midagi parata," leidis tüdruk, "maha see saast."
Endamisi ehitajaid sõimates, kes oma lolluses selle siia jätsid, suundus Raula kööki noa järele.
Otsinud välja kõige suurema ja tugevama teraga pussi, hakkas Raula vineeri äärt lahti kangutama. See andis üsna lõdvalt järele ja pisukese pusimise peale tuli pops eest ära. Vineeri taga avanes üsnagi mahukas, peidikut meenutav tühi ruum. Selles lebasid korralikus pakis umbes viiskümmend A4 formaadis lehte. Tüdruk võttis imestunult paberipaki välja ja lehitses seda; silm registreeris kohe, et tekst oli prinditud arvutist. Pealkirja ei olnud, kuid paaril esimesel lehel oli mingi sissejuhatav jutt, mida ta ei viitsinud lugeda. Lehti lapates ja sisukorda otsides sattus Raula hämmeldusse. Üksteise järel, peatükk-peatüki haaval, hakkasid tulema nõiatükkide kirjeldused nagu retseptiraamatus: nõiatriki nimi, kuidas seda läbi viia ja rohkelt täpsustusi-soovitusi triki, selle kõrvalmõjude, kõiksuguste nüansside ja palju muu kohta.
"Naljakas," arvas Raula. "Kes, veidrik, on viitsinud neid niipalju siia trükkida? Ma saaks veel aru, et kümmekond lehte oleks lõbus lugeda, aga sihuke patakas?"
Lehed olid nummerdatud, neid oli nelikümmend kaheksa.
"Mine võta kinni, äkki on seda teinud eelmine omanik? Too olla igasugust rahvatarkust ja muud prahti kogunud. Aga milleks seda siis seina sisse peita? Haige inimene."
Edasi lugenud, tekkis Raulas siiski kahtlus vanarahva tarkuse suhtes. Selline asi nagu "Minevikusündmuste reprodutseerimine" ei sobinud kuidagi vanarahva kõnesse. Vahest oli see mingi uuema aja värk, meditatsiooni moodi. Raula lehitses segaduses edasi.
"Hee, kui need oleksid tarkused," mõtles ta. Ükskõik siis, kas vana või uuema rahva omad. Raula oskaks neist nii mõndagi ära kasutada, kui need ainult toimiksid. Siin oli selline trikk nagu "Tule loomine". Lõdvalt läheks loosi. Veidike lisasooja ei teeks siin tõesti teinekord paha, muidu peab ta pool suve toas pikki riideid kandma, sest osava planeerimise tulemusel vaatasid tema aknad kõik põhja suunas ning niisugust päikest nagu täna sattus siia harva. Raula viskas kõõrdpilgu akna poole: ja ka selle vähese varjasid õunapuud pooleldi ära. Tal oli juba mitu aastat himu need põrgulised ära hävitada, kuid ema ei lubanud. Tema siiakolimise esimesel aastal istutatud, päh. Kannaks need siis vähemalt midagi peale üksikute hapude junnide! Rõõmuga vastumeelseks muutunud remonti unustades hakkas Raula pabereis sirvima, otsustades ennast natuke lõbustada suure vaevaga kirja pandud tarkusi lugedes.
"Vahest annab sellega ka näiteks sünnipäevalisi lõbustada või siis volbriööl levitada," arvas ta. Esiteks otsustas Raula läbi viia tuletegemise rituaali. Ta tõi köögist küünla, läitis selle ja võttis mugavuse mõttes põrandal ristijalu istet. Seejärel manas neiu endale ette sobivalt väärika näo ja luges siis võimalikult ilmekalt ja meeleolu loovalt sissejuhatavad tarkusesõnad paberilt maha. Igav. Seejärel luges ta veelgi ilmekamalt teise osa sõnadest ja kujutas, nagu nõutud, ette, kuidas küünal nagu kamin hakkab sooja lõõskama. Kuid küünal võbeles õrnalt nagu ennegi. Raula oli lootnud, et ta saab vähemalt enesesugestiooniga sooja. Tühja.
"Jamps ja igav ka,"arvas tüdruk, vaadates ohates ümberringi. Visanud paberid maha, hakkas ta uuesti tapeeti kiskuma.
Küll on hiljem aega ennast lollustega lõbustada. Praegu peab ennast liigutama ja vähegi tööga edenema, et emal üle ukse vaadates midagi öelda ei oleks. Midagi vastikult sarkastilist kangekaelsuse ja laiskuse suhtes. Isegi kui ta ses suunas ironiseerides eriti mööda ei panekski.
Veidi rahmeldanud tundis ta, kuidas nahk seljas soojaks läheb.
"Parim soe on töösoe," leidis Raula. Akna ümbert tapeediriismeid sikutades märkas ta, et üks tema potililledest on ära kuivanud. Kerge jahmatusega võttis ta selle kätte. Katsus mulda – niiske.
See oli imelik, sest veerand tundi tagasi oli lill täiesti normis. Ta mäletas täpselt, et oli neid nuusutanud, kui riiuli seinalt võttis ja akna alla pani. Siis tundis tüdruk selja vastas soojalainet.
"Kas ema on vahepeal ahju kütte pannud?" lipsas tal peast läbi. "Nüüd, keset suurt suve?"
Ta läks katsus imestunult ahju – külm. Ümber pöörates köitis ta tähelepanu küünal. See hõõgus punakalt mitte ainult tahi juurest, vaid terves elusuuruses, ja hingas meeldivat soojust. Raula astus paar sammu lähemale ja sirutas kükakile laskudes käed välja. Küünal oli nagu väike ahi.
"See värk töötab!.." pomises tüdruk. Ta silmad peatusid laialipillatud pabereil. See ei saanud tõsi olla.
Ent ometi. Keegi oli näinud vaeva nende peitmisega. Ta korjas paberilehed ükshaaval kokku. Nüüd vaatas ta neid hoopis teise pilguga. Ta vaatas neid kartliku huviga. Olid need tõesti nõiapaberid? Ja pilk küünlale tõestas et olid. Sellisel juhul…
Hardalt sobras ta paberites. See oli uskumatu. Ta vaatas uuesti küünalt ja katsus seda ka käega. Aietades tõmbas tüdruk näpud kohe tagasi. Need tulitasid karmist kohtlemisest valusalt. Tüdruk pistis need valu vaigistamiseks suhu.
Selline asi lõi tummaks. Raula kujutles, mida kõike ta suudaks teha. Remont oli unustatud. Neidis kibeles proovima, kas ka teised tarkused töötavad või oli see siiski vaid tema ettekujutuse vili. Uskumatu!
Kodus ta ei saanud katsetada, köögis kolistas ema, kes võis iga hetk sisse astuda. Ent Raula teadis jõe ääres head varjatud kohta, kus ta teinekord võsa vahel paljalt päevitamas käis. Otsides kähku tuletegemise triki laialipillatud pabereist uuesti üles, jahutas tüdruk küünla hoolikalt juhendit järgides maha ja hakkas käte värisedes otsima pabereid, mida kaasa võtta. Valinud neli-viis lehte välja, pani Raula ülejäänud tagasi peidikusse ja tõstis vineeri ette. Nüüd oli ta täiesti veendunud selle plaadi olemasolu vajalikkuses. Peidupaik tundus talle siiski veidi liiga avalik ja igaks juhuks tõstis ta ka raamaturiiuli tagasi oma kohale. Nüüd jäi peidik juhuslikule silmale varjatuks. Väljavalitud paberilehed toppis ta lauasahtlist võetud kaustiku vahele, et maskeerida need eksamiülesanneteks.
"Et ma ka varem remonti ei hakanud tegema. Põdesin ema kisa kartes. Täitsa loll peast. Kas ma ei kuulnud juba lapsena, et julgete päralt on maailm!"
Enne toast väljumist hingas Raula paar korda sügavalt sisse-välja, et veidi rahulikumat nägu ette manada. Saanud millegi soovitule ligilähedasega valmis, avas ukse ja lipsas välja. Köögist, kus ema ringi sebis, möödus ta varjuna, viskas üle õla "ciao" ja tahtis kähku välja lipsata, kui ema hõik peatas ta.
"Kuhu nüüd? Tuba korras või?" Hääles oli kõvasti irooniat. Oli selge, et Ema kavatses nüüdsest teda igal võimalikul juhul tänitada, kuni remont saab tehtud, ja siis veel mõnda aega takkajärgi. Tasuks selle eest, et ta eesli kombel oma jonni oli ajanud. Kuid Raula hoidis juba oma tasu kladekaante vahel.
"Ei ole, ma lähen Liina poole eksamiks õppima," vastas ta nii ükskõikselt kui suutis. Kõik, mis erutusest välja paistab, lootis tüdruk, paneb Ema tüli arvele.
Ema noogutas ta vastuse peale pilklikult, kuid imelikul kombel ei hakanudki kord alustatu lõpuleviimise tähtsust nina alla hõõruma.
"Lõpuks ometi hakkab ka mõistus pähe tulema. Muidu jäi mulle juba selline mulje, et sulle on vaja kooli lõpetamiseks üks kõva keretäis anda."
Raula noogutas tüdinenud näoga ja ohkas. Nähtavasti tuleb tal siin veel mitu minutit pragamist taluda. Kuid ei.
"No mine siis, enne kui ümber mõtled ja jälle kõrvale hiilima hakkad."
"Ciao," hüüdis Raula nii lühikese segamise üle õnnelik-rõõmsalt ja lippas uksest välja. Ta oli
