ja võttis paberid välja. Need ei tahtnud esimese ropsuga tulla, olid kuskile kinni kleepunud, aga Raula rapsas korra kõvemini ja kerge kärtsatusega sai ta nad kätte. Toapõrand oli jahe, ning läitnud küünla, viis Raula läbi toa kütmise triki. Põnevuseseguse erutusega täitis ta rituaalid ja jäi ahne pilguga ootama. Seekord tahtis ta näha, kuidas see sünnib. Küünal hõõgus alguses nõrgalt, aga saavutas võlutult jälgiva tüdruku silme all tasapisi sellise punaka heleduse, et laetuld ei olnudki vaja süüdata. Raula kattis põranda enda all tekiga, võttis paberid ja hakkas neid mõnusat soojust levitava küünla kõrval lähemalt uurima.
Ehkki ta oma arust oli neid ennegi üsna suure huviga sirvinud, kui valis, mida jõe äärde kaasa võtta, olid mitmed lõpus asuvad paberid niisugused, mida ta ei mäletanud end lugenud olevat. Jõe ääres kaasas olnud lehed pani ta tagasi teiste vahele õigesse järjekorda, et mingit pusa ei tekiks. Kuna leheküljed olid nummerdatud, siis polnud see eriti raske. Raula mäletas täpselt, et oli võtnud ka kaks viimast lehekülge nr 47 ja 48. Ent nüüd olid lehtede järjekorranumbrid mingi ime läbi suurenenud kuni 52-ni. See pani kukalt sügama. Klapitas ta, kuidas klapitas ja pingutas mälu, mis ta pingutas, aga kui ta ei tahtnud ennast seniilseks tembeldada, siis oli ta sunnitud tunnistama, et neli lehekülge oli vahepeal peidikuhämaruses juurde tekkinud.
Kuidas, jumala pärast, oli see võimalik? Vahest polnud ta enne kõiki lehti märganud ja jätnud kogemata mõned välja võtmata, nüüd aga kraapis kõik välja. Teooria oli hea, aga tüdruk mäletas täpselt, et ta oli peiduunka ka tühjalt veel kord üle vaadanud. Ta astus seina juurde ja tikuga tuld näidates valgustas hoolikalt selle sisemust. Seinu uurides avastas ta midagi, mida enne ei olnud märganud. Unka vastasseinas oli luuk. Ja seda luuki oli hiljaaegu kasutatud, sest tolle serva vahel oli tükike kärisenud paberit. Raula oli üsna kindel, et selle paberi käristas ta ise katki kui mõni hetk tagasi pimedas pabereid välja võttis.
Ema?
Kas Ema oli nõiapaberid siia pannud ja nüüd "tööd tehes" uusi juurde trükkinud ja eelmistele lisanud? Muud võimalust ei olnud, sest nemad olid kahekesi ainsad majaasukad. Oma isa mäletas tüdruk vähe. Peale mõningate koosveedetud hetkede teadis ta vaid, et too oli olnud emast kümmekond aastat noorem, ja pidades end abielu ja lapse jaoks liiga nooreks, jalga lasknud. Kui jätta veel arvestusest välja must kõuts, kes oli olnud juba aastaid Raula lemmik, siis jäi ainukese variandina üle ikkagi Ema. Aga Ema ja nõid? See võttis tüdrukul kõhust külmaks. Mõte sellest tundus kuidagi halvaendelisena. Esimene mõte läks kohe isale – kas too üldse oligi ise minema jooksnud. Ema võis ju talle midagi teha, kui isa oli teda millegagi vihastanud. Või kas isa üldse oligi ära läinud. Raula mõtles nende isase kõutsi peale, keda ema järjepidevalt rajakaks kutsus, nagu enne isa kadumist todagi. Kass ei sallinud Ema silmaotsaski, aga kooserdas siiski majas ja Raula oli temasse kohutavalt kiindunud. Või oli Raula hoopis kassi lemmik? Kas polnud kõuts äkki kassiks muudetud inimene? Ema oli üsna karmi käega, kui teda tõsiselt vihastada, ja Raulal olid mõnedki keretäied veel praegugi valusalt meeles. Ent kui too nüüd avastab, et tütar sorib tema küllap kõige salajasemate paberite hulgas ja pealegi neid veel kasutab? See mõte ei meeldinud Raulale kohe sugugi. Külmavärinad jooksid üle tüdruku selja. Ühekorraga kadus tal igasugune tahtmine nõiavärgiga tegeleda. Ta pani paberid ära seina sisse, ja asetanud vineeri ja riiuli oma kohale tagasi, kustutas küünla ning puges voodisse.
Ehkki küünla nõiatuli oli toa soojaks kütnud, värises Raula külmast. Kodu tundus järsku võõra ja ohtlikuna. Ukse taga kriipis kass käpaga ust. Looma vaikne mäugumine tõi tüdrukule kananaha ihule. Ta lausa võpatas, kui kass käpaga ust tõmbas. Ehkki kass oli aastaid (kui vana too üldse oli?) tema toas magama harjunud, tundus Raulale ühtäkki äärmiselt võigas, kui too elukas (kassiks ei suutnud Raula teda enam pidada) tuppa saab. Ent oma õigustes kindel kõuts ei jätnud, vaid kraapis edasi ja looma hääl muutus üha läbilõikavamaks. Kartes, et Ema võib selle kisa peale ärgata, ronis tüdruk kõhedus- ja vastikustundega voodist välja ja lasi rajaka sisse. See trügis otsemaid pahaselt tuppa ja oli ühe hüppega voodis. Raula ei julgenud talle järgneda ega tema peale häält tõsta. Kükitanud ennast tekki mässides ukse kõrvale maha, jäi ta vihaselt kassi vahtima. Ta oli vihane, et ta looma kartis, ning sarkastitses kahekümneaastaste argade lollide üle niikaua, kuni sai lõpuks enda üle võimust ja viskas kõutsi otsustavalt aknast välja, pugedes tagasi voodisse.
