peatükk
Jaanus Bierbrauer, veidi kongis ninaga blond poiss, tahtis hullumoodi kooli minna. Kui kaks vanemat venda, Ruudi ja Paul, omavahel kooliasjadest rääkisid, oli poiss alati kikkis kõrvul pealt kuulamas. Mis sellest, et vennad pahatihti heldelt võmmusid jagasid. Jaanus ei jõudnud ära oodata, millal see sügis lõpuks tuleb. Augustis pidi poiss saama seitsme aastaseks ja siis, kohe, järgmisel kuul sai kooli mina. Vähemalt niimoodi oli talle asja seletatud.
Koolikott ja kummikud osteti poisile poest juba kevadel ära. Kummikuid oli vaja sellepärast, et tee, mida mööda Jaanuse kodunt suure maantee peale sai, oli vihmaste ilmadega alalõpmata porine ja kevadise suurvee ajal kohati isegi sügava vee all. Nii sügava, et ainsaks edasipääsemise võimaluseks jäi teeäärne kiviaed mille sammaldunud kividest hari vaevu veest välja ulatus. Vanemad vennad olid Jaanusele mitmeid kordi üsna värvikirevalt rääkinud sellest, kuidas nemad olid kartmatult marssinud mööda kiviaeda, kahel pool lainetamas sügav ja jääkülm vesi. Kui sügav see vesi kevadeti ikkagi oli, seda Jaanus ei teadnud, kuid lootis selle koolis käima hakates välja uurida.
Ostetud koolikott oli presendist, pannalde ja nahast rihmadega. Eriti meeldisid Jaanusele pandlad, sest need olid niisugused, uhked ja läikivad. Kooliriided õmbles ema poisile valmis juba siis, kui porine kevadine lumi marjapõõsaste all viimaseid päevi mööda saatis. Pruuni pesusametit poes oli, ja ka ilusad, läikivad nööbid olid Bierbraueri Alicele rahakoti järgi. Kui ülikond ka samast riidest vöö sai, oli Jaanus kooliriiete üle väga uhke. Kaarel, Jaanuse isa, ostis talle poest halliruudulise sonimütsi. See oli poisile küll natukene suur, kuid ema pani mütsi serva vahele mitmekordse ajalehepaberi riba, ning müts jäi pähe pidama. Kooliraamatud sai Jaanus kätte juba augustikuu alguses ja ta sirvis neid ühtelugu lihtsalt niisama, uudishimust. Lugeda poiss ju veel ei osanud.
"Küll sa koolis õpid!" lohutasid Jaanust vanemad Bierbrauerid.
Mitu korda võttis poiss riiulilt uued kooliraamatud, toppis koolikotti ja siis, koolikott seljas, ning uus soni peas, marssis uhkelt hooviväravast välja. Minna ei olnud tegelikult kuhugi, kuid hea oli seista maja taga oleval väikesel künkal, Liivatee mäel, ja kujutleda kuidas ta hakkab siit hommikuti, uus koolikott seljas, koos teiste lastega mööda liivast teed kooli minema
Vennad, Jaanusest erinevalt brünetid poisid, narrisid teda koolikotiga ringi käimise pärast, kuid hiljem tüdinesid ja jätsid noorema venna rahule. Neil oli muudki teha. Ruudi oli kevadel lõpetanud Mallangi koolis seitse klassi ja tahtis minna linna, tööstuskooli õppima. Tahtmine oli, isegi kasvu oli, sest Ruudi oli jässakas ning tugev poiss, kuid vanus ei andnud mõõtu välja ja nii pidi ta ühe aasta kodus ootama, et siis järgmisel aastal "truda" munder selga tõmmata. Paulil, kes oli oma vanemast vennast pikem, kuid haprama kehaga, tuli Mallangi koolis veel üks aasta pinki nühkida, ja siis oli ka tema vaba mees. Paul soovis samuti maalt ära minna ja linnas ametit õppida, sest kolhoos… Kolhoos oli koht kust iga vähegi mõtlev noor inimene püüdis esimesel võimalusel sääred teha. Külarahvas pidas Mallangi 7–kl. Kooli lõpetanud, kuid kolhoosi tööle jäänud lapsi saamatuteks ja laiskadeks. Niisugusteks kes ei taha ega viitsi parema elu, linnaelu peale saada.
Endise Korsani talu pesamunal, Rital, ümaral ja tumedapealisel tüdrukutirtsul, oli kooli minekuni veel kaks aastat aega. Jaanus isegi uhkustas tema ees, et mida sina tita ka koolist tead!
Võttis aega, mis võttis, kuid lõpuks ta siiski tuli, see kauaoodatud esimene koolipäev. Paul võttis noorema venna käekõrvale ja Jaanuse aastatepikkune koolitee algas. Poisil oli uus ülikond seljas, soni peas ja uued kingad jalas. Need küll natukene loksusid, kuid ema pani paberit kinga ninasse ja ütles:
"Ei sellest pole midagi… Pea sa poja ei kasva!"
