aga see armastuse asi. Kas kõik on ikka tõsi? Millal algavad mesinädalad rabas?
Jooga oli öelnud end ööbivat toas nr. 644. Veel oli ta tahtnud, et ma ta hommikul üles ajaksin.
„Tule poole tunni pärast,“ ütles Jooga uniselt, paljas karvane rind teki alt paistmas. Poole tunni pärast oli ta juba üleval, tõmbas mu tuppa ning pani voodile istuma. Teised kapi taga magasid veel. Jooga pakkus „Rumbat“ ja pani teleka mängima. On vaja kuhugi minna – temal –, täna veel ei saa sõita, ütles ta. Vaja asju ajada. Ta oli võidunud dressipluusis ja teksades, liikudes kassilikult mööda tuba.
Loengutes vaatasin kursuseõdesid varjamatu üleolekuga. Vendi oli ainult kaks ja nemad istusid viimases reas, mõlemad tuima ilmega ja paksu halli kampsunisse mässitud. Kõik oli täpselt nagu keskkoolis: poisid ja tüdrukud eraldi, ja ilmselt polnud heaks tooniks omavahel läbi käia. Poisse oli nii vähe, et nendega suhelda tohtisid ainult väljavalitud.
Õhtul sain taas kokku oma kallimaga. Kusagilt ilmusid välja kaks tema sõpra. Esimene oli hästi pikk, nahkses mantlis ning süsimusta teravatipulise habemega. Teda hüüti Mišelliks. Teine oli lühem, blondi habeme ja lahke naeratusega. Teda kutsuti Hartziks. Blondi habemega sõbral olid pikad lainelised juuksed. Ta nägi välja täpselt nagu musketär või härra de Beaufort Vincennes'i lossi tornikambris. Härra de Beaufort ei saanud teatavasti oma juukseid ega habet pügada, sest tema kätte ei usaldatud terariistu. Nagu näitasid järgnevad sündmused, langes ka Hartz varsti ebasoosingusse. Mišell kandis lühikesi lokkis musti juukseid, nähes välja kaval ja tark. Igatahes paistsid mõlemad väga võimsate meestena.
Jõudsime väikesesse tuppa, kus oli pime, ent rippus rohkesti põnevaid eesriideid. Kitsasse ruumi oli mahutatud terve korteri jagu mööblit. Ukse kõrval oli tilluke köök. Inimesed istusid patjadel ja vaibal, kuulates hiirvaikselt kedagi, kes kõneles pimedas nurgas tasasel häälel. Tundus, et inimesi on palju. Neid ei olnud hästi näha. Vahepeal luges luuletusi Jooga, siis keegi teine. Seejärel aeti niisama juttu ja joodi teed. Tundus, et koos on targad inimesed.
Varsti lahkusid kõik ükshaaval. Jäid ainult Jooga, Hartz ja Mišell, kes rääkisid usust, filosoofiast ja muudest keerulistest asjadest. Nende tasase jutupomina saatel uinusingi. Kui ärkasin, olid nad jutu lõpetanud. Jooga magas minu kõrval põrandal. Ees ootas uus paljutõotav päev.
See oli pilvine. Joogal tekkis hulk plaane, aga kõigepealt kavatses ta kelleltki raha laenata. Selleks tuli minna ülikooli peahoonesse inimesi otsima, sest mõni käis ju ka koolis. Kui väljapuhanult ja võidukalt peahoone ette jõudsime, mina keskel ja mu mõlemal käel ekstravagantse välimusega mehed – Hartz, Mišell ja mu armastatu –, märkasin trepil rühma ajakirjandusüliõpilasi. Need olid viienda kursuse poisid ja paar üpris seksikalt riietatud esmakursuslast. Klaus tervitas mind viisaka kummardusega, läkitades mu kaaslaste poole küünilise muige.
3. peatükk. Zen-mees
„Miski torgib külje all,“ kaebasin Joogale.
See oli kümnekopikaline. Tõstsin selle üles ja ütlesin: „Näe! Kümme kopikat, kas pole naljakas?“ Ja naersin. Olime just ärganud.
Jooga oli väga korralik ja andunud ja küsis, miks ma neitsi ei ole. Ise ta oli – neitsi. Tähtkujult. Rääkisin siis talle, et tegelikult olengi peaaegu süütu. Sest mu süütust ei võetud tavapärasel viisil, vaid selle röövis raamatukogu valvur.
