seal mehi korduvalt Nelsonisse heidetavat väiksema käraga, kui siin tehtaks katkise aknaruudu üle. Kõik liikus aeglaselt ning mul oli sellest villand.
“Tahate, et ma tagasi läheksin?” küsisin mina.
“Mul on käsk teid jälitada, kuni te seda teete,” vastas tema.
“Noh,” sõnasin, “ma parem siis lähen. Minu ainsaks tingimuseks on, et te oma suu kinni peate ega avalda, kes ma olen, et mul oleks sinna jõudes puhas algus.”
Ta nõustus sellega ning me läksime järgmisel päeval Southamptonisse, kus ta mind ohutult veel kord teele pani. Ma reisisin Adelaide’isse, kus vaevalt keegi mind tunda võis, ning seal ma asusin elama otse politsei nina alla. Ma oleksin seal praeguseni ja elaksin vaikset elu, kui poleks väikesi raskusi nagu see, mille pärast ma praegu kinni olen, ning seda kuradit Hawkesbury Tätoveeritud Tomi. Ma ei tea, mis pani mind teile kõike seda ütlema, doktor, kui see pole just üksildus, mis paneb inimese vatrama, kui talle võimalus antakse. Ent kuulake minu hoiatust. Iial ärge end oma maa teenimiseks ohtu seadke, sest teie maa teeb teie heaks väga vähe. Las nad ajavad oma asju ise, ning kui neil on raskusi pundi kelmide poomisega, ärge andke oma panust, vaid jätke nad omapäi tegutsema nii hästi, kui nad oskavad. Ehk meenutavad nad pärast mu surma, kuidas nad mind kohtlesid, ja kahetsevad minu hooletussejätmist. Ma olin teie vastu jäme, kui te sisse tulite, ning vandusin valimatult tühja-tähja: aga ärge pange tähele, see on kõigest minu viis. Kuid te peate möönma, et mul on põhjust aeg-ajalt kergesti solvuv olla, kui ma minevikule mõtlen. Te ei lahku veel, ega ju? Noh, kui te peate, siis te peate, aga ma loodan, et te mind teinekord üles otsite, kui te oma ringe teete. Oh, te jätsite oma tubaka maha? Ei, võtsite siiski kaasa, seal see ongi. Aitäh teile, doktor, te olete head sorti ning kiirem taipaja kui keegi, keda ma kohanud olen.
Paar kuud pärast oma kogemustest jutustamist lõppes Wolf Tone Maloney karistusaeg ning ta vabastati. Tükk aega ei näinud ega kuulnud ma temast ning ta oli mu mälust peaaegu kadunud, kuni mulle tema olemasolu mõnevõrra traagilisel moel meenutati. Ma olin olnud veidi eemal ühe patsiendi juures maal ning ratsutasin tagasi, juhtides oma väsinud hobust kivide vahel, millega teerada üle külvatud oli, püüdes saabuvas pimeduses teed näha, kuni jõudsin järsku väikese rajakõrvase võõrastemajani. Suunasin hobuse ukse poole plaaniga enne edasi minemist oma asukohas kindel olla, kui kuulsin väikesest baarist vihast sõnasõda. Seal paistis olevat vastuväidete ning protestide koor, millest üle kõlasid valju ja raevukana kaks häält. Kui ma kuulatama jäin, tekkis hetkeline vaikus, kaks püstolilasku kaikusid peaaegu üheaegselt, ning uks lendas raginaga lahti ja tumedate kujude paar vaarus välja kuuvalgusse. Nad võitlesid hetkeks surmahaardes ning vajusid siis üheskoos lahtiste kivide vahele maha. Ma olin hobuse seljast maha hüpanud ning baaris olnud poole tosina karmi mehe abiga vedasime nad üksteisest lahku.
Ühestainsast pilgust piisas minu veenmiseks, et üks neist jooksis kiirelt verest tühjaks. Ta oli tugeva kondiga tüse mees, otsusekindla näoilmega. Verd tulvas sügavast torkehaavast tema kõris ning oli selge, et mõni tähtis arter oli lõhestatud. Ma pöörasin temast meeleheites eemale ning kõndisin sinna, kus lamas tema vastane. Temal oli kops läbi lastud, ent tal oli õnnestunud end minu lähenedes oma käe najal üles kergitada, ning ta vaatas murelikult mulle näkku. Minu üllatuseks nägin ma enda ees minu vanglatuttava Maloney otsajäänud välimust ning linakarva juukseid.
“Ah, doktor!” ütles ta, tundes mind ära. “Kuidas temaga on? Kas ta sureb?”
Ta küsis küsimust nõnda siiralt, et ma kujutlesin, nagu oleks ta viimasel hetkel pehmenenud ja kartnud ilmast lahkuda veel ühe mõrvaga südametunnistusel. Tõde sundis mind paraku leinas pead raputades avaldama, et haav on surmav.
