Dunedinist Sydneysse täpselt meie lahkumise päeval ning jõudis kohale enne meid, tuues uudiseid minu tulekust. Neetud, kui nad vaid ei oleks asja arutamiseks koosolekut – tavalist rahvakoosolekut – dokkidel kokku kutsunud. Ja mina marssisin maabudes sinna otse sisse. Nad ei oodanud minu vahistamisega kaua ning ma kuulasin kõiki kõnesid ja otsuseid. Ma poleks rohkem elevust tekitanud, kui ma oleksin mõni prints olnud. Kõik nõustusid viimaks, et Uus-Meremaal ei tohiks lubada oma kurjategijaid naabritele pähe määrida, ning et mind tuleb järgmise laevaga tagasi saata. Niisiis postitasid nad mind taas minema, nagu oleks ma mõni neetud pakk, ning pärast järjekordset kaheksasajamiilist teekonda leidsin ma end kolmandalt asumiselt kohas, kust mind teele pandi.
Selleks ajaks olin ma juba hakanud mõtlema, et pidingi oma ülejäänud olemasolu veetma reisides ühest sadamast teise. Iga inimese käsi paistis olevat minu vastu pööratud ning rahu ega vaikust ei paistnud kusagilt. Minul oli juba tagasituleku ajaks sellest kõigest villand, ja ma kui ma oleksin saanud võssa põgeneda, oleks ma seda ka teinud ning proovinud õnne vanade sõpradega. Kuid nad olid minu jaoks liiga kiired ning mind peeti luku taga, ent mul õnnestus neist hoolimata peidik, millest ma teile jutustasin, üles leida ning ma õmblesin kulla oma vöö vahele. Ma veetsin järjekordse kuu vanglas ning siis saatsid nad mind Inglismaale suunduval parklaeval teele.
Sel korral ei teadnud meeskond, kes ma olin, ent kaptenil oli sellest üsna hea ettekujutus, kuigi ta ei lasknud mul aimata, et tal mingeid kahtlusi oli. Mina arvasin kohe alguses, et tegu oli kaabakaga. Tegime head sõitu peale ühe-kahe tormi-iili Neeme juures ning ma hakkasin tundma end vaba mehena, nähes vana maa sinist kõrgumist ja väikest reibast Falmouthi lootsilaeva üle lainete meie poole tantsisklemas. Me sõitsime Kanalisse ning ma olin lootsiga kokku leppinud, et ta mind enne Gravesendi jõudmist lahkudes koos temaga kaldale viib. Just sel ajal näitas kapten mulle, et mul oli õigus pidada teda ringinuhkivaks, ebameeldivaks meheks. Minu asjad olid pakitud, niipalju kui neid oli, ja ma jätsin alla hommikusöögile minnes ta heausklikult lootsiga rääkima. Kui ma tagasi üles tulin, olime juba üsna korralikult jõesuus sees ning paat, milles ma pidin kaldale minema, oli meist lahkunud. Kipper ütles, et loots oli mind unustanud, ent see oli liiga läbinähtav vale ja ma hakkasin kartma, et mu vanad mured olid taas valmis tagasi tulema.
Ei läinud kaua, kuni mu kahtlustused said kinnitust. Üks paat sööstis jõekaldalt välja ning pikk mehike pika musta habemega tuli pardale. Ma kuulsin teda tüürimehelt küsimas, kas ei vajata jõelootsi, et neid sängi mööda üles juhtida, ent mulle tundus ta mehena, kes teadnuks palju rohkem käeraudadest kui rooli pööramisest, niisiis hoidsin ma temast eemale. Kuid ta tuli üle teki ja tegi mulle mingi märkuse, vaadates mind sel ajal hoolikalt. Uudishimulikud inimesed pole mulle kunagi meeldinud, ent uudishimulikku võõrast liimiga habemejuurel on kõige raskem taluda, eriti antud tingimustel. Ma hakkasin tundma, et mul oli aeg minna.
Peagi saingi võimaluse ja kasutasin seda hästi. Üks suur söelaev sattus meie auriku vööriga risti ning me pidime auru väga aeglaseks laskma. Ahtris oli üks suur pargas ning ma libisesin nööri mööda alla ja jõudsin pargasele enne, kui minust puudust tundma hakati. Loomulikult olin ma pidanud oma pagasi maha jätma, ent rihm kullatükkidega oli mu vöö ümber, ning võimalus politsei mu kannult maha raputada oli rohkem väärt kui paar pagasikasti. Mulle oli nüüdseks selge, et loots oli olnud reetur, nagu ka kapten, ja ta oli uurijad mulle järele saatnud. Ma soovin tihti, et võiksin neile kahele mehele uuesti peale sattuda.
Logelesin pargasel terve päeva, kui ta jõge mööda alla triivis. Pardal oli üks mees, ent tegu oli suure, inetu alusega ning mehe käed olid liiga tööd täis, et palju ringi vaadata. Õhtu poole, kui hakkas hämarduma, suundusin ma kaldale ning leidsin end mingisugusest soost mitu miili Londonist idas. Olin läbimärg ja näljast poolsurnud, ent rühkisin linna, sain odavate riiete kauplusest uue varustuse ning pärast mõningast õhtusööki hõivasin voodi vaikseimas majutuskohas, mida ma leida suutsin.
