veel käes olnud mobiiltelefoni püksirihma küljes rippuvasse kotti ja asutas minekule. “Ei keegi!”
“Kuidas, ei keegi?” pilgutas heledanahaline Ellen imestunult oma värvitud silmi. “Sa just ütlesid äsja, et keegi Georg andis otsad.”
“Ma ütlesin, et vist suri ära. Ma ei tea isegi veel täpselt” irvitas Indrek. Ta mängis meelega elumeest. Suitsetavad tüdrukud ei meeldinud talle ja noormees tahtis neid veidi tögada. Üks neist haises alati deodorandi järele ja teine ei saanud vist pesteski oma näolt meiki maha millega ta oma tedretähti tulutult maskeerida püüdis.
“Kahju kui keegi lähedane sureb.” ütles Krista osavõtlikult ja küsis jälle: “Kes see Georg sulle oli?”
“Tegelikult… Ma ei tea isegi veel kas mul on Georgist kahju või mitte. Eks elu näitab…” Indrek laiutas demonstratiivselt käsi ja hakkas pikkamööda oma tööruumi poole tagasi minema. Kui ta ukse juurest tagasi vaatas, siis nägi ta kuidas Krista ja Ellen koridori lõpus midagi omavahel elavalt arutasid.
“On ikka oinad küll! Siin ruumis on niigi värsket õhku vähe ja nemad lähevad veel peldikusse, panevad haisujunni nina alla tossama ja timmivad niimoodi aroome juurde. Aerogurmaanid… “ ümises Indrek ja istus jälle arvuti taha, et jätkata poolelijäänud tööd.
Ruumis, kus Indrek töötas, oli peale tema veel kümmekond inimest kes istusid lekaalikujulistele töölaudadele asetatud arvutite taga. Lauad oli paarikaupa paigutatud niimoodi, et arvutitega töötavad inimesed olid küll nägudega teineteise poole kuid laudadel asetsevad monitorid, dokumendiriiulid ja muu seesugune kontoriatribuutika tekitasid mõningase privaatsuse tunde. Indrek võis soovi korral tema vastas istuva Rainiga juttu vesta ilma, et oleks pidanud häält kõrgendama. Vahetevahel nad vahetasidki töö ajal üksikuid repliike kuid veebilehtede tegemine oli Indreku jaoks loominguline töö ja see nõudis temalt täielikku keskendumist. Seetõttu kuulas ta üsna tihti tööd tehes kõrvaklappidega muusikat mis oli nii taustamuusikaks kui ka summutas vaimukustena mõeldud repliike või niisama hüüatusi mida temaga ühes ruumis töötavad kolleegid vahetevahel omavahel vahetasid. Indrek kuulas muusikat ja ta ei üritanudki pooleliolevat tööd jätkata. Tema mõtted keerlesid äsjase telefonikõne ümber ja siin oli mille üle mõelda. Peale selle, et Urve pakkus talle kaasavaraga naist, oli kogu lool ka veel mingi salapära või uudsuse maik juures. Noormees ei olnud kuulnud, et keegi tema tuttavatest-sõpradest oleks niisugustel tingimustel abiellunud.
Indrekul olid mõtted ikka veel Urve telefonikõne pärast hajali ning tal tuli end lausa sundida keskenduma sest töö tahtis tegemist. Noormees sai umbes pool tunnikest töötada kui äkki tuli Rainilt e-mail küsimusega:
“Tibid tahavad teha sulle matusetoetuseks korjanduse. Kes sul ära läks? Võta vastu minu südamlik kaastunne!”
Rain ei viitsinud alati tulla ning Indrekule õla peale koputada kui ta midagi tahtis öelda ning saatis seetõttu sõbrale hoopis e-maili ja nii juhtuski, et mõnikord käis teineteisest vaid paari meetri kaugusel töötavate inimeste vahel kogu info vahetamine vaid elektronposti teel. Ainult siis kui Indrek läks koridori mõneks minutiks jalgu sirutama või köögipoolele omale kohvi tooma, kasutas Rain mõnikord võimalust temaga niisama lobiseda ja tuli kaasa.
“Fuck! Nüüd sai küll natukene liiga spämmitud!” siunas Indrek mõttes ja pani kohe Rainile teele vastuse:
“Pole mul kedagi surnud ja mingisugust korjandust ei ole ka vaja teha. Ajasin tibidele ajaviiteks niisama pula. On nad laksu all, vä? Rahunegu maha!”
