oli rõõmust ja keegi ei meenutanud seda, mida nad olid kannatanud, minnes esmakordselt seda teed, mida nad nüüd nii lõbusalt sammusid.
Õhtu oli rahulik, õhk värskendav, taevas pilvitu ja lilled lõhnasid. Loojuva päikese pehme sära püsis mäe tipul, selle kiired heitsid punetavat valgust rohelisele mäekallakule ja valgetele laikudele. Peale Nelja Purskkaevu sahina ja erinevatelt kõrgendikelt üksteist hüüdvate karjaste häälte ei olnud kuulda midagi.
Armsad süütud, kes lähenesid määratud ohvritoomisele, muutsid vaatepildi palju lõbusamaks. Nad lähenesid tasandikule, täis mängulusti – ühed ajasid liblikaid taga, teised noppisid lilli või korjasid sädelevaid pilkuköitvaid kivikesi. Vahel tormasid nad üksteisest eemale, et jälle üksteist kinni püüda ja tuhandeid kallistusi vahetada.
Kaugusest hakkas paistma hirmuäratav lõhe, mille põhjas asus eebenipuust värav. See nägi välja musta tasandikku lõhestava vöödina. Morakanabad ja tema kaaslased pidasid seda mingiks tööks, milleks kaliif oli käsu andnud. Õnnetud mehed! Nad ei osanud arvatagi, milleks see oli määratud.
Vathek ei soovinud, et nad seda liiga lähedalt uuriksid, peatas rongkäigu ja käskis moodustada ruumika ringi sellest neetud lõhest eemal. Eunuhhide salk saadeti mänguväljakuid välja mõõtma ja piirdeid rahvamassi eemal hoidmiseks ette valmistama. Viiskümmend võistlejat võeti varsti riidest lahti ja nende õrnade liikmete graatsiat näidati pealtvaatajatele imetlemiseks. Laste silmad helkisid rõõmust ja see peegeldus ka nende hellade vanemate silmis. Kõik soovisid südamele kõige lähemale kandidaadile head ja ei kahelnud kordagi, et just tema võidab. Hingetu ootusärevusega oodati nende meeldivate ja süütute ohvrite võistlemist.
Kaliif, kes ootas esimest võimalust rahvast eemaldumiseks, lähenes lõhele ja kuulis seal värisedes hindu häält, kes hambaid kiristades innukalt nõudis: “Kus nad on? Kus nad on? Kas sa ei näe, kuidas mu suu vett jookseb?”
“Kangekaelne gjaur!” vastas Vathek vihaselt. “Kas sind ei rahulda miski peale nende armsate ohvrite tapmise? Näeksid sa nende ilu, ärataks see kindlasti sinus kaastunnet.”
“Tont võtaks su kaastunnet, laliseja!” hüüatas hindu. “Anna nad kohe mulle, või mu värav sulgub sinu jaoks igaveseks!”
“Mitte nii valjusti,” vastas kaliif punastades.
“Ma mõistan sind,” kostis gjaur julmalt irvitades. “Tahad end veel koguda, kannatan natuke veel.”
Selle ägeda kahekõne ajal kestsid mängud innukalt edasi ja jõudsid lõpule, kui ehapäike hakkas mägedele valgust heitma. Vathek, kes ikka veel lõhe veerel seisis, hüüdis kogu jõust: “Las mu viiskümmend lemmikut lähenevad mulle ükshaaval, ja las nad tulevad edukuse järjekorras. Esimesele annan oma teemantkäevõru, teisele smaragdidest kaelakee, kolmandale rubiinidest suletuti, neljandale topaasidest vöö ja kõigile ülejäänutele osa oma rõivastest kuni sussideni välja.”
See teade võeti vastu heakskiiduga ja kõik ülistasid printsi lahkust, kes end ise oma alamate lõbustamiseks kasvava põlvkonna julgustamiseks paljaks võtab.
Kaliif riietus samal ajal aegamisi lahti ja lasi igal auhinnal õhus särada, tõstes käed nii kõrgele kui suutis. Kuid ühe käega seda lapsele ulatades, kes selle vastuvõtmiseks ettepoole kargas, tõukas ta vaese süütukese lõhesse, kus gjaur tusaselt pomisedes kordas: “Veel! Veel!”
Kohutav tegu oli sooritatud nii osavalt, et poiss, kes talle lähenes, ei teadnud eelmisele osaks saanud saatusest. Pealtvaatajad ei näinud tänu õhtuhämarusele ja kaugusele ühtki objekti selgelt. Olles tõuganud niiviisi lõhesse viimase, viiekümnenda ohvri, ja oodates, et gjaur ulatab talle võtme, kujutles Vathek end võimsana kui Suleiman. Ta ei saanud ikka veel aru, mida oli teinud, kui äkitselt lõhe sulgus ja ümber lasus jälle tasandik.
