esimesest trepikojast välja voolas. Urinal sööstsid monstrumid auto poole.
"Masinasse, kähku!" kamandas Georg kaaslasi, kes olid jahmunult neid jõllitama jäänud. Neid nähes hakkas Tuutu ehmatusest kokutama: "Po-po-pohhui s-s-see redel, seda küll ei viitsi kokku pa-pa-panna." Ta pigem pudenes kui hüppas, pisipoissi kõvasti vastu rinda surudes, teise korruse kõrguselt pritsuauto paagile. Jürka kargas rooli ja masin võttis mootori unnates vaevaliselt paigast, peletistele lähenedes. Seesistujad kuulsid mootorimürinast hoolimata nende liikumisel tekkivat kondiraginat. Üks kollidest saatis tugeva käeliigutusega teele sõjakirve, mis killustas esiakna ja tabas närvihaiget meest näkku. Elli ja Linda hakkasid kiljuma. Maja nurga juurest saatsid kolm ebardit nooli lendu. Üks neist tungis läbi uksepleki Lindale kätte. Jürka rebis rooli vasakule ja murule sõites rammis üht ratsanikku, litsudes selle auto raskete rataste all laiaks. Hüpates vastu esiust maandus üks ebarditest mütsatades astmelaual. Röögatades tulistas Georg mõlemad rauad läbi ukse tühjaks, rebides ukseplekki suured augud. Laengud kiskusid kolli tükkideks, vaid jõletise leegitsevad tükid jäid ukse külge ripnema. Vähehaaval kiirust kogudes eemaldus masin ikka veel vilkurite helkides tondilossist, mille esine oli põlevatest kontidest üle külvatud.
"Sõida muru pealt minema, siin ei saa me kiirust üles ja nad jõuavad meile järgi!" hädaldas Elli. Kuid Jürka oli juba ise selle peale tulnud ning sõitis asfaldile tagasi, võttes suuna Väike-Maarja poole.
"Pane auru juurde!" huilgas Tuutu veepaagi peal.
Kaks odadega kolli olid oma relvad möödasõitva auto pihta visanud, seejärel aga haaranud masina taga paagi küljes olevast redelist ja hakanud üles paagile ronima. Tuutu tõukas väikepoisi ära kabiini poole, ning pootshaagi välja sikutanud, virutas selle esimesel zombil läbi pea. Tööriista kaasa vedades prantsatas koll teele. Tuutu kobas raudkangi järele, mis pidi ka vist kuskil siin olema, kui kaks kondist kätt tal jalast kinni krahmasid. Noormees pidi õudusest nahast välja kargama.
"Pask, pask!" röögatas Tuutu ja proovis asjatult kuskilt kinni saada. Arutult rabeledes kukkus ta koos kolliga maha sõiduteele. Värd, kellele kukkumine ei tundunud olevat üldse häda teinud, haaras mõlema käega Tuutul kõrist. Jõuetult püüdis vennike kruustangidena pigistavaid sõrmi kaela ümbert lahti saada. Silmamunad pealuust välja tungimas, taipas ta, et pääsu pole. Eemalduva auto paagilt kostis väikepoisi kisa.
Poe poolt läbi võsa liginesid neile jooksusammud. Raske tammemalakas langes raksatades kolli küünarvarrele, murdes käeluu kahest kohast. Järgmine hoop lõi teise käe hoopis otsast ära. Haavatud põrguline püüdis ennast hambaid laksutades püsti ajada, kuid kolmas löök lömastas tal kolba. Kähinal õhku sisse ahmides ajas Tuutu end püsti.
"Pille, kurat, mis sa keset ööd siin koperdad?"
Tüdruk ei vastanud midagi, ta katsus oma kolliverd täis dressipluusi ja oksendas põleva hunniku kõrvale. Jürka oli tahavaatepeeglist toimunut näinud ja peatas auto.
"Joppas raisk," rõõmustas Tuutu seda nähes.
"Siva nüüd auto peale!" kostis tee äärest poisihääl.
Tuutu märkas alles nüüd tee veerel seisvat Pille peikat Mehist. Too näitas käega tondilossi poole. Sealt lähenes neile ratsasalk.
"Eluga," vingatas Tuutu ning kõik kolm lidusid auto poole. Kabiiniuks avanes ja asfaltteele kukkus Georgi sõbra surnukeha, tehes ruumi elavatele. Georg hüppas samuti välja ja võttis röökiva poja katuselt maha.
