koolikotti uurides selgus, et selles oli mitu narmendavat auku sees. Mitmes raamatus ja vihikus oli justkui keegi mingi urgitseri või konksuga sees sobranud. Justkui hiired või rotid oleksid nende kallal hambaid teritanud.
"Kaarel, kellele sa ette jäid?" küsis Alice ärevalt, kui ta Jaanuse koolikotti parandama hakkas. “Kes su peale hammast ihub?”
"Ei tea…" ütles see peale pikka vaikimist.
"Võib-olla on see mõni Patsi mees? Sul oli ju nendega tegemist?" uuris Alice edasi.
"Jäta nüüd!" keelas Kaarel. "Kui ma teangi, ega ma teda ikka üles andma ei lähe. Ja kui lähekski, mida see muudab? Tema ja ta pere saadetakse Siberisse, mind siis juba päris kindlasti mullatoidule. Ega ta üksi metsas ole."
"Kaarel, kuidas siis saab? Lapsed…"
"Alice, aitab juba!" Kaarli hääles kõlasid kurjad noodid. "Küll ma lähen ja räägin nendega. Ma tean kus nad redutavad. Lähen ja räägin!"
“Ära mine! Sind lastakse maha!”
“Ei lase nad midagi! Pole ma kunagi kommude sõber olnud ja ega iga korpusemees veel kommu ka pole.” üles Kaarel ja lisas pominal: “Ega ma palja käega nende juurde lähe.”
"Kustkohast me nüüd Jannule uued raamatud saame? Metsavendadest ei tohi ju kellelegi sõnagi rääkida." muretses Alice.
"Ma lähen ja räägin ühel õhtul kooli direktoriga. Ehk on tal midagi tagavaraks. Ütlen, et poiss jättis raamatud lohakile ja koer näris puruks."
“Mina pole midagi jätnud…” protesteeris Jaanus kuid isa katkestas teda:
“Mida me siis ütleme? Et metsavennad lasksid puruks või? Siis on enkavedeelased kohe platsis! Pea suu kinni ja ära kõssa kellelegi! Muidu ehitan sulle nii, et mäletad!”
Korsani Kaarel oli koolis lastevanemate komitee esimees ja direktoriga üsna heades suhetes. Seetõttu oli Jaanusele uute raamatute saamine peaaegu kindel. Poisile ei olnud see jälle sugugi meeltmööda, sest ilma raamatuteta oleks tema arvates koolis olnud hulga parem käia. Siis oleks ehk nii mõnegi aine saanud jätta õppimata. Ütelda õpetajale, et pole raamatut, ei saa õppida. Või lihtsalt unustada. Või, või nii…
Sel õhtul askeldas Korsani Kaarel kaua rehetoas ja lõpuks tõi tuppa aastaid peidus olnud jahipüssi. Puhastas selle hoolega ära ja pani magamistuppa kapi taha nurka püsti. Keelas Ruudil ja Paulil seda puutuda ning lisas:
"Ega selle keelu meelespidamine ka Jaanusel mööda külgi maha ei jookse!"
Rita ei tulnud arvesse, tema mässas veel kaltsunukkudega.
III peatükk
Jõuluõhtul pani Korsani Alice kõrgete servadega plekkpanni peale kartuleid, kapsaid, porgandeid ja sealihatükke. Sekka ka verivorste. Lükkas siis panni praeahju, et oleks kirikust tulles kohe võtta. Ruudi ja Paul jäid koju ning pidid pliidile õigel ajal tule alla tegema. Sahvris ootas laualepanekut värskeltvalminud sült.
Bierbrauer oli ikkagi relvavennale pudeli viinud, sest hobune ootas juba õues. Kirikusse sõideti neljakesi. Alice, Kaarel, Jaanus ja Rita. Hobune hakkas kohe kiire sammuga mööda lumist teed sörkima. Seda nähes küsis Alice:
"Kustkohast tallimees selle hea ja ergu hobuse välja võttis?"
"Ma viisin talle kaks pudelit. Ühe hobuse eest ja teise jõuludeks. Uunu andis mulle enda hobuse. Ütles, et ega kolhoosi renudega kõlbagi korralikul inimesel kirikusse minna!" muheles Kaarel.
"Kolhoosi hobused on kõik nii kõhnad, et hale vaadata. Midagi ei ole neile süüa anda. Kole küll see looma elu. Ega kolhoosnikulgi kergem ole…"
"Kuuse oksi ta ikka veab hobustele metsast ette. Pidavat vitamiinid olema." ütles Kaarel ja lisas: "Uunu oli korpuses ka hobuste peal ja temale hobused meeldivad. Ta ükskord ütles mulle, et ei või vaadata, kuidas loomad nälgivad…"
"Võib-olla ta sellepärast joob ka nii palju. Hobustest kahju!”