Ilm oli ilus, metsad kollasekirjud ja telefonitraadid vilistavaid kuldnokki täis. Päike paistis veel suvesoojalt ja Jaanusel pea muudkui higistas. Poiss mütsi siiski ära ei raatsinud võtta, olgugi, et Paul sõbralikult soovitas:
"Jannu, võta parem müts peast ära, muidu lähevad sul veel ajud soojaga pehmeks! Siis ei ole sul lootustki helgele tulevikule, mida õpsid meile lubavad…"
Helgest tulevikust ei teadnud Jaanus veel midagi, temal oli teine mure – sonimütsi alt higi muudkui nirises ja nirises mööda laupa alla, ning poisil oli tegemist, et ülikonnakäisega pühkides oma nägu kuivana hoida.
Kool asus keset suurt ja ilusat parki ehitatud Mallangi mõisas. Mõisahoone taga, pargi kaugemas servas vonkles Mallangi allikatest alguse saanud jõgi, mille pargipoolselt kaldalt paistis Mallangi vesiveski. Sinna oli nüüdseks loomadele söödakriiti tootev tsehh sisse ehitatud ja selle ees väikene veskijärv veel vaid silmarõõmuks – keegi ei mäletanudki õieti enam millal selles veskis viimati jahu jahvatati..
Koolimaja ees jooksid mitu suuremat poissi vendadele vastu ja hüüdsid:
"Kakid tulid, Kakid tulid!"
Üks suurte kõrvadega poiss tuli Jaanuse juurde, võttis tal valusasti ninast kinni ja ütles imestunult:
"Näe, väike Kaki tuli ka kooli!"
"No-noh! Kõnni minema!" Paul tõukas ninapigistaja eemale.
Jaanus mõtles hirmuga, et nüüd antakse neile peksa, sest vanemad vennad olid tihtilugu rääkinud sellest kuidas nad olid koolis teiste poistega kakelnud. Midagi niisugust siiski ei juhtunud. Pauli käest küsiti hoopis, et kas ta on, kevadel lubatud, kaheraudse susspüssi ikka valmis teinud?
"Muidugi tegin! Ma olen temaga juba mitmed korrad paugutanudki!" uhkustas Suur Kaki, nagu Pauli nüüd hüüdma hakati. Tõe huvides peab kohe lisama, et nimetus "Väike Kaki" ei jäänud Jaanusele millegipärast külge ja varsti unustati hoopis.
Koolikell helises peagi ja Paul viis Jaanuse koolimaja siseruumidesse. Väikemees ei olnud seal kunagi käinud ja seetõttu oli kõik väga huvitav. Mööda laia puutreppi mindi üles mõisa teise korruse suurde saali. Keset saali oli pandud kaks rida pikki pinke. Nende vastu, mõne meetri kaugusele, oli asetatud punase riidega kaetud laud ja selle taga mõned toolid. Veidi kaugemal toolide taga, saali seina ääres, seisid kahel vineerist postamendil Lenini ja Stalini kipsist rinnakujud. Need postamendid tundis Jaanus kohe ära, sest need olid tema isa tehtud. Esimesele pingireale pandi istuma uue esimese klassi lapsed, teisele nende vanemad. Pinkide taha rivistusid klasside kaupa ülejäänud Mallangi kooli õpilased. Siis tuli punase riidega laua taha üks range ilmega naine, kelles Jaanus kooli direktori ära tundis ja see hakkas midagi rääkima.
Jaanus vaatas vargsi ringi, uuris enda kõrval istuvaid tüdrukuid ja poisse. Päris otsa ta kellelegi küll ei julgenud vaadata, kuid niimoodi silmanurgast oli ikkagi huvitav piiluda. Piilus, kuni poisi tähelepanu köitis tumedate juustega, väikene, lumivalges kleidis tüdruk. Ta tuli kusagilt tagantpoolt, mööda saali seina äärt pikkamööda punase riidega kaetud laua poole. Tüdrukul olid jalas valged kingad ja ta tuli nii vaikselt, kuidagi hõljuvalt ning Jaanus mõtles, et see ongi ingel. Nii ilusat ja puhast tüdrukut ei olnud poiss enne näinud. Rita ja paar samaealist naabritüdrukut olid alailma porised ning tatised. See tüdruk oli millegipärast puhas. Oli mille üle mõelda ja koolidirektori vajalikud, nõukogude kooliõpilasele nii vajalikud sõnad, läksid poisi kõrvust mööda. See oli esimene, kuid kahjuks mitte viimane kord, kui Jaanus tüdruku pärast siin patuses ilmas kõik unustas.
"Täiesti isasse!" ütlesid aastaid hiljem Mallangi küla teadjamad inimesed Korsani talu noorema poja kohta. "Bierbraueri Kaarel läks samuti kohe tuuri, kui mõnda kenamat naist nägi!"
Ingel tuli pikkamööda esimese pingireani, seisatas ja jooksis siis kingade plaginal kuhugi tahapoole. Peale seda jõudis koolidirektori jutt ka lõpuks Jaanuse kõrvu:
"…olema tublid kommunismiehitajad, ausad, ustavad meie kallile parteile ja järgima Lenini ja Stalini õpetusi. Õpilased peavad väsimatult omandama teadmisi, olema viisakad ja austama vanemaid inimesi. Kooliõpilane ei tohi suitsetada ega juua…"
Hiljem
