõnu tähele: ei tule sul ka sellest asjast seal midagi välja. Selles Tartus. Võid selles kindel olla. Pole vajagi, et mina neile sinust rääkima lähen.“
2. peatükk. Leningradi maantee Tartus
Kevadisel kaugõppesessil oli meid ükshaaval majutatud päevaste üliõpilaste tubadesse. Üheksakorruselises tornis teisel pool jõge elasid füüsikud, keemikud ja kehakultuurlased, ning mina sain paberilehe toanumbriga, mis suunas mind otse Leningradi maantee 25 ühikasse.
Ühikarahvas sooritas alles kevadisi eksameid ja kaugõppijate tulek neile ilmselt ei meeldinud. Ma ei saanud hästi aru, kas mind majutati poiste või tüdrukute tuppa. Poistel ja tüdrukutel ei lubatud koos elada, järelikult võis see olla tüdrukute tuba. Kaugõppetüdrukut ju ei panda poiste tuppa. Igatahes elasid seal füüsikud Hannes ja Kati. Ja veel keegi. Ja mina kaks nädalat. Mulle meeldis nende juures, kuigi vaevalt panin tähele, kus elan. Käisin päeval loengutel ja pärast loenguid uitasin õnnetult armununa mööda linna. Lonkisin hiliste öötundideni jõe ääres ja voolava vee häälel, mis väidetavalt vabastab äranõidumisest, ei olnud mulle mingisugust mõju. Vaatasin päikeseloojangut ja mõtlesin, et olen õnnetu. See mees – õppejõud – ei vasta mu tunnetele kunagi.
Hannese ja Kati toas käis alalõpmata pidu. Vahel pakuti mullegi veini. Toa elanikud ja nende külalised olid huvitavad selle poolest, et nende riietus oli äärmiselt napp. Valitses leitsak. Higistasin kinninööbitavas pluusis ja kitsas seelikus. Hannes ja Kati tundusid kõige normaalsemad inimesed nendest, kellega olin seni kokku puutunud. Nad olid täiesti tavalised tudengid, kellega oli väga meeldiv koos elada. Nad ei seganud ennast minu ellu.
Kaks nädalat füüsikute juures möödusid rahulikult. Sain tegelda oma asjadega, mis tähendas poole ööni Tartu sildadel konutamist ja ülejõelinna imelike tänavatega tutvumist. Aga sellekski oli vaja rahu, mida poleks olnud mõne kursusekaaslasega Pälsonis, kus maja on räpane, kursusekaaslane loll, ja kui neid on mitu, siis üks teisest napakam.
Nii jäi mulle ähmane mälestus, et Leningradi maanteel majas 25 elab tore rahvas, ning teinud sügisel Tartus paar päeva asjatuid katseid eluaset leida, otsustasin minna füüsikute ühikasse ja otsida need head inimesed üles. Lootsin saada peavarju kas või mõneks päevaks, et seejärel edasi vaadata. Selja taga oli öö bussijaamas ja teine Pälsoni ühika komandandi abiruumis. Komandandi vend võttis mu enda juurde ja lubas minu eest kosta, ent kahte voodit polnud temalgi.
Esimesed paar päeva polnud väga hirmsad. Ilmad olid soojad. Istusin õhtupimedani Toomemäel, süües ema kaasaantud pirukad ja võileivad korraga ära, et kott oleks kergem. Täis kõht muudab uniseks ja olukord ei tundunudki väga lootusetu. Küll see lahendus kunagi tuleb, lohutasin ennast, ja magasin paar ööd eelmainitud paikades, riided seljas.
Neljanda septembri hommik oli aga eelmistest külmem ja ebasõbralikum.
Oli saabumas kolmas öö Tartus. Seda ma nõnda veeta ei kavatsenud.
Olin selleks ajaks niivõrd väsinud, et oleksin hea meelega sinnasamasse pargipingile magama jäänud.
Kui õhtul hilja Leningradi maantee ühiselamusse jõudsin, siis selgus, et kevadine tuttav Kati on nädalaks Venemaale reisinud. Ukse vahelt vaatas mind üllatunult täiesti tundmatu nägu. See ei olnud Kati elukaaslane. Millegipärast ei hakanud ma tollele tüübile seletama, mida sealt otsin. Kõndisin mööda seitsmenda korruse koridori ja pidasin aru, mida edasi teha.
Asjad olid mul ilusasti õlakotiga kaasas. Õhtud olid juba jahedad. Mul polnud mingit soovi ühiselamust lahkuda. Teadsin, et kursusekaaslased mulle küll peavarju ei anna. Olin juba teinud väikese vihje või nii.
Ühel loengul – tegu oli mingi sotsiaalteadusega – anti igaühele paberileht ja paluti mõne joonega piltlikult visandada küsimus, millest kõik aru saaksid. Seejärel lasti paberilehed ringi käima ja teised kirjutasid sellele küsimusele vastuse. Joonistasin kolme joonega voodi – nagu H-tähe. Vastused olid: „Otsi endale mees“, „Pane lehte kuulutus ja üüri tuba“, „Osta telk“, „Otsi kuskilt ühika pealt katkine reformvoodi või mitu ja tee neist üks korralik. Või osta hoopis tugitool…“
Ma ei saanud isegi mõelda korteri üürimisele. See on kindlasti väga kallis – ja kust raha võtta? Mille eest süüa osta? Parem mitte kellelegi öelda, et ma ei suuda sellega toime tulla, sest mida inimesed minust siis arvavad.
Kursaõed olid ilusad, kenade soengutega ja hoolikalt meigitud. Riided olid neil äsja triikraua alt väljunud, sitsilised ja satsilised. Uuel kursusel oli ka tüdruk, kellega õppisin kunagi väikelinnas üksteist aastat ühes klassis. Küsisin temalt, kas ta teab, kus saaks ööbida. „Meil küll ei saa,“ ütles ta kärmelt, „oleme isegi kolmekesi toas.“ Ta ei teadnud ka kedagi teist, kelle juures oleks ruumi. Üks kui teine, kelle poole pöördusin, vastas nagu kokkulepitult: ei saa, kohe mitte kuidagi ei mahu ära.
Hulkusin mööda Leningradi maantee ühika koridore.
