Segaduses, hullunud ja peast sassis inimesed pagesid kabuhirmus kisendades linnaväljakult. Hetke pärast vajus rahvasse uus paanikahoog, siin-seal kukkus veel kümmekond inimest kohutavates piinades kokku. Nende nahale ilmusid verepiisad ja nahk kisti seljast.
Kratt, Vanamees ja Sergei Ivanovitš tormasid mingi müügiputka taha, nähes maailma lõppu enda ümber, lömitasid nad paanikas maha.
"Mis kurat siin toimub?" karjus Vanamees Sergei Ivanovitšile. See sikutas ahastuses oma niigi hõredaid juuksesalke.
"Ma kardan, et needus!"
Onn, mille varjus mehed kükitasid, hakkas äkki vaklu välja ajama, ning puuseinad, mis alles äsja tundusid täiesti kindlad olevat, kukkusid mädanedes kokku. Kui esimesed vaglad krae vahele pudenesid, kargas Kratt püsti nagu ussist nõelatud ja hüppas eemale.
"Vaadake ette!" ulgus ta kaaslastele ja saputas oma särgisaba. Vanamees läks talle appi, püüdes noormeest rahustada, ehkki oli ka ise parajas šokis.
"Rõve!" karjus Kratt.
Äkitselt hakkas ta sisisema ja Vanamees hüppas hirmunult eemale. Noormehe keha tõmbus krampi, põlved plahvatasid – need rebenesid ja paiskasid endast välja terved kimbud verelögaseid taimevääte, mis pugesid jahmatavalt kiiresti asfaldisse. Nagu sealt jõudu ammutanult hakkasid verised soolikad juuri ajama ja kasvama. Neid oli igasugust sorti, nad paksenesid kohutava kiirusega, rebides endale teed läbi inimihu. Kratt suri kohutava korina saatel, kui bambust meenutavad kepid sirutusid maast nagu odad ja puurisid end mehe kätest-jalgadest hoolimatult läbi. Kõhust välja ilmudes pöördusid soomuselised osjad end korgitseridena taas rinda, sealtkaudu ribidesse, kopsudesse, pähe ja õlgadesse, ilmudes nähtavale üha uutest ja uutest kehaosadest…
Mokk töllakil taganes Sergei Ivanovitš paar sammu ja lidus siis minema. Tema kõrvu kostis Vanamehe karjumist, kes kihutas talle järele, nii kuis jaksas. Plats, kus mitukümmend surmaagoonias visklevat keha põrgulikus valus kisendasid, oli kui kuratlik kadalipp. Veri pritsis jalanõude alt, kui mehed meeletusest poolpimedaina majade vahele kadusid.
Fotopaberile ilmus pilt, Votokas kangestus. Kõik oli palju jubedam kui objektiivis paistis.
Turuplatsi ümbritsevad majad olid mädanenud, kokku kukkunud või põlemas, platsil aga kees tõeline põrgu. Veri, agoonia ja piinad. Piinad mis väljendasid sedavõrd koletut valu, et Votokas oiatas kramplikult ja pillas pintsetid maha. Pimiku punane valgus võimendas seda kõike mitmekordseks.
"Suurepärane."
Jälkust alla surudes sundis Votokas ennast ilmutama järgmise kaadri, ja järgmise, ja järgmise. Kõikjal valitses kaos. Õhk ta ümber tundus pinevusest tihenevat, lausa praksuvat. Iga kaader oli hullem kui eelmine. Nende fotode järgi võinuks arvata, et kogu Jõgeva linn on hukkumas kohutavas hävingus.
"Unelm."
"See on haige," pomises Votokas. "Need on haiged pildid, nendega võin ma saavutada tunnustuse ainult maniakkide või satanistide seas."
"Ent see-eest on kogu linn su ande ees põrmus."
Järsku tundis mees lausa füüsiliselt deemoni kohalolu. Miski limane ja jahe embas teda algul õlgadest, seejärel puusadest…
Vastikustundest röögatades kargas Votokas eemale. Mingi anum kemikaalidega lõi kõikuma ja prantsatas põrandale. Kananahka minnes tundis mees olevust ikka veel enda ligiduses. Votokas lõi jalaga ukse lahti ja tormas välja tänavale. Tänavale, kus valitses kaos, maniakkide tänavale.
Kui vastikusvärinais Votokas tänavale tormas, ei saanud ta veel aru mis ümberringi sünnib. Pilt, mis tema silmadele avanes, oli täpselt nagu pildil. Kolletanud rohi ja teda ahnelt kiikavad küünilised põõsad. Hirmunult tormas Votokas majast eemale ega peatunud enne, kui mingi sita sisse astus ja libastus.
