perekonnast edasi: “Meinhard tegeleb juba aastaid puiduäriga ja tema raha numbrit suurt ei vaata. Ta on mõnikord natukene kooner küll aga enamasti ikka lahke käega mees. Viimastel aastatel on Saared hakanud elama silmnähtavalt jõukalt. Suvila, kuhu me nüüd sõidame, lõi Meinhard ka natukese ajaga oma perele üles. Pealt nagu ehk polegi midagi, aga seest… “
“Mis seal suvila sees siis niisugust on mida mujal ontlikemates kohtades pole?”
“Mis seal on… Seal on näiteks kõik viimase peal tehtud ja seal võib ka lausa aastaringselt elada. Kõik mugavused on suvilas olemas. Isegi Internet. See sulle ju ka meeldib, ma tean.” seletas Urve ja kui Indrek selle peale midagi ei vastanud, lisas vähe aja pärast:
“Ta ei kasutanud oma suvila ehitamisel mingeid kunstlikke materjale. Meinhard arvab, ja õigustatult, et looduslik puit on tervislikum kui need praegused ehitusmaterjalid enamikus on. Ja puit on ikka ilus ka.”
Kui Indrek ka selle peale midagi ei vastanud, arvas Urve olema vajaliku lisada:
“Võta Carmen ära ja saad selles suvilas elada ning olla. Neil on seal ilus saun ja isegi bassein sees. Mullivann ka muide.”
“Nüüd peibutab mind ka veel suvila ja mullivanniga!” mõtles Indrek ja ütles: “See Carmen peab ikka vist üks täismõrd olema või see titetreial mudaloll kui ta niisuguse noosi juurest sääred tegi.”
“Pole ta miski mõrd!” pahandas Urve. “Carmen on tüdruk nagu iga teinegi ja vaata, et veel ilusam. Ja sugugi mitte rumal tüdruk!”
“Mh-mh-mh… ” mõmises noormees selle peale – tibid on ju kõik ilusad ja targad. Mõni kohe niisugune, et ei saa alguses arugi kas minna panema või panna minema. Ka see Carmen, kes vaatamata tema ilule ja tarkusele, ikkagi läbi tõmmati. Kindlasti mitu korda ja siis nagu lömmisõidetud auto, tee äärde maha jäeti. Järgmistele huvilistele kärutamiseks.
“Kui sa Carmenit näed, siis saad isegi aru, et sinu porisemine oli praegu ilmaaegu ja ennatlik.”
“Mh-mh-mh…” Indrek ei tahtnud enam sellel teemal rääkida. Ta ei teadnud enam mida asjast arvata ja otsustas lasta sündmustel omatahtsi areneda. Järgmise kärutaja koht oli vaba ja miks mitte seda käru kas või veidikene proovidagi, eriti kui jumalamuidu pakuti?
Mõnda aega sõideti vaikides. Indrek nõjatus mugavalt vastu istme seljatuge ja jälgis auto rataste alla tormavat asfalti. Urve armastas kiiret sõitu ja kuna tee oli hea ning ka liiklejaid vähe, vajus jalg gaasipedaaliga iseenesest allapoole. Spidomeeter näitas pidevalt üle saja. Niisugune kiire sõit meeldis noormehele ja ta sulges silmad ning kujutas end autoroolis istumas ning ise gaasipedaali vajutamas…
Ta istus Urve koha peal ning hoidis kahe käega rooli. Ei, rooli hoidis ta ühe käega sest teine käsi puhkas hoopis kõrval istuva ilusa türduku pringil reiel ning jalg surus ikka tugevamini ja tugevamini gaasipedaalile. Ei, ei, see tüdruk polnud Carmen. See oli üks teine tüdruk, ilma mingi kindla näolapita. Vaid tema prink reis oli ettekujutatav, peaaegu, et tajutav. Muu Indrekut hetkel ei huvitanud. Noormees kihutas mööda ühest autost, mööda teisest autost. Huvitav, mis nad, fucking, siin tee peal uimerdavad, omal kiired masinad käes? Ega maantee pole karjamaa kus võib vankriga sõites lehmasitahunnikute või mätaste vahel ajaviiteks laveerida. Täpselt samamoodi nagu tema vanaisa kunagi Saaremaal. Maanteel on sile asfalt ja siin on vaja gaasi anda ning põletada sajaga, saja kahekümnega. Ei, vähemalt sajakolmekümnega!
“Magama jäid või?” Urve küsimus tõi Indreku reaalsusesse tagasi.