Ükski keel ei suuda väljendada tema raevu ja meeleheidet. Ta needis hindu reetlikust, sajatas teda kõige solvavamate väljenditega ja trampis jalgu, nõudes, et teda kuulda võetaks. Ta jätkas, kuni langes rammestunult ja meelemärkusetult kokku. Tema vesiirid ja suurmehed, kes olid lähemal kui ülejäänud, arvasid algul, et ta istub murul ja mängib lastega, kuid kahtluse süvenedes hakkasid temale lähenema ja leidsid kaliifi üksinda, kes neilt metsikult nõudis, mida nad siit soovivad.
“Meie lapsed! Meie lapsed!” hüüdsid nad.
“On muidugi meeldiv,” sõnas ta, “süüdistada mind õnnetustes. Teie lapsed kukkusid mängides kaljuservalt alla ja mind oleks tabanud sama saatus, kui mind poleks päästnud äkiline taganemine.”
Nende sõnade peale karjatasid viiekümne poisi isad valjult, emad kordasid seda oktaav kõrgemalt ja ülejäänud, teadmata põhjust, karjusid halisedes neist veel valjemalt.
“Meie kaliif,” sõnasid nad – ja varsti kostis seda kõikjalt, “meie kaliif pettis meid neetud gjauri meelitamiseks. Karistame teda reetlikkuse eest! Maksame talle kätte! Maksame talle kätte süütute vere eest! Heidame selle julma printsi lähimasse lõhesse ja ärgem mainigem tema nime enam iial!”
Kuuldes neid jutte ja sajatusi, kiirustas kohkunud Carathis Morakanabadi juurde ja sõnas: “Vesiir, oled kaotanud kaks kaunist poega ja oled kõige vaevatum isadest, kuid oled ka vooruslik – päästa oma isand.”
“Ma ei hooli ohtudest,” vastas vesiir, “et teda ohust päästa, kuid hiljem jäägu ta saatuse hooleks. Bababalouk,” jätkas ta, “asu oma eunuhhide etteotsa, aja rahvasumm laiali ja võimaluse korral vii see õnnetu prints tagasi paleesse.” Bababalouk ja tema vennaskond, soovides üksteisele õnne, et nemad ei suuda isaks saada, kuuletusid vesiirile, kes, olles nii oma võimu näidanud ja lahke ettevõtmisega hakkama saanud, nutma hakkas.
Niipea, kui kaliif oli paleesse naasnud, käskis Carathis uksed sulgeda. Kuuldes ikka veel vägevat kõminat ja kõikidest ruumidest kõlavat needmist, sõnas ta oma pojale: “Olgu rahval õigus või mitte, peame muretsema sinu turvalisuse pärast. Läheme sinu ruumidesse ja sealt läbi maa-aluse koridori, mida tead vaid sina, sinu torni, kus suudame tummade abil, kes sealt iial ei lahku, natuke vastu panna. Bababalouk, eeldades, et oleme ikka veel palees, kaitseb neid käike ja me leiame varsti ka vana Morakanabadi abita nõu, mille järgi käituda.”
Vastust andmata leppis Vathek ema ettepanekuga ja kordas sammudes: “Saatanlik gjaur! Kus sa oled! Kas sa ei õginud neid vaeseid lapsi? Kus on su saablid? Su kuldne võti? Su talismanid?”
Carathis, kes pidas seda juttu osaks tõest, sai kergesti teada kogu tõe, niipea kui poeg oli end tornis natuke kogunud. Printsessi oli võimatu mõjutada süümepiinadega, sest ta oli nii nurjatu, kui üks naine olla saab. Ja seda polnud vähe, sest kurjuses pole naisele mehest vastast. Kaliifi laused ei põhjustanud seega tema emas ei hirmu ega üllatust. Ainult gjauri lubadused tekitasid temas tundeid ja ta lausus oma pojale: “Tuleb tunnistada, et selle gjauri maitse on natuke verejanuline, kuid maised jõud on alati kohutavad. Siiski on ühe deemoni lubatud aarded piisavaks kahjutasuks. Ühtki kuritegu ei tohi selle tasuks liiga kalliks pidada! Hoidu seega hindu teotamisest. Sa pole täitnud tingimusi, millel lubati tema teeneid. Näiteks, kas pole nõutud ohvrit maa-alusele džinnile? Ja kas me ei peaks seda pakkuma kohe tormi vaibudes? Tegelen sellega ise ja ma ei kahtle, et see mul õnnestub sinu varandusega, mida võib nüüd hirmu tundmata raisata, sest nii palju muid aardeid on ootamas.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком,