Maloney tõi kuuldavale metsiku võiduhüüde, mis pani vere tema huulte vahelt välja tulvama. “Siin, poisid,” hingeldas ta väikesele salgale tema ümber. “Minu sisetaskus on raha. Põrgusse kulud! Joogid kõigile. Ma ei ole õel inimene. Ma jooksin koos teiega, ent ma olen minekul. Andke minu osa doktorile, sest ta on niisama hea…” Siinkohal langes tema pea tümpsuga tahapoole, silmad klaasistusid ning Wolf Tone Maloney – võltsija, süüdimõistetu, hulkuri, mõrtsuka ning valitsuse pealekaebaja – hing triivis minema Suurde Tundmatusse.
Ma ei saa lõpetada, laenamata tunnistust saatusliku tüli kohta, mis ilmus West Australian Sentineli veergudel. Uudishimulikud leiavad selle 1881. aasta 4. oktoobri numbrist:
“SAATUSLIK RIID. – W. T. Maloney, tuntud New Montrose’i kodanik ning ettevõtja Yellow Boy mängusaluunis, on leidnud üsna piinarikastel asjaoludel oma lõpu. Hr. Maloney oli mees, kes oli elanud kirevat elu ning kelle minevik on äärmiselt huvipakkuv. Mõned meie lugejatest võivad meenutada Lena Village’i mõrvu, milles ta esines pearoimarina. On oletatud, et seitsme muu jooksul, mil ta omas tolles regioonis baari, tüssati ning tapeti kaht- kuni kolmekümmet reisijat. Tal õnnestus aga seadusesilmade valvsusest kõrvale hoiduda ning liituda Bluemansdyke’i võsaröövlitega, kelle kangelaslik kinnivõtmine ja järgnenud hukkamine on ajalugu. Maloney trotsis teda ootavat saatust, andes välja oma sõbrad. Pärast seda külastas ta Euroopat, ent naasis Lääne-Austraaliasse, kus ta on pikka aega mänginud esinduslikku rolli kohalikes asjades. Reede õhtul kohtas ta vana vaenlast Hawkesbury Thomas Grimthorpe’i, keda tavaliselt tuntakse kui Tätoveeritud Tomi. Toimus tulistamine ning mõlemad said raskelt viga, jäädes ellu vaid mõneks minutiks. Hr. Maloney oli kuulus mitte ainult kui kõige laiahaardelisem mõrtsukas, kes iial elanud, vaid ka kui äärmiselt detailitäpsete tunnistuste andja, milleni pole küündinud ükski Euroopa kurjategija. Sic transit gloria mundi!”
Triibuline kirst
“Mida sa sellest arvad, Allardyce?” küsisin ma.
Mu teine tüürimees seisis minu kõrval pupil, lühikesed jämedad jalad välja sirutatud, sest tormituul oli endast arvestatava voogamise maha jätnud, ning meie kaks päästepaati peaaegu et puudutasid igal rullumisel vett. Ta toetas oma pikksilma besaanvandi vastu ning vaatas pikalt ja põhjalikult seda troostitut võõrast iga kord, kui too laineharjale rullus ning enne alla pühkimist mõneks sekundiks tasakaalu jäi. Ta seisis nii sügavalt vees, et ma suutsin vaid aeg-ajalt silmata hernerohelist reelingujoont. Ta oli prikk, ent tema peamast oli umbes kümme jalga tekist ülalpool murdunud, ning nähtavasti polnud üritatudki lahti lõigata purustatud osa, mis hõljus tema kõrval kõige purjede ja raadega nagu haavatud kajaka murtud tiib. Fokkmast seisis veel, ent marsspuri lendles lahtisena ning eespurjed lainetasid pikkade valgete lippudena tema ees. Iial pole ma näinud alust, mida tunduks olevat karmimalt koheldud. Ent me ei suutnud selle üle imestust tunda, kuna viimase kolme päeva jooksul oli olnud kordi, mil oli kaheldav, kas meie endigi parklaev veel maad näha saab. Kolmkümmend kuus tundi olime rüganud, ja polnuks Mary Sinclair parim merelaev, mis iial Clyde’ist väljunud, poleks me seda üle elanud. Ent siin me lõpuks olime, olles kaotanud ainult paadi ja osa tüürpoordi reelingust. Pärast lämmatava udu hajumist ei hämmastanud meid avastus, et teistel polnud nii palju õnne olnud, ning see pilvitu taeva all sinisel merel vaaruv moonutatud prikk oli jäänud kõnelema möödunud õudusest kui pärast välgusähvatust pimestatud mees. Allardyce, kes oli aeglane ja metoodiline šotlane, vahtis kaua ja põhjalikult väikest alust, sellal kui meie meremehed ääristasid reelingut või kogunesid vantidel et võõrast silmata. Kahekümnel laiuskraadil ja kümnel pikkuskraadil, mis olid meie kursiks, muutub igaüks veidi uudishimulikuks, keda ta kohtab, sest Atlandi kaubanduse pealiinid asusid põhja pool. Kümme päeva olime seilanud üle üksildase mere.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив
