kohe näitan sulle kui lõdvalt!“ Kaarel haaras Pauli järele, aga see libises oksa põrandapraost kaasa haarates rehetuppa, sest sellega võis isa imehästi „ehitama“ hakata. „Kao mu silme alt!“
„Jõuluõhtul teete lolluseid!“ kurjustas Alice. „Kus teie aru on, lapsed?“
Poisid olid sõna pidanud ja praeahju pandud pannil oli toit valmis. Alice pani pliidile veel ainult kohvikannu ja hakkas taldrikuid lauale panema. Kaarel oli kassipiinamise vist unustanud või ei tahtnud sellega oma tuju rikkuda ja sättis omaette nohisedes lauale viinapitse. Roosakaid ja paksupõhjalisi. Vist veel eestiaegseid.
Välisuksele koputati ja hüüti:
"Kaarel, tee lahti!"
"Tallimees, vist… Uunu ütles, et tuleb võib-olla ise hobusele järele." arvas Bierbrauer ja läks ust lahti tegema.
Tuppa tuligi keskmist kasvu, kitsa näo ja nösuninaga mees. See oligi kolhoosi tallimees ja juba paraja "auru all", nagu ta ise ütles.
"Ma olen niikuinii küla peal käimas. Viin siis hobuse kah ära. Pole sul, Kaarel, toomist ja pärast jalgsi tagasi minemist!"
"Mulle sobib ka nii." oli Bierbrauer nõus ja lisas: "Tule istu ka lauda, maitse meie jõulurooga!"
"Seda võib, seda võib!" oli Uunu nõus. "Nüüdsel ajal jõule justkui ei olegi, on need va näärid." lisas külaline kasukat seljast ära võttes.
Kaarel valas igale pitsi puskarit, ei unustanud ka lapsi. Ruudi ja Paul tühendasid endi ptsid nägu krimpsutades kohe ära ja võib-olla oleksid isegi veel joonud kui oleks pakutud. Jaanus jälle ei tahtnud seda kohe sugugi, veel vähem Rita. Puskar oli ju kibe ja vastik. Ega Bierbraueri Kaarel ei sundinud oma lapsi sellepärast veel jooma. Ära joo, kui ei taha, kuid sa ei saa ütelda, et sulle pole antud, sinust pole lugu peetud! Ja isa silma all võis tema laps võtta, see polnud salaja kusagil nurga taga joodiku moodi lakkumine. Kaarel arvas, et tema lapsed peavad juba maast-madalast õppima viisakalt, inimese moodi napsu võtma.
„Sööge nüüd kõhud ilusti täis!“ ütles Kaarel lastele kui ta oli tühja pitsi lauale asetanud. „Tühi kott ei seisa kaua püsti!“ Puskari võisid lapsed temapärast joomata jätta, aga sööma pidid igaljuhul.
Kandiline, kõrgete servadega pann, mis Korsanil vaid pidupäevadel kasutusel oli, troonis keset lauda ja igaüks tõstis sealt oma taldrikusse mida aga soovis. Pannilt levisid isuäratavad aroomid ja ega vist liha ega kartul pole kunagi nii isäratavalt kuldpruunid kui just jõuluõhtul…
Kui kõik olid kõhu täis söönud ja lapsed söögilaua juurest ära läinud, ütles Bierbraueri Kaarel vanemale pojale:
"Ruudi, sa mine, ja käi õige Künnamäel ära. Sealt on vaja üht-teist tuua. Mäletad, meil oli päeval sellest juttu?”
Jaanus arvas, et vend hakkab, nagu alati, vastu vaidlema, kui midagi ebameeldivat teha kästi, kuid mitte sinnapoolegi! Jaanuse suureks imestuseks pani Ruudi palitu rahulikult selga ja läks minema.
"Aitüma Kaarel, kostitamast! Mul on ka aeg minna." ütles tallimees laua tagant tõustes. Ta oli juba parajalt "porujommis" ja hakkas tuikudes endale kasukat selga tirima.
"Kaarel! Mine aita Uunu ree peale!" sosistas Alice end mehe poole koogutades. Bierbrauer tõusis sõnagi lasumata ja võttis nagist palitu.
"Mis sa minu pärast tühja muretsed!" naeris Uunu lärmakalt ja uhkustas pehmekeelselt: "Minul teavad kõik hobused, kus kolhoosi hobusetall on! Nad on mul kõik punast värvi ja vist ka kommunistid. Igatahes oma kohta nad teavad ja ei ütle nad mulle ka kunagi ühtegi sitta sõna… Kui ma neile ristikheinte asemel põhku ja kuuseoksi närida annan!"
