pakkus neile suurt lõbu, sest olles lühike ja priske, tõmbas ta end kerra ja veeres igale poole ringi, sel ajal kui talle tormas innukalt järele üha suurenev hulk ründajaid. Pall tõmbas igast ruumist möödudes kaasa kõik teele jäävad isikud ja varsti oli terve palee segaduses ja kärarikas. Kisast hämmeldunud haareminaised tormasid eesriiete taha selle põhjust uurima. Kuid nähes vilksamisi palli, ei suutnud nad end tagasi hoida ja murdsid eunuhhide piiramisrõngast välja, kes neid põgenemise takistamiseks kasutult verele näpistasid. Ka nemad, tundes õudu, nähes valvealuseid põgenemas, ei suutnud meelelahutusele vastu panna.
Hindu, olles läbinud kõik palee saalid, galeriid, kambrid, köögid, aiad ja tallid, suundus lõpuks läbi hoovide, kaliif tihedalt kannul, kes lõi teda nii palju kui suutis, saades ka ise aeg-ajalt pihta lööke, mida võistlejad pallile jagasid.
Carathis, Morakanabad ja kaks-kolm vana vesiiri, kelle mõistus oli seni veel selge ja kes soovisid, et Vathek ei paljastaks oma iseloomu alamate ees, langesid tema teele jälitamise takistamiseks maha, kuid tema kargas tõkkest hoolimata üle nende peade ja jätkas nagu ennegi. Siis käskisid nad muessinitel inimesed palvele hüüda, nii selleks, et neid jälitamise jalust ära saada, kui soovides nende palvetega jumalat appi kutsuda. Kumbki neist katsetest ei kandnud vilja: palli nägemisest piisas, et kõiki vaatajaid kaasa kiskuda. Muessinid ise, kuigi nad nägid seda vaid kaugelt, kiirustasid minarettidelt alla ja segunesid rahvahulgaga, mis aina suurenes, kuni Samarrasse ei jäänud kedagi peale vanade ja haigete, kes voodis lamasid, ning imikute, kelle ammed suutsid nendeta kergemini joosta. Isegi Carathis, Morakanabad ja teised liitusid massiga.
Naiste kiledad kriisked, kes olid ruumidest välja murdnud ega suutnud koos eunuhhidega, kes kartsid, et nende valvealused minema kaovad, rahva surve eest põgeneda, koos abikaasade needmiste ja antud ning saadud löökidega, ning kogu see üldine segadus jättis Samarrast mulje, justkui oleks sellest üle käinud torm ja rüüstamine.
Ja see neetud hindu püsis ikka veel keras, veeres läbi kõigi tänavate ja avalike kohtade ja jätkas oma teed Catouli tasandikule ja edasi mööda orgu Nelja Purskkaevu mäe jalamile.
Kuna pidev vee langemine oli orgu tohutu lõhe kaevanud, mille küljed moodustasid järske kaljusid, kartsid kaliif ja tema kaaslased, et pall langeb kaljulõhesse, ja muutusid selle takistamiseks üliagaraks, kuid neil polnud edu. Hindu laskis otse edasi ja kadus nimetatud lõhesse, nagu oli arvatudki.
Vathek oleks järgnenud sellele reetlikule uskmatule, kui miski nähtamatu poleks teda takistanud. Tema kannul olev rahvahulk peeti kinni samal moel ja peatselt võttis maad rahu. Kõik vaatasid üksteisele üllatunult otsa, kuid vaatamata sellele, et nad olid oma kadunud looride ja turbanitega, rebitud rõivaste ja tolmuseguse higiga kõige naeruväärsem vaatepilt, ei olnud siiski näha ühtki naeratust – vastupidi, kõik naasid Samarrasse segaduses ja kurvalt ning kadusid oma tubadesse, mõtlemata sellele, et nähtamatu jõud oli nad ära võlunud, ja süüdistades selles iseend. Sest on nii inimeste moodi, kes jultunult kõike head, mille tööriistadeks nad on, enda arvele kirjutavad, süüdistada end rumalustes, mida nad ei suuda takistada.
Kaliif oli ainus, kes keeldus orust lahkumast. Ta käskis oma telgid siia üles seada ning jäi ise lõhe veerele, hoolimata Carathise ja Morakanabadi palvetest, kes viitasid ohule, et perv võib sisse langeda ja maag, kes teda niiviisi piinanud oli, lähedal olla. Pilgates nende proteste, käskis Vathek läita tuhat lampi ja neid üha juurde süüdata, seejärel heitis ta end libedale servale ja üritas tehisvalguse abil uurida seda, millest taevavalgus polnud suutnud läbi tungida. Mõnda aega kujutas ta ette, et lõhe sügavusest kostab hääli, ja siis tundus talle, et suudab eristada hindu aktsenti, kuid see kõik oli vaid vee kohin, mis mööda mäekülgi alla veeres.