Ma ärkasin üsna vara – komme, mille võsas külge saab – ning see oli minu õnn. Esimene asi mida ma nägin, kui ma vaatasin läbi prao aknaluugis, oli üks neist põrgulikest politseinikest seismas just maja vastas ning jõllitamas üles akendesse. Tal polnud epoletti ega mõõka nagu meie korravalvuritel, ent siiski oli mingi perekondlik sarnasus ning seesama oma nina teiste asjadesse toppija ilme. Kas olid nad mind kogu aeg jälginud, või ei meeldinud mulle voodi lubanud naisele minu välimus – seda pole ma iial välja selgitada suutnud. Ta jättis mulje, nagu jälginuks ta mind, ning kirjutas raamatusse maja aadressi. Ma kartsin, et ta helistab kella, aga küllap oli tal kästud mul lihtsalt silm peal hoida, kuna pärast järjekordset põhjalikku akende vaatamist liikus ta tänavat mööda edasi.
Ma nägin, et mu ainsaks võimaluseks oli kohe tegutseda. Ma heitsin riided selga, avasin vaikselt akna, ning olles kindlaks teinud, et ümbruses kedagi polnud, kukutasin end välja maapinnale ning põgenesin nii ruttu, kui jalad võtsid. Liikusin vähemalt kaks-kolm miili, kuni mu võhm järele andis, ning nähes suurt hoonet, kust inimesed sisse-välja käisid, läksin minagi sisse ja avastasin, et see oli raudteejaam. Üks rong oli just Doverisse suundumas, kohtumaks Prantsuse laevaga, niisiis võtsin pileti ja hüppasin kolmanda klassi vagunisse.
Vagunis oli paar teist selli, mõlemad süütuilmelised noored kerjused. Nad hakkasid rääkima sellest ja teisest, sellal kui mina istusin vaikselt nurgas ja kuulasin. Siis alustasid nad Inglismaa ja välisriikide teemadel. Vaadake nüüd, doktor, see on fakt. Üks neist hakkab jahvatama Inglismaa seaduste õigluse teemal. “Kõik on aus ja avalik,” ütleb ta; “pole mingit salapolitseid ega spioneerimist nagu neil välismaal,” ning veel palju samasugust loba. Minu jaoks oli üsna karm, eks ole ju, kuulata seda neetud noort lollpead, politsei mulle samal ajal varjuna järgnemas?
Ma jõudsin üsna otse Pariisi ning vahetasin seal osa oma kullast ümber, ja mõneks päevaks kujutasin, et olin nad maha raputanud, ning hakkasin mõtlema paigale jäämisest, et veidi puhata. Selleks ajaks vajasin ma puhkust, sest ma nägin välja rohkem tont kui inimene. Teil pole ilmselt kunagi politseid kannul olnud? Noh, te ei pea solvunud välja nägema, sest ma ei mõelnud midagi halba. Kui teiega kunagi nii juhtuks, siis te teaksite, et see kurnab inimese ära nagu mädanik lamba.
Ühel õhtul läksin ma ooperisse ning võtsin looži; ma olin vaatuste vahepeal välja tulemas kui kohtasin üht selli koridoris ringi lonkimas. Valgus langes tema näole ning ma nägin, et see oli jõeloots kes oli meile Thamesil pardale tulnud. Tema habe oli läinud, aga ma tundsin ta ühe pilguga ära, sest mul on nägudele hea mälu.
Ma ütlen teile, doktor, et hetkeks tundsin ma end meeleheitlikuna. Omavahel olles võinuks ma teda pussitada, ent ta teadis mind piisavalt hästi, et mulle mitte võimalust anda. Seda oli rohkem, kui ma taluda suutsin, niisiis läksin ma otse tema juurde ja tõmbasin ta kõrvale, kus me olime eemal kõigist neist kohanäitajatest ning teatrikülastajatest.
“Kaua te kavatsete sellega jätkata?” küsisin ma temalt.
Hetkeks paistis ta pabinas olevat, aga siis nägi ta, et polnud kasu ääriveeri jutust, ja vastas otse.
“Kuni te tagasi Austraaliasse lähete,” sõnas ta.
“Kas te ei tea,” ütlesin ma, “et ma olen valitsust teeninud ja armu saanud?”
Ta naeratas üle kogu oma inetu näo, kui ma seda ütlesin.
“Me teame teist kõik, Maloney,” vastas ta. “Kui te tahate vaikset elu, siis lihtsalt minge tagasi sinna, kust te tulite. Kui te siia jääte, olete äramärgitud mees; ning kui teid leitakse ringi liikumast, ootab teid vähemalt eluaegne. Vaba elukutse on kena asi, ent turg on liiga täis teietaolisi mehi, ilma et meil neid vaja importida oleks.”
Mulle tundus, et tema öeldus oli midagi, kuigi ta väljendas seda vastikul moel. Juba mõned päevad tagasi olin ma tundnud koduigatsust. Ma ei suutnud siin koduneda. Mind jõllitati tänaval ning kui ma kõrtsi juhtusin, lõpetati kõnelemine