"Mis sa sellest nüüd…" keelas Kaarel palitut aegamisi selga tõmmates.
“Hobused krõmpsutavad kuuseoksi süüa ja mina jälle mõtlen sellele kuidas me tööpataljonis supivee seest keedetud peedilõikusid püüdsime.” jätkas tallimees, ilma, et oleks Kaarli keelamist tähele pannud. „Mäletad? Söögikoht oli Kotlases aiaga piiratud platsil ja sinna lasti meid sisse kümnekaupa. Justkui hobuseid. Pudrulörr oli plekkvanni sees ja kes kiirem mees oli, see sai ka rohkem. Mäletad, jefreitor Bierbrauer?”
„Mäletan, mäletan… Mis jefreitor ma enam, ja üldse…“
„Minu hobused on ka tööpatis! Mis sellest, et nad kõik punast karva on!“ lällutas Uunu ukse poole minnes. „Ja mina olen nende valvur. Joon ka samamoodi nagu valvurid Kotlases jõid! Kes saab keelata? Esimehe paks? Sittagi!!!“
„Mina ei taha tööpati peale mõeldagi. Eriti veel täna!“ lausus Bierbrauer ja läks koos tallimehega õue.
Kaarel tuli peagi tuppa tagasi ja pani toa nurgas seisval kuusel kõik küünlad põlema. Mõne aja pärast kolistas jälle keegi välisukse taga ja küsis valju, heleda häälega:
"Kas siin majas häid lapsi on?"
"On! On küll!" hüüdis Alice vastu ja laskis tuppa Jõuluvana, kellel oli takune habe ees ja kasukas seljas. Vitsakimp muidugi vöö vahel ka. Jaanus kadus kohe koos Ritaga teise tuppa laua alla peitu. Vits oli, niikaua kui Jaanus mäletas, ikka isal “ehitamiseks” olnud ja nüüd oli Jõuluvanal terve vitsakimp vöövahel! Laua all ei saanud lapsed siiski kuigi kaua olla, sest Alice käskis neil välja tulla, ise sealjuures noomides:
"Rita veel, jah, ma saan aru. Sina Jannu oled ju suur poiss! Mida sina kardad?"
Jaanus luges enda salmi Jõuluvanale kähku ära. See takuse habemega kingitustetooja ei haaranudki vitsakimbu järele vaid andis salmilugejale ilusa vineerist klouni. Kloun tuli seina peale rippuma panna ja siis nöörist tõmmates hakkasid liikuma tema käed ning jalad. Kingitus meeldis Jaanusele väga ja poiss mängis sellega kogu õhtu, kuni magama mindi. See kloun rippus veel aastaid Jaanuse voodi juures seina peal.
Rita sai Jõuluvanalt suurte silmadega kaltsunuku, mis Jaanusele väga tuttav paistis olema. Nimelt leidsid lapsed enne jõule, ajaviiteks ema riietekapis sorides, pesuriiulilt samasuguse kaltsunuku. Rita sai sellega väga vähe mängida, sest leitud nukk kadus millegipärast kole ruttu ära. Poiss ei hakanud selle asja üle rohkem pead murdma, sest temal oli nüüd oma ilus kloun ja Rital ilus nukk, mille Jõuluvana kusagilt üles leidis. Rita ristis nuku kohe Sinisilmaks.
Paul sai kingituseks väikese, pruunide kaantega märkmiku. Jõuluvana kurjustas väga, et Ruudi naabrite juurde oli läinud. Sellepeale lausus Kaarel vabandavalt:
"Näed sa… Kallis Jõuluvana. See on minu süü. Mina saatsin Ruudi Künnamäele. Kas sa raatsid tema kingituse minu kätte anda? Ma annan selle ise talle kätte kui ta koju tuleb!"
Nii ka tehti ja Jõuluvana võis ära minna. Naabri laste juurde. Ja sealt veel edasi, sest terve Mallangi kolhoosi lapsed tahtsid temalt kingitusi saada nagu Jõulvana enne lahkumist uhkelt seletas.
Varsti jõudis Ruudi Künnamäelt tagasi:
"Seal ei olnudki kedagi kodus!"
"Ah soo!" lausus Kaarel imestunult ja sellega asi jäi.
Kui küünlad olid kuusel ära põlenud, mindi magama. Kaarel soovis kõigile head jõuluööd ja kustutas petroolilambi. Peagi valitses Korsani talus vaikus ja rahu. Vaid suures toas põlenud kuuseküünalde lõhn ja lauale jäänud suur, pooltühi praepann meenutasid jõuluõhtut.
Samal
