palju sa sööd?“ küsis tumedate prillidega ja tüsedavõitu Madis ning harutas kotletid paberist välja. Sain noa ja kausi. Madis tegi veel süüa, kui saabus tema toanaaber Siispool, kes keetis kohvi, pakkus mullegi, laotas seejärel konspektid lauanurgale ning süvenes arvutustesse. Söögist Siispool keeldus.
Oleksin parema meelega magama heitnud, aga sundisin end lugema, sest Jooga oli käskinud ennast oodata, mitte 644-s magada. Ka teised ei mõelnud veel magamaminekule. Mul polnud kellaajast aimugi, kui Jooga ukse vahelt sisse piilus, mul käest haaras ja koridori tiris.
„Sa ei tunne veel Joogat,“ muigas Siispool meile järele.
Olime liftiga teel alla, kui Jooga uuris: „Ega sul kõrge kontsaga kingad ole? Väga hea. Sinu pärast tuli pikem jooks teha,“ teatas ta asjalikult, justnagu temataolised inimesed ainult joostes asju ajaksidki. Väljas surus ta mulle sigareti sõrmede vahele ja pistis ise plagama, illustreerides mu mõtisklusi.
„Ootan sind Raekoja platsil purskkaevu juures!“ hõikas ta reipalt.
Purskkaevu juures seisid viis inimkogu. Pimedas polnud nende näod eristatavad. Kilekottides kõlisesid pudelid. Kahel noormehel olid käevangus blondiinid neiud; üks mees oli lühem ja punaste lokkidega. Suundusime Toomemäele.
Võtsime ette keerulise teekonna Toomkiriku varemete tippu, õnneks üsna kindlalt püsivatel tellingutel, tassides üles veinipudelid ja katla hõõgveini keetmiseks. Tegime seda kõike ilma asjata, sest Mišell tegi üleval väikese ringkäigu ning tuli tagasi teatega:
„Siin on teine seltskond veel.“
Pikema jututa korjasid poisid asjad kokku ja alustati vaikivat teekonda tagasi alla. Veini jõime ära Kuradisillal. Meiega liitusid kaks poissi võib-olla samast „teisest seltskonnast“. Midagi oli viltu läinud, keegi õhtu ära rikkunud. Õnneks mitte mina.
Mõne õhtu pärast läks Jooga taas kaduma ja jäigi kadunuks. Madis tuli varsti ja viis mind esimesele korrusele. Suures, pappkastidest vaheseintega kolmeks jagatud ruumis oli üle kümne inimese. Minust ei teinud keegi välja. Jäin tugitoolis magama.
„Lähme üles,“ äratas mu Madis. „Võid kartuleid koorida.“ Kell oli üksteist, aga Madise puhul oli see vist täiesti harilik õhtusöögiaeg. Olin soojas toas mitu tundi tukkunud. Ruum oli endiselt võõrast rahvast täis. Keegi otsis bridžikäsi, uksel kõõlusid purjus tütarlapsed. Madis tegi endale juba ukse poole teed. Torkasin kingad ruttu jalga ja tuigerdasin talle järele, usaldamata teda varasemast rohkem. Olin vähe maganud. Madis vaikis. Ta ei paistnud eriti ohtlik. Ma ei saanud mõnest asjast aru ja ei julgenud ka küsida. Eelkõige ei saanud ma aru sellest, miks ma pean üldse Madisega kaasa minema.
Sedasi möödus kuu.
Kolmandatele isikutele nimetas Jooga mind pidevalt oma naiseks, mis mõjus meeleolu kõrgendavalt. Vahel istusime kohvikus ja jõime konjakit. Jooga jõi mitu pitsi ja mina ühe. Jooga vaikis mõtlikult ja vaatles inimesi. Harva poetas lause. Mina mõtlesin temast, kes omavahel olles muutus vaikseks, endassesüüvinuks ja koguni ujedaks, ühiselamus aga paistis omavat kõigi üle seletamatut mõjujõudu.
Käisime erakat otsimas. Oli päikesepaisteline ilm, puud olid värvunud punaseks ja kollaseks, ja meie olime linnaosas, mida pidasin Supilinnaks. Läksime mööda jõeäärt kaugele, tee tõusis mäkke ja katuste vahelt paistis kirikutorn. Meid juhatati teise korruse luitunud tuppa, kus kõik nägi välja nagu eestiaegses raamatus. Ei tundunud päris reaalne meie retk ega kangastunud mulle tulevik. Või õigemini: kangastus hoopis Jooga tulevik kellegi teisega meest, naist ja kodu mängimas. Tundsin end kõrvalisena.