"See on jube, mida inimene iseendale mõttejõuga võib sisendada," mõtles ta end kaitsvalt kerra tõmmates. "Peaasi, kui Ema teada ei saaks, et ma tema nõiapabereid nägin."
Siis tõmbus ta kõht krampi. Ema saab teada! Pruugib tal vaid pabereid veidi ligemalt vaadata, kui juba ta märkab: Esiteks oli ta ühel lehel serva luugi vahel puruks rebinud, teiseks oli ta neli lehte kokku murdnud, kui need kaustiku vahele toppis. Pakis olid lehed olnud aga uued ja puhtad, äsja printerist tulnud! Mõttest, et Ema kõike teada saab, tõusis Raula istukile, nagu oleks ta elektrišoki saanud. Paaniliselt hakkas tüdruk otsima võimalusi enda väljavabandamiseks. Ükski seletus ei tundunud küllalt hea olevat. Ent äkki oleks võimalik pabereid uutega asendada? Ta mõte läks koopiamasina peale. See oli pääsetee. Homme, kui Ema on tööle läinud, võtab ta paberid ja laseb neist koopiad teha. Uus pakk saab sama terve ja korralik kui vana. Raula laskus tagasi pikali. Ainus, mis võis viltu minna, oli see, kui Ema võtab paberid töö juurde kaasa. Aga vaevalt küll, mis ta seal nendega tegema peaks. Loodetavasti.
TEINE PEATÜKK
Hommikul ärkas Raula selle peale, et Ema välisukse enda järel kinni pani. Tüdruk haigutas magusalt ja vaatas kella. Selle kunstipäraselt keerdus numbrid ning nikerdatud seierid ümber punases kleidikeses iluuisutaja näitasid pool kaheksa. Äkitselt oleks Raulat nagu nõelaga torgatud. Vastupidiselt tavalisele voodis vedelemisele kargas ta väledalt sängist välja ja kiirustas aknale, et näha, kas Ema ikka kindlasti ära läheb. Ta läks, naine tagasihoidlikus keskealiste kostüümis ja lillelises pluusis. Käed aknalaua pigistamisest valgeks tõmbumas, saatis tüdruk lahkujat pilguga, kuni too tänavanurgal silmist kadus. Seejärel, öösärgis, nagu ta oli, sööstis Raula riiuli juurde ja tõstis selle seinalt maha, rebis eest vineeri ja heitis pilgu peidikusse.
Paberid olid alles.
Pingelangus oli nii suur, et tüdruk oleks vineeritüki äärepealt põrandale pillanud. Ta võttis lehed välja ja pani vineeri ning riiuli oma kohale tagasi.
Ema tavaliselt lõunal ei käinud, järelikult jääb talle piisavalt aega, et õhtuks koopiad valmis teha ja paberid asendada. Tüdruk vaatas nõiapabereid oma käes ja tundis neist hoomavat jõudu. See kutsus ja meelitas, Raulal jooksis peast läbi kõik, mis ta võiks nõiana korda saata ja saavutada. Paberipakk ta käes lausa sundis ennast silitama ja lehitsema. Raula viskas ehmunult paki maha ja vaatas seda kohkunult.
"Ei – ei," mõtles ta. Ei saanud ju olla, et tavalises paberipakis võib olla mingit jõudu. Samas tundis ta taas lausa füüsiliselt paberite tõmmet. Peaaegu vastupandamatut kihku uuesti midagi korda saata. Tunda, et ta saab hakkama millegi niisugusega, millega keegi teine ei saa. Millegi võimatuga, millegagi, mis teistel suu ammuli jätaks, kui nad teada saaksid. Aga nad ei saa, ta paneb paberid tagasi ega julge neid enam iialgi uuesti välja võtta. See jääb eluaeg tema saladuseks, kuni surmani. Või vähemalt kuni Ema surmani. Vahest alles siis julgeks ta neid uuesti uurida. Raula ohkas igatsevalt ja tõmbas ühtäkki silmad vidukile.
Teine patakas neist pabereist jääb ju talle alles ja ära põletada ta neid ometi ei kavatse. Ema saab oma paberid, tema omad ja koer ka ei haugu. Raula naeratas, joovastudes oma mõttest. Nüüd, mil ta oli kindel, et Ema ei saa midagi teada ja ka talle endale jääb nõiaraamatust üks koopia isiklikuks kasutamiseks, tundis tüdruk veel suuremat kihku midagi teha. Raula oli täis otsustavust kõik nõidused, viimane kui üks siit pabereist, peensusteni selgeks õppida. Ta istus voodile, mis viuksatas tema raskuse all, ja asus pabereid sirvima.
Esimeseks nõiduse kasutamise tuleprooviks saab homne