Indrek lükkas kõrvaklapid peast ära endale kaela, vaatas irvitades Rainile otsa ja ütles:
“Nii fucking ohmud, et ei saa naljast kah aru!”
“Ma juba lugesin sinu kirja!” vastas Rain, kuid pidas vajalikuks lisada: “See oli vist natsa tobe nali…”
“Võib-olla et oligi. Ei vaidle vastu. Juhtub!” nõustus Indrek, tõmbas kõrvaklapid kaela pealt omale uuesti pähe ja nägi Raini nõusolevalt noogutamas. Indek ei vaevunud talle enam vastama – veebileht pidi järgmise nädala kolmapäevaks valmis olema ja olgugi, et tal oli veel mitu päeva aega, oli tööd ees veel küllaga.
V peatükk
“Tere Osvald! Kaarin räägib siin.” Osvald teadis seda isegi kes räägib sest tema telefoni displeile ilmus helistamise ajal kiri, “Boss Kaarin”. Haldusjuhatajal oli heaks kombeks end alati tutvustada. “Kuule, üks halb asi on juhtunud. Meie kroonilisele võlglasele “D” majast on millegipärast vool jälle sisse lülitatud. Sa tead seda firmat seitsmendalt korruselt küll. Kes seda tegi?”
“Kindlasti mina, kes siis muu…” arvas Osvald ja püüdis palavikuliselt meelde tuletada kelle käsul ta sellele firmale voolu uuesti sisse lülitas. “Ma kahjuks ei mäleta kes selle käsu mulle andis.”
“Millal sa sinna siis voolu jälle sisse lülitasid? See firma on meile tublisti võlgu ja peaks praegu hoopis pimedas istuma. Khm, khm…” Kui Kaarin hakkas köhatama, siis oli asi halb. Kas siis ei olnud midagi talle meele järgi või oli ta Elmira käest juba koslepi kätte saanud. Ja polnud tähtis kas asja eest või lihtsalt niisama, profülaktika mõttes. Koslep on koslep ja niisugused teenitud või teenimata koslepid panid alati Kaarini närviliselt köhatama.
“Minu mäletamist mööda oli see eelmise nädala lõpus.” vastas Osvald. “Kahjuks ma ei saa hetkel midagi täpsemat ütelda sest ma ei ole oma kontoris.”
“Sa teed kusagil midagi nagu alati?”
“Jah! Sätin siin sööklas neid Itaalia armatuuride klaase jälle õigeks. Need muudkui aga vajuvad ja vajuvad kogu aeg viltu, ükskõik kui hästi ma neid ka ei kinnitaks…”
“Mis neil siis viga on?” haldusjuhataja tahtis alati asjadega kursis olla.
“Armatuuride paksusi klaase hoiavad kinni mingisugusest pehmest aga haprast metallist klambrid. Need painduvad klaaside raskuse all tasapisi viltu ja kui neid hakata õigeks väänama siis need klambrid murduvad kohe. Ma olen siia sööklasse juba neli uut klambrit teinud.”
“Kas sul on ikka millest neid klambreid teha?”
“Midagi nipitan ja need ei paindu ka enam nii palju aga…” seletas Osvald kuid pidas vajalikus lisada: “Uute ostmine siia oleks mõttekam kui nende klambrite nikerdamine. Vana on vana ja pole neil ka mingit tegu ega nägu enam… Pole kaubanduslikku välimust.”
“Mitu armatuuri seal saalis on?”
“Kaksteist…” Osvaldil tekkis juba lootus pääseda tobedast klambrite parandamisest mis ainult armatuuride välimust rikkus ja millest niikuinii kuigi kauaks abi ei olnud.
“Kas sa tead kui palju maksavad uued armatuurid?”
“Ei tea. Ma ei ole huvi tundnud.” tunnistas Osvald.
“Mina ka ei tea aga ma ei usu, et meile uute ostmiseks praegu raha antakse. Nii, et katsu neid ikka veel natukene kohendada!” palus haldusjuhataja ja pöördus vana teema juurde tagasi: “Kas sa saad nüüd minna ja sellel firmal voolu välja lülitada?”
“Jah, saan küll! Kas nii sobib, kui ma umbes veerand tunni pärast seda teen?” küsis Osvald. “Ma ei tahaks siin asju ripakile jätta.”
“Sobib küll! Miks siis mitte?” oli Kaarin asjade käiguga rahul.
“Ma lähen pärast oma