Veetes öö selles pahaendelises paigas, pöördus kaliif päikese tõustes oma telki, kus ta midagi söömata kuni loojanguni tukkus. Siis jätkas ta eelmise öö toiminguid ja nii mitu ööd järjest. Lõpuks otsis ta edutusest väsinult rahu vaheldusest. Nii sammus ta vahel kiiresti mööda tasandikku ja vaatas metsiku pilguga tähti, süüdistades neid pettuses. Kuid ennäe! Ühel hetkel paistis selge sinine taevas olevat täis veriseid triipe, mis ulatusid orust Samarra linnani. Kui see kohutav nähtus paistis puudutavat tema torni, mõtles Vathek algul naasta torni seda lähemalt vaatama, kuid taibates, et ta ei suuda sellele läheneda, ja tundes end ebakindlalt, peitis ta oma näo keepi.
Hoolimata nende imetempude koledusest oli see nähtus siiski vaid hetkeline ja see suurendas tema armastust kõige imelise vastu. Sellepärast jäi ta paleesse naasmise asemel kohta, kus hindu oli tema vaateväljast kadunud. Kuid ühel ööl, kui ta tasandikul sammus, varjati taevas kuu ja tähed ning maad võttis täielik pimedus. Maa värises tema jalge all ning kostis gjauri hääl, kes lausus kõlavamalt kui kõu: “Kas hakkad mind teenima? Jumalda siis maist võimu ja tagane Muhamedist. Sel tingimusel viin sind maa-aluse tule paleesse, kus sa näed tohutuid aardeid, mida tähed sulle lubasid ja mida annavad sulle Kõige Targemad, kes sulle nii heatahtlikkust osutavad. Sealt tõin ma oma saablid ja seal uinub Suleiman ibn Daud, ümbritsetuna talismanidest, mis valitsevad maailma.”
Üllatunud kaliif vastas värisedes, kuid peitis oma hirmu, mis näitas, et ta pole üleloomulikes seiklustes algaja: “Kus sa oled? Näita mulle end, hajuta pimedus, mis mind segadusse ajab ja mille põhjustajaks sa minu arust oled. Pärast kõiki neid tõrvikuid, mis ma sinu otsimiseks olen ära põletanud, võiksid kas või korraks mulle näidata oma koledat olemust.”
“Ütle lahti Muhamedist,” vastas hindu, “ja tõenda mulle oma siirust, või sa ei näe mind enam kunagi.”
Õnnetu kaliif, keda õhutas rahuldamatu uudishimu, pillas külluslikult lubadusi. Taevas muutus kohe heledaks ja planeetide valguses, mis tundusid suisa põlevat, nägi Vathek maapinda avanemas ja suure musta lõhe sügavuses eebenipuust väravat, mille ees seisis hindu, veelgi mustemaks muutunud, hoides käes kuldset võtit.
“Kuidas,” hüüatas Vathek, „ma pääsen alla kaela murdmata? Tule, võta mind kaasa ja tee värav kohe lahti.”
“Mitte nii kiiresti,” vastas hindu, “sa läbematu kaliif! Tea, et mind vaevab janu ja ma ei saa avada seda väravat enne, kui see on kustutatud. Vajan sinu vesiiride ja suurmeeste viiekümne kõige kaunima poja verd, või ei saa rahuldatud minu janu ega sinu uudishimu. Naase Samarrasse, too mulle vajalik, heida see ise sellesse sügavikku, ning sa näed mind!”
Nii kõnelenud, keeras hindu kaliifile selja. Viimane asus deemonite soovist tagant kihutatult kohutavat ohvrit tooma. Ta teeskles, et on rahule jäänud, ja asus Samarra poole teele teda ikka veel armastava rahva heakskiidu saatel, kes uskus teda olevat jälle mõistusele tulnud. Nii edukalt varjas ta oma plaane, et pettis ära isegi Carathise ja Morakanabadi. Peale lusti ja rõõmu polnud kuulda midagi – taas algas pidu, mida keegi polnud julgenud meelde tuletada. Kõik naersid, kuigi paljud olid ikka veel haiged sellest meeldejäävast seiklusest ega omanud suurt põhjust lõbutsemiseks.
Vathek oli väga tänulik selle ülevoolava rõõmu üle, sest see aitas tema plaanidele kaasa. Ta oli sõbralik kõigi vastu, kuid eriti oma vesiiride ja suurmeeste vastu, kellele ta korraldas luksusliku banketi, mille käigus viis jutuajamise külaliste lastele. Ta küsis heatujuliselt, milliseid tema külalistest on õnnistatud kõige kaunimate poegadega, ja iga isa pakkus välja enda oma, kuni võistlus muutus nii tuliseks, et miski peale kaliifi kohaloleku ei suutnud neid takistada kaklema hakkamast. Teeseldes vaidlejate lepitamist, käskis Vathek poisid enda ette tuua.
Ei möödunud kaua, kui hulk vaeste emade ehitud lapsi kaliifi ette toodi. Kuni see suurepärane vaatepilt kõikide silmi köitis, uuris kaliif neid üksikasjalikult ja valis nende seast viiskümmend, keda arvas gjauri eelistavat.
Näidates välja heasoovlikkust, tegi ta ettepaneku tähistada oma tervenemist noorte lemmikute võistlusega tasandikul. Tema soosing pidi olema nende rõõmu eest vääriliseks tasuks.
Kaliifi
