ütles Jürka. "Ärgu uskugu meid, aga kui hakkavad uskuma, siis on neil ka teada, kuidas neist ebarditest jagu saab."
"Saadavad komando-K kivi asupaika ründama," muigas Tuutu rõõmsalt. Teadmine, et on olemas mingi tegevusplaan, mis võib edu tuua, muutis ta elavamaks.
"Mis värk seal väljas käib?" imestas Pille aknast välja vaadates?"
"Kus?"
Viiekesi aknalaual kõhutades silmitseti õues toimuvat segadust. Hoovi oli üles rivistatud päästekooli kaks pisikest ja üks suurem ning põllutöökooli suur buss. Agaralt mahutati õpilasi nende peale. Päästekooli õppurid kui aastatelt vanemad paistsid seda üritust korraldavat.
"Lähme alla, paistab, et mingi suurem minek. Ega ometi Georg bürokraatidele selgeks ei teinud, et surm on lahti?"
Kõik peale Tuutu panid juba ukse poole.
"Oodake!" karjatas Tuutu äkki koleda häälega.
"Mis on?" imestas Pille.
Siis kuulsid nad õuest kostvaid karjeid. Akna juurde tormates nägid nad kolle. Suurem salk – nii viiekümne sõdalase ümber – oli evakueerijatele kallale tunginud. Verd pritsis kahte lehte, kui monstrumid terariistu keerutades kaitsetuid ja surmani hirmunud inimhakatisi tükkideks raiusid. Surmakrampides röökivad ja visklevad kehad tõid mädanenud koletiste silmakoobastesse iseäraliku julma läike, mis sillerdas seal nagu päike haljal mõõgateral.
Kõik peale Tuutu tõmbusid akna juurest eemale, nad lihtsalt ei suutnud seda verepulma vaadata. Põgenema ei pääsenud hoovil olnutest keegi, poolteistsada surnukeha jäid maha verre ligunema. Need neli-viiskümmend, kes olid otsinud pelgupaika ühiselamust, vaid pikendasid oma agooniat. Hambaid krigistades järgnesid tapjad uksi hingedel purustades neile majja. Karjudes ja treppe mööda trügides tallati nii mõnigi kaaslane jalgade alla surnuks, kergendades niiviisi jälitajate vaeva. Korrustele laiali joostes püüti end peita, kuhu juhtus. Paljud üritasid end päästa akendest alla hüppamisega, kuid all oodati neid. Nii mõnigi ei proovinudki end enam varjata vaid jäi lihtsalt kuhugi seistes või kükitades värisedes surma ootama. Kaua ei tulnud neil oodata.Taibates, et nad on lõksus, jäi 411-ndas pesitsev kamp esimestel sekunditel teovõimetuks. Siis suruti end paanikas kahel pool ust asetsevatesse 0,5 x 0,5 kappidesse, kuhu tavaolukorras üks inimene end vaevaliselt mahutab. Pimedas ja kitsas ruumis olid koridorist kostvad helid väga hästi kuulda. Esialgu kostis vaid müdin, ähkimine, mõned nuuksatused ja lukustatud ukselinkide katsumise plõgin.
411. toa uks ei olnud lukus. Üks jõllis silmadega põllutöökooli õpilane tuiskas sisse ja vaatas otsivalt redupaikade järgi ringi. Järgmisel silmapilgul oli ta kappide kallal. Avanud esimese ukse põrkas ta ehmunult tagasi, talle vaatasid vastu Tuutu, Jürka ja Elli kaamed näod.
"Pole ruumi," kähistas Tuutu hirmunud häälega ja näitas teise kapi poole. Seal olid Pille ja Mehis kahekesi. Nooruk lõi kapiukse kinni ja tahtis teise juurde minna, aga siis prahvatas toauks valla. Lävel seisis raudogalise nuiaga kooljas. Karjatades krahmas poiss maas vedeleva pange, mille Tuutu oli enne kappi pugedes sealt välja visanud. Lajatas nuiahoop ja ämber lendas kolinal nurka. Uus löök purustas noormehe kolba.
Hambaid kiristades lahkus kooljas ruumist. Põrandal lebav keha viskles veel mõne hetke punast vedelikku üle toa laiali pritsides ja jäi siis vagusi. Koridorist ja kõrvaltubadest kostis veel mõni aeg karjumist, löögimatsusid ja kolinat. Paari-kolme minuti pärast oli kõik läbi. Üle ühiselamu laotus haudvaikus.