Jooga paistis tohutult asjatundlik, küsis asjade kohta, millest ma ei olnud midagi kuulnud, näis iseendaga aru pidavat, aga minult ei pärinud midagi ja ega ma osanukski midagi arvata.
Mulle tundus ta nii ebatavaline: tema asisus; ost-müük-vahetus, mida ta iga hetk paistis mõttes kandvat ja mille üle keegi ühikas ikka nalja heitis. Alatasa oli tal mingi äri pooleli.
Toast enam juttu ei tehtud. Küllap tuli midagi vahele, et me seda ei võtnud. Jooga oli äraootav. Oletasin, et peaksin end ta silmis praktiliste tegudega tõestama, alustama ise pesapunumist, olema kodumängus ehtne, naine nii-öelda suure tähega.
Ma ei süvenenud kodumängu – kohanemisega oli niigi palju tegemist. Esimene kuu Tartus hakkas lõppema. Sõitsin provintsi emale külla. Mu tegelikust Tartu-elust ei pidanud ta midagi teadma. Et ta mu elu-olu kontrollima ei tuleks, tuli „kodus käia“ nagu kõik korralikud tudengid. Olin ära paar päeva.
4. peatükk. Igasugused naised olgu kadunud!
Oli pilkane oktoobriõhtu,
kui hiiglaslik kaubaveoauto mind Tartu äärelinnas tänavale laskis. Vihm oli lakanud; märjad lehed kleepusid rataste külge, kui masin paigalt nihkus. Vaatasin ringi. Koht oli tundmatu. Pime äärelinn – Aardla ja Võru tänava rist või kusagil Veerikul Betooni tänava kandis. Olin kus olin, igatahes mitte tuttavas paigas.
Varsti veeres peatusse kollane buss, kuhu sisse ronisin. Tiirutasime kaua valgustamata tänavatel. Aeg-ajalt näis, otsekui sõidaksime tuldud teed tagasi äärelinna. Siis läks valgemaks; punakaskollane valgus meenutas teatrit. Kõik värvid olid muutunud: mu sinised püksid lillaks, pruun üleõlakott kollakaks. Tartu kesklinna valgus maalis ka minu teatrikostüümi kandvaks tegelaseks, ning minulgi oli siin oma osa, millest ma veel midagi ei teadnud. Selja taha jäi klassitsistlik kesklinn, inimtühjad kõnniteed ja valendavate sammastega hooned. Viimastel päevadel peaaegu ununenud hambavalu tuli tagasi. Buss number 7 pani mind maha Leningradi maantee ühiselamu ees. Kui ühika ukse lahti tõmbasin, puudutas keel kogemata paljast hambanärvi ja ma oigasin valust.
Raske vedruga välisuks sulgus pauguga mu järel.
Läksin tuppa, kus elasime minu meelest meie neljakesi.
Toas käis mürgel. Kolm tundmatut. Mitte need, kes varem.
Imestan. Küsin:
„Kus on Jooga?“
Üks röögib: „Jooga! Siin on mingi naine!“
Tulebki Jooga kapi tagant välja, ütleb:
„Väga hea, et tulid. Pane asjad ära, me siin parajasti joome.“
Võib ju ka, mõtlen. Istun, vaatan inimesi ega saa millestki aru.
Ju siis pidu. Kõrvulukustav muusika. Tühjad õllepudelid. Inimesed suitsetavad. Vaatan neid. Jooga sõpru näha ei ole. On hoopis täiesti tavalised inimesed. Joogagi näib nende kõrval kuidagi vanunud. Ta tumedad juuksed ripnevad võidunud dressipluusil nagu räpased jääpurikad.
Ta kandis ühtelugu dresse või siis ülikonda. Tal olid igaks päevaks kindlad riided. Ka see oli tema juures huvitav – siiani ei tundnud ma kedagi, kes kannaks vabal ajal dresse või käiks argipäeval silmnähtava põhjuseta ringi ülikonnas ja pikas mantlis, kaabu peas. Nõukogude Liidus olid dressid sportlaste vormiriietus.
Hallis ülikonnas ülbe noormees, ühikatuppa ilmselgelt sobimatu, istub voodiserval ning räägib õhinal Joogale:
„Jooga, peaksid tulema meie koera peksma. Palju sa tahad selle eest?“
Jooga teeb mõtlikku nägu, millest ei anna absoluutselt midagi välja lugeda. Mõtliku näo tegemine oli Joogal seda lihtsam, et ta ei pidanudki eriti vaeva nägema oma emotsioonide peitmisega – need lihtsalt ei jõudnud ta sisemusest nähtavale.