"Mine sa tea! Ega teise inimese sisse ei näe ju!" Kaarel laksas hobusele ohjaharuga. "Mis sa nüüd, Alice, jõuluõhtul, niisugust murejuttu räägid?!"
Kiriku juures oli juba palju hobuseid regedega. Veel rohkem oli muidugi inimesi. Bierbrauer sidus hobuse lasipuu külge kinni, pani heinad ette ja kogu pere läks kirikusse. Kirik oli rahvast peaaegu täis ja Alice võttis lapsed kohe käekõrvale. Muidu kaovad veel rahva sekka ära. Vabad kohad leiti kiriku parempoolsel rõdul. Jaanus seadis end istuma ja hakks uudishimulikult ringi vaatama. Poisi tähelepanu köitis suur kuusk kiriku keskel ja pika redeliga mees selle juures. Mehel oli käes pikk kepp, mille otsa oli pandud põlev küünal. Ta ronis ettevaatlikult redelile ning udis kepiga põlema kõik suure kuuse küünlad ja pärast ka lühtritel, mis kiriku lae all pikkade kettide küljes rippusid. Lõpuks said kõik küünlad põlema pandud ja mees laskis redeli kolinal põrandale pikali ning viis minema. Jaanus vaatas seda kõike suure põnevusega. Kirikus oli külm ja inimeste suust tõusis väikeseid aurupilvi kui nad omavahel vaikselt rääkisid. Siis hakkas mängima orel ja tuli kirikuõpetaja. Jaanus ei saanud aru, mida õpetaja rääkis. See ei olnudki poisile eriti tähtis, temale meeldis hoopis uus ja harjumatu miljöö. Jaanus oli ennegi kirikus käinud, kuid siis oli ta noorem ja peaaegu ei mäletanudki eelmistest kirikus käimistest midagi. Alice ja Kaarel hoidsid käes laululehti, nagu enamus teisigi kirikulisi, ning laulsid. Rita oli pugenud ema külje alla ja lunis endale ka laululehte, mille ta pika mangumise peale sai.
Pärast jumalateenistust valgus rahvas kirikust pikkamööda välja. Alice ja Kaarel rääkisid kiriku ees mitme tuttava inimesega nii kaua, et lapsed tüdinesid ära ja hakkasid koju tahtma. Lõpuks läkski kojusõiduks lahti. Regesid keeras kiriku juurest nii paremale, kui vasakule. Viis-kuus reetäit inimesi sõitis kiriku juurest ka Mallangi küla poole.
"Sõidavad, nagu vanastigi!" ütles Alice, kui üks hobune aisakellade helinal mööda tuiskas.
"Ega selle peale hästi vaadata. Ime, et kirikus üldse nii palju rahvast oli." arvas Kaarel. "Aga… Kes siin pimedas ikka näeb või uurib, kes see kelladega sõitja oli. Ja kes tahab kommu olla, ega see kirikus käigi."
Sadas harva lund, ilm oli külm ja tuuletu. Korsani rahva ree taga jooksis üks must hobune ja ta oli nii ligidal, et võis Jaanuse arvates iga hetk nende ree peale hüpata. Aeg-ajalt sõideti Bierbraueritest suure kiiruga mööda. Ju siis igatseti juba sooja toa ning jõuluroogade järele.
Sõitjaid jäi üha vähemaks, sest kirikulised keerasid üksteise järel suure tee pealt ära, kord vasakule, kord paremale poole suunduvatele külavaheteedele. Peagi oli maantee tühi ja Korsani rahvas sõitis uhkes üksinduses kodu poole. Varsti keeras ka Kaarel hobuse metsavahelisele teele. Sadas ikka veel harva lund. Kuused olid üleni lume all ja mets vaikne.
Jaanusel oli ree peal hea ja mõnus. Rita magas ema süles saaniteki all. Ainult punased ja punnis põsed paistsid sealt välja.
Nii kui Bierbraueri Kaarel koju jõudes toaukse lahti tegi, nägi ta kohe põrandaprakku torgatud pähklipuu oksa ja selle küljes silmuses rabelevat kassi.
„Mis see tähendab?“ küsis üllatunud Kaarel kurjalt. „Mis see on?“
„Tiigripüünis!“ vastasid Paul ja Ruudi nagu ühest suust. „Näe, kinni püüdsime!“
„Või kassi piinama!“ tõstis Kaarel häält ja käskis:
