seitsmenda klassi lõpueksamiteks. Seitsmes klass oli Mallangi koolis viimane ja see tuli "korralikult ära lõpetada", nii nagu Kaarlile meeldis lastele ühtelugu meelde tuletada.
Seda, et kooli lõpueksamiteks valmistumise hulka ka muu kuulus, sai Jaanusele selgeks siis, kui kooli direktor tuli Korsanile Pauli peale kaebama. Paul olevat koolimaja taga, suurte pargipuude all koos teiste poistega susspüssi lasknud! Muidugi päris Bierbrauer peale direktori lahkumist pojalt kohe aru ja käskis susspüssi kiiremas korras ära anda. Jaanus teadis, et vennal oli neid mitu tükki. Isegi kahe- ja kolmeraudseid. Kui ikka kolmeraudsel said kõik tikud põlema tõmmatud, siis käis algul susspüssi peal väikene tulemöll ja siis kõlasid kolm raksatust järgemööda. Mõnikord isegi peaaegu ühekorraga. See oli väga vägev vaatepilt ja Paul oli omasuguste hulgas tehtud mees. Jaanus mõtles kahetsustundega, et vend peab nüüd oma vägeva kolmeraudse isale ära andma. Poiss hellitas südames salajast lootust see ilus riistapuu kunagi endale saada. Jaanus vaatas nukralt, kuidas vend ronis kribinal-krabinal õues kasvava suure kase otsa ja koukis seal ühe koldnoka puuri seest välja susspüssi. Oma suureks rõõmuks nägi Jaanus, et vend ei kavatsenudki isale uhket kolmeraudset susspüssi ära anda, vaid hoopis ühte vana logu, millega ta polnud enam ammuilma pauku teinud! Paulil oli susspüsse õige mitu ja ühest nirumast ilmajäämine polnud tema jaoks veel mingi õnnetus. Poiss tuli puu otsast vagura näoga alla ja viis linnupuurist võetud vana tulenuia isa kätte. See muidugi uuris poja susspüssi tähelepanelikult ja siis äkki käratas:
"Sihukese kuradi risuga teed sa pauku? Kas sul paremat susspüssi ei ole?! Tahad endal silmad puruks lasta? Võta kohe püksid maha! Ma sulle kuradile ehitan!"
Paul ei jäänud isa "ehitamist" muidugi ootama ja pages ummisjalu ümber lauda otsas oleva seaaia joostes, metsa. Kaarel tegi mõne loiu jooksusammu pojale järele, kuid nähes, kui ruttu vahemaa nende vahel kasvas, jättis asja katki. Seda, et isa väga vihane oli, sai Jaanus aru tema oimu kohal mustade ja lokkis juuste piiril tukslevast jämedast veresoonest. See, muidu peaaegu tähelepandamatu veresoon, ilmus alati siis nähtavale, kui isa vihaseks sai.
Kaarel Bierbrauer oli pikk, kõrgete oimukohtadega ja veidi kongis ninaga mees. Ta mängis viiulit ja oli pidudel alati seltskonna hing. Kaarlile meeldis tantsida ja tihti kahemõttelisi lorijutte rääkida, tundes mõnu sündsuse ja labasuse piiril balansseerimisest. Kaarel, üks Korsani talu kahest perepojast, keda rahvas Korsani Kaarliks kutsus, ei seganud end poliitikasse. Temale, kui Punaarmee poolel sõdinud mehele, poleks midagi maksnud parteisse astuda ja kohaliku kolhoosi etteotsa asuda. Nii mõnigi mees Eestimaal oli niimoodi teinud ja mõnedki neist agaratest olid metsavendade poolt mullatoidule saadetud. Kaarel elas lõbusamat elu. Tema ei sidunud end kolhoosiga, vaid, kui ta oli kohe peale sõja lõppu ühe aasta Vekke algkoolis kehalise kasvatuse õpetaja ametit proovinud, võttis labida kätte ja vihtus suviti maanteede äärde kraave kaevata. Paar-kolm korda nädalas käis ta Mallangi rahvamajas näitemängu proovidel. Korsani Kaarel oli aktiivne isetegevuslane, nagu siis oli kombeks ütelda. Ka sel õhtul, kui Paul "ehitamise" eest metsa pages, plaanis ta jälle rahvamajja minekut. Võib-olla see Pauli kindlast nahatäiest päästiski.
Mõne aja pärast, kui isa oli rahvamajja läinud ja vanemad vennad kuhugile ära kadunud, otsustas Jaanus kase otsa ronida ja Pauli ilusat kolmeraudset lähemalt uurida. Ta sai just venna imeriista katkisest kuldnokapuurist välja kougitud ning seda uurima hakata, kui nägi jalgrattaga kase alla sõitnud musta pintsaku ja heledate pükstega meest. See pani sõiduriista puu najale ja läks siis aiaväravat aeglaselt lahti tehes, pikkamööda maja ukse poole. Muri oli jälle valvurikohustused ära unustanud, nagu ikka, ning küla peale tähtsaid koeraasju ajama sörkinud ja nii ei näinud võõra tulekut peale Jaanuse keegi. Poiss tahtis just puu otsast alla tulla ja ema otsima minna, kuid juba nägi ta ema koos selle võõra mehega maja trepi peal seismas. Millest nad seal rääkisid, Jaanus ei kuulnud, kuid rõõmus see jutt ei paistnud just olema, sest ema tegi põllenurgaga mitu korda asja silmade juurde. Lõpuks hakkas külaline ära minema ja nad tulid koos kase juurde.
