style="font-size:15px;"> Keegi ei liigutanud ennast.
"Lähme siis," ohkas Tuutu ja avas vaikselt toaukse. Mehis järgnes talle ning seejärel hanereas kogu ülejäänud seltskond. Ettevaatlikult astuti üle laipade ning vaadati hoolikalt, et keegi verest libedal põrandal ei kukuks.
"Ma ei saa, mul on paha," hakkas Elli äkki öökima, vajudes seina najale röötsakile. Justkui seda oodanud, hakkas ka Jürka ropsima.
"Tulge, liigume edasi, saab rutem värske õhu kätte," sisistas Tuutut.
Jürka tegigi paar sammu edasi, kuid Elli vajus põlvili maha ja ainult korises vastuseks. Magu oli tühi, välja polnud sealt midagi tulemas. Tuutu astus tema juurde ning üritas tüdrukut sülle võtta. See pani lõdvalt käed ümber punkari kaela ja paistis, et ümbritsev talle eriti korda ei lähe. Uuesti hakkas rongkäik liikuma. Pille toetas end Mehise õlale. Trepist alla minnes tilkus neile ülemiselt korruselt verd kaela. Jõudnud fuajeesse, piiluti seal ettevaatlikult ümber nurga. Ruum oli tühi, isegi laipu polnud. Tasa hiiliti komandandiruumi. Tuutu krabas kiirustades telefonitoru.
"Neetud, ei tööta!"
Vannuti vaikselt omaette. Tuutu pani Elli istuma fuajee katkise akna alla, kus talle värsket õhku peale puhus. Tüdruk toibus vähehaaval. Nad proovisid kõiki kolme telefoni, mis majas leidus. Kõik olid tummad.
"Ma ei usu, et sellest asja saab," arvas Tuutu kui nad tuletõrje paakautoga bensiinijaamas peatusid.
"Saab," ütles Elli. "Kui meie seda ei tee, siis ei tee seda keegi, nad lihtsalt ei jõuaks. Täna on täiskuuöö ja see on varsti käes."
"Tõsi ta on," alistus Tuutu. Ise ta oli selle mõtte välja käinud.
Tuutu kehitas õlgu ja läks tühja tanklasse pumpasid tööle panema. Eelmise masina kõrval peatus ka teine masin, see, millega nad eile õhtul ringi sõitsid. Mõlema auto veepaagid lasti bensiini täis. Esiklaasid olid mõlemal kaetud mitmekordse traatvõrguga. Samamoodi ka küljeaknad. Kõik viis kandsid peas tuletõrjekiivreid ja vööl tõrjujakirveid. Tuutul tolgendas kirve kõrval ka mõõk, mille ta oli saanud ühiselamu hoovil põlenud kollilaiba juurest. See oli ainus tapetud koll nende seast, kes õppekeskust rünnanud olid, ja ta oli tükk aega imestanud, mil kombel koll tapeti, ning taibanud siis. Ebardi pea oli sisse löödud suure kiviga. Seda oli teinud Tuutu kursakaaslane Umma, tema surnukeha vedeles siinsamas, suur, verine auk haigutamas abaluude vahel. Kärbsed sumisesid selle peal ja kuum päike kergitas laibavälja kohale raske, hingematva haisuloori.
Autosid garaažist välja ajades kavatsesid nad esmalt laibad teelt koristada, kuid nähes, kui paljusid lõhkikistud kehi nad peaksid teise kohta liigutama, tegid Tuutu ja seejärel ka Jürka südamed kõvaks ja sõitsid kehadest lihtsalt üle. Kondiragin ja kehadel suust välja lurtsatavate soolikate hääled kostusid mootori vaiksest nurrumisest kõrvukriipivalt üle.
Mehis oli leidnud mingi kaitseliitlase jäänuste juurest kaheraudse jahipüssi. Too oli saaginud selle rauad ja kaba lühemaks, et oleks lihtsam kanda, ning nüüd meenutas relv rohkem tulelukkude aegset püstolit.
Paakauto rooli pandi Jürka. Kustutusauto oli automaatkäigukastiga ja selle juhtimine õpetati selgeks Ellile. Mehis ja Tuutu ehitasid endile autokatustele puidust punkrid, kust ainult joatorude otsad välja paistsid.
Ettevalmistused tehtud, oli aeg minema hakata. Kõik võtsid oma kohad sisse.Tuutu, Mehis ja Pille autode katustele ehitatud punkrites, Jürka ja Elli kabiinides roolirataste taga.
"Ma saan kõigest aru, aga tõrjuja meelespea kümnes käsk ütleb: ära mängi mõttetut sangarit," arutas Tuutu mõttes, kui masinad liikuma hakkasid. "Millegipärast on mul tunne, et just seda ma praegu teengi. Ja kust võime kindlad olla, et need neetud lurjused seda sitast kivi kuhugi mujale pole tassinud? Muidugi, siis poleks nad hakanud auke trepikotta lõhkuma. Loodame, et kivi ei saa teise kohta viia. Aga kui saab?"
Nukralt veripunast päikeseloojangut vaadates otsustas Tuutu eesootavale mitte mõelda. Teised olid küll üsna veendunud, et kui kollid olid viimase kui elava hinge ümbruskonnas maha tapnud, siis siirdusid nad mujale, aga Tuutu seda niiväga ei uskunud.
"See manakivi on siiski sihuke tähtis kivi, ei usu, et nad ta päris valveta jätsid. Ehkki mine tea. Nad on ju kõigest zombid. Neil pole vist aruraasugi peas."
Õhtu
Masinad peatusid. Tondiloss kõrgus ähvardava ja süngena nende ees. Autosid lahutas deemonlikust paigast vaid saja meetri laiune muruväljak. Mustavad aknaavad kadusid ööhämarusse ja jõllitasid varjust nagu kurjad silmad.
Siit-sealt põles maja veelgi, valgustades koerte ja vareste räsitud, tühjaks nokitud silmaavadega surnukehi ja saates ümbruskonda musta, lämmatavat tolmu. Esimese trepikoja akendest paistis üles taeva poole sirutuv, rohekas, tukslev helendus, mis valgustas võimsa prožektorina taevatähti, hajudes kosmilises tühjuses. Suur, sinakas, sätendav kuu, otsekui mõne idamaa targa talisman, liikus aeglaselt kuid kindlalt selle hiigelminareti suunas.
"Teeme siva, ega meil enam palju aega ei ole," ärgitas Tuutu joatoruga kuu poole vahtides.
Nad polnud tükk aega kohanud ühtegi kolli. paistis, et zombid olid kuhugi kaugemale laiali valgunud. Ehkki Jürka ja Elli vahepeal isegi automootorid välja lülitasid, ei kuulnud nad mitte ainsatki püssipauku. See tegi kõvasti muret. Ega sõjavägi olnud ometi monstrumite survel taganenud? Olid koletised tõesti piiramisrõngast läbi murdnud?
"Tead, kihuta otse üle muruplatsi, ma ei hooli eriti nende aknaaukude alt läbi sõitmisest, mine tea mis sealt veel võib kaela sadada," hõikas Mehis. Teised olid temaga täiesti nõus. Aeglaselt, nagu hiilides, veeresid rasked autod üle rohuvaiba. Esilaternad valgustasid eemalkonutavat turnikat ja tuttavast ümbrusest julgust saanud Elli lisas gaasi. Jürka püsis tal kindlalt sabas. Siis juhtus midagi, Elli auto hakkas kõikuma ja vajus läbi maapinna kuhugi alla. Kostis vaid mootori jõuratus, Tuutu karje ja eesliikuvast autost oli järel ainult mustendav sügavik. Jürka pidurdas järsult, kuid bensiin pooltühjas mahutis liikus inertsi mõjul edasi ja lükkas ka teise auto üle auguserva alla.
Öö
Votokas, Sergei Ivanovitš ja Vanamees lebasid maja katusel ja olid juba pooleldi apaatsed. Nad vedelesid siin alates sellest hetkest, kui nad imekombel kollide eest mööda tuletõrjeredelit pääsesid. Üksikud, kes neile järgnenud olid, muutis Vanamees vakladeks. Sergei Ivanovitš oli nende vastu võimetu, sest ravitsejavõimetega sai surmata vaid elavaid. Ülejäänute eest peitusid nad ventilatsioonikorstende taha. Kõige hullem oli olnud päeval, kui peletised eemal katusesse auku raiusid. Siis tuias neid siin ringi ligi paarkümmend tükki. Nüüd aga oli taas öö ja katuseaugust tõusis taevasse heleroheline valgussammas.
"See ongi siis maailma lõpp," sõnas Votokas.
"Mina ennast tappa ei suuda," kähistas Sergei Ivanovitš.
"Nüüd ei ole seda vist isegi enam vajagi. Surma riik on juba olemas."
Äkki ajas Vanamees ennast istukile.
"Automürin!" sosistas ta.
Ka teised jäid kuulatama. Tõepoolest, kusagilt kostis raskete veoautode jõrramist.
"Tähendab keegi veel elab," sosistas Vanamees. "Ma ei usu, et need koletised autoga ringi ajavad!"
Kolmik hüppas jalule ja lippas katuseääre juurde. Eemalt, Väike-Maarja poolt, lähenesid kahe veomasina tuled.
"Keegi