Kui ennast toimetusest töölt lahti võtsin, sain koha pealinna, riigi suurimasse raamatukokku. Ööbisin seal mõnikord. Ruume käis tihti inspekteerimas töömees, kes ükskord ootas, kuni kõik teised olid töölt lahkunud, ja kutsus mind Tallinna esindusrestorani „Gloria“. Jõime kalleid jooke. Siis viis ta mind raamatukokku tagasi ja võttis luksuslikult sisustatud külalistetoas mu süütuse. Pärast seda muutus ta tüütuks külaliseks, käies meie toa naistele äritsemas piiritaguseid hilpe, mis olid minu meelest inetud, kuigi ta pakkus neid mulle odavalt. Ta kinkis mulle käekella, mida ma vastu ei võtnud, aga et ta jättis selle lahkudes lauanurgale, võtsin kella kaasa ja viskasin minema, arvates, et see võib olla varastatud. Küllap oli asi lihtsam: tegu oli välismaise kassikullaga, mis ei maksnudki midagi.
Taibates, et mul pole Tallinnas öömaja, mõtles mees välja hea skeemi. Nimelt olevat ühel lapsepuhkusele läinud raamatukogunaisel suur maja äärelinnas, kindlasti on tal vaja ka lapsehoidjat, arutles töömees.
Miks tüdruk ei võiks siis last hoida? Tähtis on seda ainult hästi serveerida, nii et töökaaslaste vahendusel kuuldused kodus istuva naiseni jõuaksid.
Seda ka veel, mõtlesin mina, kes ma lapsi ei sallinud.
Jooga mind hästi ei uskunud. Ta hakkas kiuslikku joont ajama: talle jäävat mu jutust imelik mulje, see ei saa küll tõsi olla. „Miks see tõsi ei saa olla?“ ei taibanud mina.
„Aga sellepärast, et leidsid voodist kümme kopikat.“
Hommikul ei öelnud ta selle kohta midagi, aga õhtul väitis, et see lükkab jutu mu neitsilikkuse kohta ümber. „See ju tähendab midagi.“
„Mida?“ Ma tõesti ei teadnud.
„See tähendab seda,“ ütles zen-mees Jooga, „et oled äkki hoopis lits!“
Ei tea, mismoodi see saab seda tähendada, imestasin endamisi: lits ju otsiks kindlasti paberraha.
Stseen jäi mulle arusaamatuks, kuid sestpeale hakkas Jooga mind umbusaldama. Võib-olla pani ta ise mündi voodisse või oli tal mingi uid seoses muinasjutuga printsessist herneteral. Kes seda enam tagantjärele teab. Aga kopikas tõi palju pahandust. Olin nõutu.
Ööbisin ühikas ja ikka reformvoodis – mitte päris samas, kus esimesel ööl, vaid neljases toas, kus elasid esialgu ainult Jooga ja Ott. Ott oli väike, heledapäine ja kõhetu. Ta kandis halli kampsunit ja riidest märssi ja käis loengutes. Tal oli alati kiire ja õudselt palju kõikvõimalikke asjatoimetusi. Ta ei rääkinud suurt midagi või rääkis nii kiiresti, et keegi ei saanud midagi aru. Ott minus küsimusi ei tekitanud, lihtsalt oli keegi, kes käis.
Veel käis toas ja hakkas vahetevahel ka ööbima kummaline mees, küllalt suur ja tugev, tumeda siilisoenguga ja väga mõtliku näoga. Raske oli temast sõna välja pigistada. Vahel seisis ta tükk aega keset tuba ja lõpuks soostus midagi rääkima. Ajapikku sain teada, et temagi õpib füüsikat, et ta eesnimi on Teet ning perekonnanimi on tal loomulikult ka, ja et ta isa on Tallinnas mingi tähtis nina. Aga oma perekonnast ta ei armastanud eriti rääkida või kui, siis ütles midagi halba. Üldiselt ei öelnud ta midagi. Selline autistlik. Selgus, et keegi ei kutsu teda ristinime pidi, vaid ta nimi on hoopis Krabanee. Küsisin, miks tal niisugune imelik nimi on, ja tema muutus järsku rõõmsamaks ning ütles, et seda ei tea mitte keegi, selle pani ta endale ise.
Räägiti, et Krabanee on selline mees, et kui vihma hakkab sadama, siis seisab ta tükk aega maja ees, kuhu siseneda kavatses, hoiab käes avamata vihmavarju ja kaalub, kas avada see või astuda majja, tegemata kumbagi. Minu nähes ta lausa midagi seesugust ei teinud. Aga ükskord läksin mööda ja tema luges parajasti seistes raamatut, nagu talle meeldis, ja ta astus mulle jala peale ning seisis seal hulk aega. See ei olnud mingi lähenemiskatse.
Ta oli väga flegmaatiline, nii et tedagi ei olnud peaaegu kohal.
Ott oli seevastu kiire ja tabamatu.
Jooga käis kõrvaltoa poistega lihakombinaadis raha teenimas ja mina jätsin Filosoofi esimesed loengud vahele. „Las imestab, kui sa kunagi kohale ilmud,“ arvas Jooga ja soovitas: „Aga esialgu pole mõtet sinna lolli vasikanägu minna tegema.“ Ja täpselt nõnda ma