"Ma tean ju küll, et Kaarel kurameerib sinu naisega, kuid ma ei saa sinna midagi teha. Mitte midagi…"
"Jah! Sestsaadik, kui Bierbrauer kaevab Lõusa kaasiku vahel maantee kraavi, käib minu naine iga päev jalgrattaga tema juures. Ma juba rääkisin sellest… Ja ka peale näidendi proove kaovad nad ühtelugu kuhugile mõisa parki!"
"Nad lähevad sellesse vanasse varjendisse, mille kooli endine direktor laskis sõja ajal sinna kaevata…"
"Ma tean seda varjendit!” ütles mees ja küsis imestnult: “Kust sina seda tead, et nad just sinna lähevad?"
"Ma olen seda oma silmaga näinud!"
"Soo!"
"Ma ei tea kohe, mida teha!" kuulis Jaanus ema ütlevat. "Mul on neli last, need on vaja üles kasvatada. Ma ei julge Kaarlile paha sõna ka ütelda. Ei tea kohe mida teha… Ei tea."
"Kui sinu mees ja minu naine niimoodi semmivad, mis keelab meil sinuga sedasama teha?" küsis mees muigamisi ja võttis kase najalt jalgratta.
"Mis sa ajad lorajuttu! Mina litsiks ei hakka! Ei! Ei tule kõne allagi!" Alice oli silmnähtavalt pahane.
"Aga minu naine, näe, hakkas litsiks! Mn-jaa…" mees sasis käega korra üle oma tumedate, lokkihoidvate juuste, katsus pöidlaga korraks rattakummi ja asutas minekule.
Mõni aasta hiljem niitis see, oma naiselt mitmekordsed sarved saanud mees, juulikuu lõõsas ja põlvini jäises vees, Mallangi allikates kõrkjaid. Milleks talle kõrkjaid vaja oli, teadis vist ainult tema ise. Kõrkjate niitmine oli selle mehe viimane töö ja tegemine millest ta rõõmu tundis. Edasi tulid vaid valu ja vaev, sest peale seda suurt tööd ta haigestus ning halvati üle kere. Mees elas poolnäljas ning mustuses veel üle kümne aasta ning vaatas abitult pealt, kuidas tema naine, Korsani Kaarli armukene ja selle ingli ema, kes Jaanust esimesel koolipäeval lummas, samas toas meestega jõi ning muudki tegi. Selle halvatud mehe unistuseks oli end ära tappa, kuid tema liikumatu keha ei andnud talle selleks võimalust.
Korsani Alice seisis veel tükk aega värava juures ja vaatas ära sõitnud külalisele järele. Tuul sasis tema pikki lokkis juukseid ja keerutas kleidisaba, kuid väraval seisjal olid mõttes arvatavasti väga keerulised probleemid, sest tuule tembutusi ei pandud tähelegi. Siis pani ta värava kinni ja hakkas pikkamööda toa poole minema.
Kuskilt küla poolt tuli kohe ka Muri, tegi paar tiiru ümber hoovi, haugatas laisalt mõne korra ja puges kärbeste eest oma kuuti peitu.
Jaanusel kadus susspüsside vastu igasugune huvi ja ta ronis kase otsast alla. Tema ellu oli tulnud uus, suur ja segane probleem. Küsida ei olnud kelleltki ja poiss otsustas asja esialgu enda teada jätta ning oodata, vaadata, mis edasi saab. Matemaatika õpetaja ütles koolis ka alati nii, et kui asi on segane, siis tuleb teda ikka ja jälle uurida kuni ta lõppude lõpuks uurijale selgeks saab.
Üks Mallangi küla paljudest postkastidest oli juba aastaid millegipärast Korsani talu õuel kasvava suure kase küljes. Õhtuti käidi ümberkaudsetest taludest sealt ajalehti viimas. Tavaliselt olid leheviijad kas noored tüdrukud-poisid, või siis mõni vanaätt või vanamemm. Kellel teisel nii väga oli aega joosta ajalehe järele kus peale pealkirjade ja nõukogude inimeste suurte töövõitude ning Ameerka imperjalistide koletute kuritegude niikuini midagi lugeda ei olnud?
Kivi Värdil oli kaks teismelist tütart ja need käisid kordamööda, või nii, kuidas kellelgi parajasti soovi oli, Korsanil lehtede järel. Ühel neist oli kombeks endale käies nina alla pobiseda:
"Ninnen-nonnen, ninnen-nonnen."
Siis, kui Korsani Alice hakkas lehma lüpsma, lippasid lapsed tee äärde põõsastesse peitu. Varsti pidi tulema see "ninnen-nonnen", nagu Rita ja Jaanus teda omavahel kutsusid. Ja ega seal polnudki