Votokas vaatas vastikusega oma kinga. See oli mingi pruuni lögaga koos. Samas vedeles kellegi kilekott. Löga seest paistsid valged luuotsad. Fotololeva äratundmine keeras mehe kõhu sassi. Votokas puksatas, eksimine polnud võimalik – need olid prükkari jäänused. Mees, keda ta oli esimesena pildistanud. Votokas raputas jala vastikusvärinaga puhtaks. Kiirel kõnnakul, peaaegu pooljoostes ruttas ta edasi. Talle meenus, et pilti mädanevast prügikollist oli ta näinud juba kahel korral. Esimest korda siis, kui pildistas, ja teist, kui foto ilmutas.
Ähmane kahtlusevari langes ta meeltele. Veel ei suutnud ta toimunut endale otse välja öelda. Ei, see tundus liiga kole. Roheka tondilossina kõrguv maja ja määndunud inimene, keda ta järgmisena silmas, teda ei veennud. See oli reaalsuseks liialt kole.
Ebamäärane hirm hinge puremas, astus Votokas selle koha poole, kus ta mäletas end teinud olevat järgmise pildi. Ilmutamisel oli seal kujutatud oma last söövat ema. Naine ise oli muutunud peaaegu mingiks ebardiks. Mingit ema ta ei näinud, kuid pooleldi näritud kondid ja fotol taustaks olnud ilged puud olid täiesti olemas. Eksimine polnud võimalik. Luud olid lapse omad, ning siin varem kasvanud kuuskedega ei olnud värdpuudel mingit pistmist.
Hirmu ja jälestust tundes seisis Votokas ilgeid puid jõllitades paigal, püüdes taibata, mis täna üldse juhtunud oli. Mis üleüldse juhtunud oli. Deemoni olemasolus ta vist ei kahelnud. Liiga hästi mäletas ta jubedat, kehatut häält ja veel jubedamat, limast, külma kaisutust. Ning Meets. Temast poleks Votokas parema meelega üldse mõelnud. Need paar korda, mis ta oli teda näinud, olid kohutavad. Oli ta tõesti deemoni välja kutsunud? Kuidas ometi? Ta polnud ju tegelikult mitte midagi teinud! Aga nüüd oli järsku ümberringi kõik see!
Mõtteist äratas teda mingisugune värdjas, kes majanurga tagant välja kalpsas ja suuna Votoka peale võttis. Mees karjatas ja pani jooksu.
Kõikjal nende ümber pöördus maailm pahupidi. Siin ja seal haaras mingi jõud inimesi, maju, puid ja tänavaid, muutes nad põrgusaadikuteks.
"Pimedus, pimedus langeb maa peale," halises Sergei Ivanovitš. Nad komberdasid üha kaugemale turuplatsist, kuid ka mujal lahvatas samasuguseid koledusi.
Vanamees ei öelnud midagi. Ta vedas kaaslast üha edasi, otsides teed linnast välja. Ta polnud kunagi varem Jõgeval käinud ja läks seepärast täiesti umbes. Kunagi pidi linn ju lõppema.
Viimaks jõudsid nad pärast parki, mida Vanamees pidas juba linna piiriks, taas ühe künka taga asuvasse paneelmajade elamurajooni. Siin paistis kõik normaalne olevat.
"Ära halise," ütles Vanamees ravitsejale. "Tundub, et needus jõudis meist ette!"
Sergei Ivanovitš noogutas.
"Seda kindlasti," sõnas ta ja püüdis end kätte võtta.
"Igatahes ei tundu see kuigi laiaulatuslik olevat," arvas Vanamees. "See pole veel surmariik, vaid ainult selle järjekordne ilming. Nagu minu maja. Ainult veidi võimendatud."
"Ma usun, et nii see ongi. Needus käib koos minuga ja seal, kus ma olen, hakkab ta tegutsema. Kord-korralt jõulisemalt. Iga löök eelmisest tugevam, kuni viimaks…"
"Noh," sõnas Vanamees. "Igatahes on meil siis veel aega. Nii et aja ennast püsti! Me peame kiiresti leidma kaks kaaslast, et seda sinu nõidumist läbi viia. Mida kauem me ootame, seda hullemaks läheb. Niigi on juba hulk inimesi oma elu jätnud."
Sergei Ivanovitš hõõrus kössitades mõlema käega oma pealage.
"Ja kõik minu süü läbi."
"Ära halise. Kuidas sa äkki nii maha käisid? Ma arvan, et kõige parem on sellest linnast jalga