Hommik
Tuletõrjeauto peatus Väike-Maarja haigla ees. Georg ja Tuutu aitasid verekaotusest nõrga Linda autost välja ning talutasid teda trepist üles.
"Poja…" sosistas Linda.
"Ja-jaa, ta tuleb ka."
Väike poiss ronis vapralt neljakäpukil mööda astmeid emale-isale järele.
"Nii," ütles Georg. "Otsige omale mõni pesapaik. Kui olen Linda arstide kätte andnud, siis lähen, proovin politseisse ja vallavalitsusse teatada. Nad ei usu mind kindlasti, aga…"
"Sa lihtsalt pane nad uskuma," hõikas Jürka.
"Meie läheme ühikasse," ütles Tuutu. Georg noogutas ja viipas käega. Tuutu ruttas välja auto peale.
Auto garaaži pannud, sõnas Tuutu teistele hoiatavalt: “Tehke endale nüüd tüüpilised põllutöökooli õpilaste näod pähe, ma ei viitsi hakata sellele neetud komale midagi selgeks tegema."
Väsinult ja öistest õudustest kurnatud nägudega noogutati üksmeelselt. keegi ei tahtnud praegu midagi seletada või vaielda. Selleks oldi liialt segaduses.
"Millised need tüüpilised näod on?" küsis Mehis.
"Noh, arukad muidugi mõista," vastas Tuutu pahameelenoodiga hääles. "Praegu pole aeg lolle küsimusi esitada!"
Fuajeesse jõudes selgus, et komandanti polnudki sel silmapilgul all. Neljandale korrusele kiirustades prooviti teha võimalikult vähe müra. Kohale jõudes peatus Jürka 411 toa ukse taga.
"Siin me elamegi."
Toas hakkas Tuutu kohe kustutusriideid seljast võtma. Jürka viskas ennast niisamuti kušetile pikali ja hakkas lakke vahtima. Pille, Elli ja Mehis jäid ebalevalt keset tuba seisma.
"Istuge maha," soovitas Tuutu ja loopis roobad toa nurka hunnikusse.
Kõik kolm istusid vähese arupidamise järel Tuutu kušetile. Toa sisustus koosneski kahest kušetist, lauast, millel seisid tühjad purgid, pudelid, sööginõud, kassetid ja mingid paberid läbisegi, katkise seljatoega toolist ja televiisorist, mis oli asetatud ühele külilipööratud raamaturiiulile.
Seinad olid ses niigi räpases toas täis pastakaga soditud luuletusi ja punase aerosooliga kritseldatud hüüdlauseid – ÜHISKONNAS PEAB VALITSEMA ANARHIA, MAHA SÕDA, ELAGU VABADUS. Mõlemal pool ust oli seina sisse ehitatud kitsas kapp.
"Mis asi see siis oli?" vaatas Pille kordamööda Tuutut, kes kehitas õlgu, Jürkat kes ei teinud küsimusest väljagi, ja Ellit.
"Ega ma ise ka täpselt ei tea," tõmbas viimane pea õlgade vahele. "Autos kõnelesin kõik, mis teadsin."
Jürka ajas end voodist püsti ja läks oma kapi kallale sobrama.
"Mida sa tuulad seal?" küsis Tuutu.
"Osta omale Tuula!"
Ta krabistas närviliselt paberihunnikus ja tõmbas lõpuks välja mingi raamatu.
"Misasi see on?" imestas Tuutu.
"Muinasusundid Eestis."
"Milleks see veel hea on?"
Jürka ei vastanud. Ta lappas raamatukest, otsides õiget kohta.
"Mulle tundub, et ma olen midagi sellist siit lugenud. Vat siin…" Pidanud hetke vahet ja lasknud silmadel kiiresti tekstist üle käia, veendumaks, et tal oli õigus olnud, köhatas ta hääle puhtaks ja hakkas siis kõva häälega lugema.
"Lääne-Virumaal elanud targal olnud salapärane manakivi, mille abil võis ta ellu äratada surnuid, kui ta lausus vastavaid loitse. Alljärgnevalt näide ühest arvatavast loitsust mille abil pidid lahingus hukkunud kaaslased ellu ärkama ning abistama manajat kallaletungijate vastu. Kivi täpset asukohta, kui
