ning nende käest ei pääseks ei Sergei Ivanovitš, Vanamees ega ka need kaks, kes peavad ravitsejat tema loitsimises abistama.
Ta võttis ravitsejale otsa vaadates lonksu veini.
Surma Vanamees ei kartnud, kuid Pimedusejüngrite kätte sattumine oli surmast kümme korda hullem, ükskõik mis seal Teisel pool siis ka ei toimunud. Igatahes ei kavatsenud ta Sergei Ivanovitšile neist rääkida. Mees oli juba küllalt hirmul.
"Ma kardan siiski, et ainukeseks variandiks jääb teie Jõgeva vend. Mina ei usalda mitte ühtegi oma tuttavat. Vähe sellest, et ei usalda, ma lausa kardaksin teie julgeoleku pärast, kui te neile midagi kõneleksite."
Sergei Ivanovitš jõi veiniklaasi tühjaks ja pani selle kolksatusega lauale.
"Sel juhul läheme homme Jõgevale ja otsime mu venna kiiresti üles."
Kuid kiirustamisest ei tulnud midagi välja. Ei piisanud ju ainult sellest, et muuta Vanamees surmariigi keskpunktiks. Too pidi seal ka kuidagi ellu jääma. Toidu ja muu vajaliku kokkupanek nõudis neilt veel kaks päeva. Ka pidid nad välja mõtlema, kuhu täpselt see surma ja hävingu tallermaa luua. Selleks ajaks, kui ettevalmistused tehtud said, oli ka Sergei Ivanovitš taastanud oma endise vormi. Vahest isegi endisest parema, sest enam ei kummitanud tema tulevikus surm.
Iseennast oleks Vanamees võinud viia Jõgevale linnulennul, kuid Sergei Ivanovitši ja Kratiga tekkisid probleemid. Lõpuks käis Vanamees pangas ja võttis raha taksosõiduks oma kirsturahast, nagu ta väitis. Sergei Ivanovitši ja Krati raha oli enamjaolt kulunud maja üüriks ning varustuse muretsemiseks ja lisa polnud nad jõudnud ravitsemisega teenida. Needus oli asunud tegevusse oma õigel ajal, kuid siiski ootamatult, nagu saabuvad ootamatult kõik halvad asjad.
Takso peatus neljakorruselise paneelmaja ees ja mehed ronisid välja. Oli kaunis vilu, sest majade tiheda kobara vahele ei paistnud päike kellegi arhitekti osava planeerimise tõttu just eriti tihti. Vanamees õiendas arve ja vangutas summat kuuldes kurvalt pead. Kahju oli, kõigest oli kahju. Nii rahast, ajast kui iseendast. Ta ei olnud Sergei Ivanovitši palvega lausa otsesõnu nõus olnud, nagu polnud Sergei Ivanovitš teda ka lausa otsesõnu palunud.
Kõik oli läinud kuidagi vaikimisi. Nii et tegelikult oleks ta saanud veel keelduda. Kui ta oleks tahtnud. Ta ei teadnud, mida oleks Sergei Ivanovitš selle peale kostnud, või Kratt. Vahest oleks Kratt siis ise tema asemele asunud. Või oleks Sergei Ivanovitš südamerabanduse saanud ja asi olekski lahendatud. Aga Vanamees ei tahtnud loobuda. Kui praegu oleks keegi tulnud ja ütelnud, et asi jääb katki, siis oleks Vanamehel kohutavalt kahju olnud. Vahest oleks ta isegi vastu hakanud.
Ta oli olnud nõid juba oma kakskümmend aastat. Ja mitu korda oli ta oma oskusi kasutanud? Seitseteist-kaheksateist? Kogu aeg oli ta pidanud alati kolm korda enne järele mõtlema, enne kui julges midagi ette võtta. Ja siis tavaliselt ei võtnudki.
Aga nüüd tahtis ta Pimedusejüngritele ninanipsu mängida. Nüüd ei kavatsenud ta ennast enam tagasi hoida. Ta naeratas kujutluse peale, kuidas Jüngrid või nende teenrid tulevad talle järele. Ülbed ja enesekindlad ja siis… siis satuvad nad tema riiki.
Jah, seda näha ja surra. Juba ainuüksi seetõttu, et kordki oma võimeid ilma hirmuta kasutada, oli ta nõustunud.