Vaikuse katkestas Tuutu, kes kapiust mürinal lahti lüües minestanult põrandale kukkus. Neli silmapaari vaatasid teda jahmunult kapiuste vahelt.
Päev
Sõnatult ja vagusi istuti juba mitmendat tundi 408-ndas toas. Üle oli kolitud seepärast, et keegi ei tahtnud surnuga ühes ruumis viibida. Kõik koridorid, enamus tube, wc, duširuum, trepikojad, kõik olid surnukehi, verd ja inimeste tükke täis. Vere ja surma lõhn hõljus igal pool. Välja ei julgenud keegi minna, isegi aknast piilumist peeti riskantseks, uks suleti tubade vahetuse aeg äärmise ettevaatlikkusega, et see ei kriuksuks.
"Tasa," sosistas äkki Mehis, ehkki keegi nagunii ei julgenud isegi kõvemini hingata. Tasa, kuulake!"
Kõrvad kikkis kuulatati väljast kostvaid hääli. Esialgu kostis vaid puulehtede sahinat, kuid siis segunesid sellega ilmselgelt inimeste tekitatud helid.
"Kuulete, tulistatakse."
"Üsna kaugel," arvas Jürka.
"Tundub, nagu ründaks sõjavägi neid kolle," sosistas Tuutu.
"Ei tea, kas saavad jagu?"
"Muidugi saavad, kurat sind võtaks!"
Mõni aeg valitses toas taas vaikus. Kuulatati lahingukära, mis tasapisi jäi hõredamaks ja vaibus siis sootuks.
"Nüüd peaks teade sellest olema juba üle Eesti levinud," arutas Jürka.Ta patsutas raadiot. “Vahest räägitakse juhtunust juba siingi?"
"Muidugi," läksid teised elevile, "pane kohe mängima, aga ainult hästi vaikselt."
Jürka kruttis nuppe ja toas hakkasid kõlama hääled pealinnast.
–… umbes 3000-6000 zombit. nende täpsemat arvu ei oska ma veel kahjuks teile öelda. Täna tuuakse lisaks olemasolevatele vägedele veel lisajõude, ning homme alustame piirkonna puhastamist. Oma abi on meile pakkunud ka mitmed välisriigid, kuid loodame hakkama saada ilma nendeta.
–Nii, et katastroofipiirkond Lääne-Viru maakonnas on sõjavägede poolt tihedalt ümber piiratud.
–Mitte ainult sõjaväe, vaid ka politsei ja kaitseliidu formeeringute poolt. Olukord on kontrolli all ja võin täie kindlusega väita, et ükski nn "elav surnu" ei pääse piiramisrõngast väljapoole.
–Kuidas te selles nii kindel olete?
–Ma usun meie riigi kaitseformeeringutesse. Kõigile üksustele on antud käsk tulistada ette hoiatamata ja viivugi ootamata kõike, mis sissepiiratud alas liigub.
–Kas te ei karda, et niiviisi võib tabada ka veel piiramisrõngas viibivaid inimesi?
–Olen 99 % veendunud, et elusaid inimesi selles piirkonnas enam ei ole. On väga ebatõenäoline, et keegi seal veel elab…”
"Mida raiska sa mögised värdjas," röögatas Tuutu. Punkar haaras raadio ja virutas selle koos aknaklaasidega välja. "Bürokraadinägu, esteet kusipea…"
Kõik olid jahmunud.
"Küll me minema pääseme, kaua neil see kollide hävitamine ikka aega võtab? Homseni peame vastu, ütles Mehis Tuutule etteheitvalt pead raputades.
"Homseni? Idioot, täna öösel on täiskuuöö, homme on juba hilja. Ja need kõlupead ei lase meid isegi ligi, et me saaksime neid hoiatada. Nad lihtsalt lasevad meid maha nagu marutõbiseid koeri."
"Telefon," sõnas Elli.
Tuutu vakatas.
"Hurraaderiiii," irvitas Jürka.
"Häh-häh, telefon, kuidas me lollid varem selle peale ei tulnud?!"
"Kas sa alla minna ei karda?"
"Kui need monstrumid ei teinud sellest välja, et
