siis kõik esimese klassi poisid Sauli eestvedamisel kolhoosi sepikotta Leerivenna juurde.
"Näete mehed! Ma teen kolhoosi esimehele hobuseraudasid. Meie esimees armastab rautamist, eriti aga armastab rautamist tema venelannast naine! See marusja! He-he-hee!" rääkis Leerivend poiste tere vastu võttes ja lisas muiates juurde: "See va paks, esimeheorikas ise enda naise rautamise tööd vist ei jaksagi teha… Ega tema marusja muidu rajoonikeskusest rautajaid ei otsi."
Leerivend kohendas põlle ja nähes poiste hulgas Jaanust, ütles:
"Kuule, Korsani noorperemees! Tule ja näita õige, mida Bierbrauerite noored mehed ka väärt on! Isa on sul õige mees, mis mees sina oled? Tule siia ja tõmba lõõtsa!"
"Leerivend on jälle tinakapudeli kallal käinud!" Jaanus tundis sepast mööda minnes vägevaid viinalõhnasid. Lõõtsa tõmmates mõtles poiss sepa sõnade üle järele. Muidugi! Isa oli õige mees sellepärast, et ta Leerivenna lahutatud tütrega hea sõber oli. Nagu isagi, käis ka sepa tütar kohalikus rahvamajas isetegevusringis. Jaanus teadis, et kui see Leerivenna tütreke laulis laval "Näärisokku", siis sõnade:
"…sile-vile viss, ja vissuijaa…"
asemel laulis ta hoopis muud:
"…sile-vile vitt, ja vittuijaa…"
Sepa tütar oli Korsanil väga sage külaline, mis Jaanuse imestuseks emale eriti ei meeldinud. Oli see ju ometi üks väga lõbus ja elurõõmus naisterahvas! Tahtis isegi Jaanusega mõnikord koerust teha ja teda kõdistada, ise sealjuures naerda lõkerdades.
Leerivennal, keskmise kasvuga ja sooniliste kätega sitkel mehel, oli suur must põll ees, juba igasuguse värvi kaotanud soni peas ja kirsavoid, või nagu ta ise ütles – kalavinskid – jalas. Ühes käes oli tal väikene vasar, teises hoidis pihtide vahel erekollast ja sädemeid pilduvat hobuserauda. Seda ta veel kohendas, koputas vasaraga siit ja sealt ning viskas siis solpsti! sepikoja seina ääres seisvasse poolikusse vett täis pandud bensiinivaati. Kohe tõusis sealt üles vägev aurupilv ja paar sealsamas seisnud poissi kargas ehmunult uksest välja. Leerivend pani pihid ja vasara käest, võttis taskust paki "Parasütist"i ja pakkus poistele suitsu:
"Leerivennad, nähh, pange suitsud näkku! Seda marki võib vene riigis julgelt tõmmata, olgugi, et ma ei saa õiget sotti, kelle meeste pildid suitsupaki peal on…"
Leerivend uuris näiliselt suure huviga suitsupakile trükitud langevarjuri pilti ja ütles siis endale vaikselt vuntsi muiates:
"On need siin vene omad… Või on need hoopis eesti mehed, keda inglismannid vahetevahel meile metsadesse viskavad? Mis?"
Poisid ei osanud niisuguse jutu peale midagi kosta ja võtsid ebalevalt pakutud pakist ükshaaval suitsu. Jaanus tahtis samuti täismees olla ja võttis Leerivenna suitsupakist pakutud sigareti. Saul muidugi ka.
"Sina, leerivend, oled Esimene Vunts Euroopa väravas!" kiitis sepp Jaanust ja pakkus poistele suitsu peale tuld. "Korsani Kaarel minu teada suitsu ei tee?" Leerivenna tumepruunid silmad olid lõbusalt kissis.
"Ei! Meil ei suitseta kodus keegi."
"Mees peab ikka suitsu tõmbama! Aga eks igaüks ise tea, teeb ta suitsu või ei…" arvas Leerivend ja lisas: "Kui see vanatüdrukust direktor koolimajas kõvasti lõugab ja teid seal nurka paneb, siis tulge tema eest ära, siia. Ajame parem mehejuttu ja…"
"Ega ta siis ei karju, kui keegi pätti ei tee." ütles Jaanus ja kiskus, silmad veekalkvel, vapralt suitsu. Kahekesi Sauliga nad olidki jäänud veel sepikotta, sest teised poisid olid, kes varem, kes hiljem, kõik vaikselt ära kadunud.
"Leerivennad, kas te seda va kibedat ka tahate?" küsis sepp äkki ja tõmbas kusagilt alasi kõrvalt rauakolu seest välja väikese viinapudeli: "Olete ikka mehed või hoopis nannipunnid?"