TEINE PEATÜKK
Koju jõudnud, ei hakanud Votokas kingigi jalast võtma. Virutas ainult pintsaku toolileenile ja hakkas küünlaid-klaase kokku otsima. Klaase sai kummalegi üks ja küünlaid oli kogu majapidamise peale viis.
"Nii," sõnas ta siis Meetsile, kes juba pudeleid lahti korkis. "Selle laua lükkame siit seina äärde.
Eks ole. Nii. Ja vaiba keerame rulli."
"Ära sa seda asja nii keeruliseks ka aja, sõber fotograaf," rahustas teda Meets. "Istume ikka toolidel. Ja küünlaid pole ka vaja. Jood paar klaasikest veini ära ja pea see tuluke silmas ei ole. Loidad nagu väike päike siin."
"Ära sega, ma olen tahtmist täis. Need põrgulised jumalakuulutajad ajasid mul pargis hinge päris mustaks. Mu kunstnikuhing vajab praegu ATMOSFÄÄRI!"
"Tee aken lahti, kui sa atmosfääri vajad," arvas Meets ja valas välja. Aga juba vedas Votokas kriidiga põrandale kaks ringi. Sisemisse joonistas veel viisnurga ja sokutas selle iga haru otsa ühe küünla.
"Ahhaa!" hüüatas ta seejärel, lõi Meetsiga kokku, jõi põhjani ning hakkas raamaturiiulis sobrama. "Mul pidi siin kuskil üks okultismiraamat olema," seletas ta ise. Rõõmsa hüüatuse saatel tõmbas ta välja pisiblufi käsiraamatu.
"Ma'i teadnudki, et sa maagia vastu huvi tunned," mainis Meets.
"Ei tunnegi, mind huvitavad tegelikult need pisiblufi raamatud. Igast targast tellisepaksusest entsüklopeediast kõrgelt üle. Asendamatud abimehed igas vallas. Nagu praegugi." Ta lehitses natuke närviliselt lehti. "Roosiristlased," pomises ta. "Võlurid, Crowley, kaosedeemon…"
Siis leidis ta õige koha, luges näpuga järge vedades ja toppis raamatu rahulolematult tagasi.
"Mingi jamps," seletas ta ise. "See on liiga keeruline, meie ajame lihtsama õhustikuga läbi." Ta tassis ringi sisse toolid ja pudelid.
"Anna tikku," käsutas ta Meetsi. Saanud küünlad põlema, sikutas Votokas paksud kardinad ette.
Pidulikult seisti hämaruses põlevate küünalde keskel.
"Proosit" ütles Meets. Võeti põhjani ja valati klaasid uuesti täis.
"Päris hea atmosfäär, eks ole? Mitte mingi labane trimpamine," arvas Votokas uhkelt.
"Nojah," kehitas Meets õlgu. "Kui sa veel sobiva muusikalise tausta ka orgunnid, siis võib juba kergelt kuradeid nägema hakata."
"Muusika! Väga hea mõte! Kuidas ma ise selle peale ei tulnud."
Veidi aega sagis Votokas tikutule valgel toas ringi.
"Ahhaa!" hüüdis ta makki mängima pannes. Masendav muusika täitis toa maast laeni.
"Kas näed juba kuradeid?" päris Votokas, kui nad olid istunud ja teisegi klaasi põhjani limpsanud.
"Ei, mitte halligi ei näe."
"Mis jutt see on! Või tema ei näe, häh! Võtame!"
Võeti.
"Noh, kaosedeemon või misasi sa oled!" hakkas Votokas kergelt praalima. "Tule välja kui mees oled. Ja kui oled naine, seda parem, tule, istu mu põlvele." Nad olid juba pargis paar õlut ära joonud ning ega Votokas palju kannatanud ka, ja kui kristalselt aus olla, siis meeldis talle kainenagi huilata.
"Kamoon! Võhadi podlõi trus!" õitses ta praegugi oma lemmikväljenditega.
Meets muigas ainult ja korkis uut pudelit lahti. Küünlaleekide hubisemise tõttu tundus talle nagu oleks mööbel vahepeal värisenud.
"Siin on tõesti atmosfääri," mõtles ta. "Hakka või kartma."
"Kas sa tead mispärast mul seda deemonit vaja on?" küsis Votokas.
"Atmosfääri jaoks," arvas Meets.
"Ei, ma tahan talt üht teenet paluda!"
"Soh?"
"Jaa-jaa," noogutas Votokas kurvameelseks minnes,