“E-ei! Ma niisama… Mõnulesin.” tunnistas Indrek ja kohendas üle rinna minevat turvarihma. “Sa sõidad nii sujuvalt, tukk tuli peale.”
“Oled sa ka ikka!” imestas Urve. “Me sõidame sinu tulevase naise juurde ja sina tukud nagu ei läheks see sulle üldse korda.”
“Tead, kui päris aus olla, siis ega ei lähe küll!” ütles Indrek. “Mind huvitab praegu vaid see kui kõrgelt see Meinhard oma untsu läinud tütart hindab.”
“Pole ta midagi untsu läinud. Neid titega tüdrukuid on praegusel ajal teisigi. Saared tahavad vaid, et kõik oleks viisakas nagu ühes ontlikus ja kombekas perekonnas olema peab ning seetõttu peab ka nende ainus tütar enne mehel olema kui laps sünnib.”
“Praegu elavad ju nii paljud noored lihtsalt vabaabielu ja pole kellelgi mingit kobinat. Ja see Carmen peab kohe tingimata mehele minema?!” Indrek teadis nii mõndagi lapsega tüdrukut kuid tema teada ei kibelenud neist keegi mehele. Vähemalt polnud ta aru saanud, et need korra põletada saanud tibid nii väga uue armuleegi järele ihalenuks.
“Carmeni puhul ei tuleks vabaabielu kõne allagi. Tema ema ei lubaks seda mingil juhul. Luule peab vanadest traditsioonidest väga lugu.”
“Tibi vanemad tahavad siis, nagu ma aru saan, et perekonnas oleks kõik kena ja kordas.” ütles Indrek ja küsis uuesti: “Kui kallilt nad siis hindavad Carmenit ja omi põhimõtteid?”
“Põhimõtteid? Sind huvitab millise auto ja korteri sa omale selle abielu eest saad? Jah?”
“Just! Sa ütlesid just äsja, et tutika!”
“Ütlen sulle ausalt – mina ei tea millise auto sa saad! Ei tea ka kuhu te Carmeniga elama lähete. Kas Kullasmaa suvilasse või lähete ühte nende Lasnamäe korteritest. Või ostetakse teile hoopis uus korter. Mina ei tea.” tunnistas Urve.
“Kas korter ostetakse minule või meile Carmeniga?” küsis Indrek kohe.
“Ära küsi seda minu käest. Mina ei tea!” seletas Urve uuesti. “Luule ja Meinhard palusid mul koos sinuga täna nende suvilasse tulla. Kõik sõltub kindlasti sellest millise mulje sa neile endast jätad. Ma arvan, et kui sind täna hakatakse vaagima, siis on otsustajaks vaid Luule, ei keegi teine. Natukene ka ehk Carmen…”
“Seda asja ajab siis ainult Carmeni mamma. Tibile endale on kama-kaks kes talle meheks võetakse?”
“Pole ta midagi kama-kaks! Carmen on asjast huvitatud, ja kui aus olla, siis isegi vägagi huvitatud.” vastas Urve ja lisas pead eputavalt kahele poole kõigutades: “Carmen, muide, oli ka seal kohvikus kui me sinuga viimati kokku saime.”
“Ma tean, et ta seal oli!”
“Ah-h?! Kust sina seda tead?” imestas Urve.
“Ta ajas seal kahe suupoolega omale torti näost sisse kui ma sinu juurde tulles tema lauast mööda läksin. Sõrmed paksult sõrmuseid täis.”
“Kust… Kust sina teda tunned?!” Urve oli siiralt üllatunud.
“Ega ma ei tunnegi teda. Pole elus kunagi näinud.” tunnistas Indrek.
“Kust sina siis teda ikkagi tead?” ei jäänud Urve rahule ja usutles Indrekut kahtlustavalt uurides: “Kas sul on temaga… Kunagi mingit tegemist olnud?”
“Mine nüüd! Mis tegemist on minul temaga olnud… “ tõrjus Indrek ja otsustas natukene luisata: “Kui ma tema lauast mööda tulin, siis ma lihtsalt sain aru, et see tüdruk on mulle kuidagi tuttav.” Ta ei tahtnud millegipärast rääkida kuidas asi tegelikult oli.
“Intuitsioon?”
“Ei tea.” põikles Indrek otsesest vastusest kõrvale ning küsis hoopis: “Carmen kindlasti ütles sulle mida ta minust arvab?”
“Ütles