Poisid tahtsid loomulikult mehed olla ja neelasid pakutud pudelist kordamööda mitu head lonksu. Kibe ja vastik ta muidugi oli, aga nannipunnid ka ei tahetud olla.
"Leerivend, sa oled Esimene Vunts Euroopa väravas!" kiitis sepp jälle Jaanust ja võttes pudeli enda kätte, lisas: "Ja sina poiss, ka!" ning patsutas oma nõgise käega Saulile tunnustavalt õlale.
"Saul, tund on vist juba ammu alanud!" tuli Jaanusele äkki koolimaja meelde.
"Ah, tühja! Laseme selle tunni mööda! Läheme järgmisse!" arvas Saul ja seletas hoolega suitsu tõmmates: "Ega koolis käimisest suurt kasu olegi. See üks tund ees või taga. Mata tund pealegi. Vaata, kui ikka lähed kolhoosi töökotta, aitad seal traktorit, või mingit muud masinavärki remontida…"
Poisid tõmbasid kordamööda lõõtsa, ning imesid, seda Jaanusele nii vastikut, "Parasütist"i ja olid Esimesed Vuntsid Euroopa väravas. Ja leerivennad.
Lõpuks sai poistel sepikojas olemisest isu täis ja nad asutasid äraminekule. Enne, kui nad sepikojast välja läksid, andis Leerivend Saulile peotäie kopikaid ja ütles irvitades:
"Mine, kallis leerivend, poodi ja osta hunnik pärmi. Puista see kooli kemmergusse! Las siis see vanatüdrukust dire jookseb ringi ja karjub appi! He-he-hee!"
Saul lubas seda teha.
Tühjas koolimajas kohtasid poisid veel vaid koristajatädi, kes poisse nähes imestunult küsis:
"Kas teid jäeti täna peale tunde? Kõik õpetajad on juba ammu koju läinud. Kas teid unustati ära?"
"Oh ei! Me niisama…" kohmas Saul, ja poisid jooksid klassist koolikotte kaasa kahmates mõisahoonest müdinal välja.
Koduteel hakkas Jaanuse süda nii läikima, et ta pidi Aasa metsa vahel ja veel enne kodugi puu najal mitu korda oksendama:
"Kurjavaimu Leerivend, ja tema "Parasütist"!"
Samal ööl murdsid metsavennad sisse Pikalaiu poodi. Kaupluse juhataja elas sama maja teisel korrusel ja tuli lärmi peale alla vaatama, mis lahti on. Mees käsutati kohe kaupluse põrandale kõhuli maha ja ta pidi metsavendadele loovutama rahakapi võtmed. Kaupluse kõrval asuva meierei juhataja, kes elas meiereimaja teisel korrusel ja unepuuduse käes vaeveldes korteris ajaviiteks niisama ringi käis, märkas juhuslikult aknast välja vaadates kaupluses kahtlast sagimist ja jooksis kohe, vintpüss käes, asja uurima. Kaugele ta siiski ei jõudnud, sest niipea, kui ta sai mõned sammud kaupluse poole joosta, laskis õues valves olnud metsavend talle kuuli kopsu. Meier vedeles hommikuni õues. Peale seda kui ta leiti, kulus veel paar tundi enne kui kohalik velsker sai haavatud mehe juhusliku autoga rajooni haiglasse saata. Kuuli saanud mees põdes kaua, kuid sai pikapeale siiski jalad alla ja töötas meierina Pikalaiul veel aastaid.
Hommikul, kui oli valgeks läinud, jõudsid kohale ka miilitsad. Need nuhkisid ümber poe ja ka poe sees ringi ning kuulasid arvatavalt asjast midagi teadvaid inimesi üle. Ülekuulatavad olid miilitsameeste meelehärmiks üsna kidakeelsed. Kes ei olnud midagi kuulnud, kes aga põikles lihtsalt vastusest kõrvale, sest kes siis ikka nii väga tahtis pahandusi kraesse saada. Teati ju väga hästi, et metsavennad äraandjatele ei halastanud ja eks olnud ülekuulatavate hulgas küllalt ka neid kes kaupluseröövi heaks kiitsid või röövitud kraamist isegi üht-teist endile said.
Mõni aeg hiljem liikus külas ringi jutt, et poes käisid Saaluse mehed. Saalus oli küll juba mitu aastat varem maha lastud, kuid, kui kusagil midagi niisugust juhtus, öeldi ikka, et näe, Saaluse mehed!
Saalus oli Mallangi kandi inimestele omamoodi legendaarne kuju. Tema kohta räägiti igasuguseid jutte. Kui palju neis juttudes tõtt oli, ei teadnud keegi.
Räägiti,
