style="font-size:15px;"> Sergei Ivanovitši sõrmed tõmbusid pingutusest valgeks, püüdes kaevuda sügavale aknalauda.
Tütar!
Mees kuulis, kuidas toa uks selja taga avanes ja hetke pärast oli kratina käbe abiline tema kõrval.
"Kas te olete terve?" küsis nooruk hingeldades. Ta oli pidžaamas ning näost üsnagi kahvatu, kuid nõrkust ja iiveldust, nagu Sergei Ivanovitš, ei paistnud ta tundvat. Aga tema polnud ka äraneetud suguvõsast. Sergei Ivanovitš ja tema tütar Raula olid.
Raula oma isa ei näinud, ta vaatas ilmse meeleheitega ringi ja hakkas siis koperdades taanduma. Äkki keerutas ta kohmitsedes käsi ja kogu väändunud hoone mattus leekidesse. Kratt Sergei Ivanovitši kõrval astus ehmunult sammu tagasi.
"Mis siin toimub?" kogeles ta.
Vastasmajast hakkas kostma leekidesse jäänud vanamehe valukriiskamist.
Enne kui keegi ümberkaudsete majade elanikest sündmuskohale jõudis, tassisid Kratt ja Sergei Ivanovitš väändunud vanamehe oma residentsi teisele korrale ja ravitseja sättis õnnetukese operatsioonilauale lebama. Vanameest oli kohutav vaadata, kuid tänu Sergei Ivanovitšile ta vähemalt ei tundnud enam nii hirmsaid piinu ja kriiskamise asemel ainult niutsus vahetevahel. Kratt seisis mõne sammu eemal ja jälgis päranisilmi, kuidas Sergei Ivanovitš vanameest kriitilise pilguga uuris. Tundus, et viimasel oli veel mingit lootust, sest ravitseja hakkas käiseid üles käärima. Aknast loitva leekidemöllu kumas näis ravitseja kohutavalt vana ja kortsuline. Unnates jõudsid kohale ka esimesed tuletõrjeautod ja Sergei Ivanovitši näole lisandus sähviv sinine vilkurivalgus. Aeglaselt, silmadega patsiendis kinni, võttis ravitseja taskust imeliku kujuga sõrmused ja asetas need rituaalse aeglusega ükshaaval sõrme. Iga sinise valgusesähvaka vahepeal tundusid sõrmused oma kuju muutvat. Siis haarasid sõrmustatud käed mehe sõlmes jäsemeist.
Vahetevahel aknale rabiseva vee, valjuhäälsete hõigete ja mootorimürina taustal eemaldas sõrmustatud mees ükshaaval vanamehe sõlmes ja kooldunud jäsemeid. Ilma et oleks langenud tilgakestki verd, lükkas ravitseja oma käe saena läbi sooja ihu ning lõikas sõlmes ihuliikmed ükshaaval küljest. Ta asetas eraldunud käed ja jalad ridamisi enda kõrvale õhku hõljuma. Vanamehe pahupidipööratud silmad seda ei näinud ja Kratt teadis, et patsiendi teadvuseta olek on halb märk. Kui vanameest aidata taheti, siis pidi seda tegema kiiresti. Ka ravitseja teadis seda, kuid ta teadis ka, et peab kiirustama ruttamata. Ühtäkki hakkas ta madalal häälel ümisema. Kratt kes seisis vaid paar sammu eemal, ei kuulnud mootorimürina tõttu sõnu, kui neid üldse oligi. See-eest nägi ta, kuidas tema õpetaja lükkas oma käed küünarnukeni vanamehe rümpa.
Mootorimüra ning hõiked olid vaikinud juba tunde tagasi, kui Sergei Ivanovitš oma käed vanamehest välja tõmbas. Patsiendi silmad olid pärani ja jõllitasid täie arusaamisega ümbrust. Ta nägi kuidas pärlendava higiga kaetud hämarusse varjunud mees painutas ükshaaval sirgeks tema jäsemed ja liitis need siis taas tagasi keha külge.
Lõpuks kui väljas hakkas juba koitma, lasi Sergei Ivanovitš vanamehe alla lauale ja libistas oma sõrmedega üle tema silmnäo. Kui mees käe ära võttis, oli vanake vajunud sügavasse unne. Jõuetusest kokku kukkumas, pöördus Sergei Ivanovitš Krati poole.
"See on minu elu raskeim operatsioon," lausus ta nii vaikselt, et abiline teda peaaegu ei kuulnudki. "Ja see on alles algus, aga nüüd on aeg pisut tukastada."
Sergei Ivanovitš ravis vanameest neli piinavalt pikka päeva ja ööd. Rasked põletushaavad üle kogu keha olid tühised vigastused võrreldes sellega, mis oli toimunud keha sisemuses. See oli tõeline ime, et taat polnud surnud juba enne, kui Sergei Ivanovitš ja Kratt üldse temani jõudsid. Veelgi suurem ime oli see, et ta elas üle operatsiooni. Mitte kehaliste traumade tõttu – nendega sai Sergei Ivanovitš, pannes mängu kogu oma meisterlikkuse ja kõik oma oskused, ikkagi hakkama. Peamiseks ohuks oli siin vaimse tasakaalu säilimine. Ning siin ei olnud Kratil just viimane osa. Kõik need kolm päeva seisis ta ravitseja kõrval ning tegeles patsiendiga, kes oli enamuse ajast teadvusel, kandes hoolt, et too hulluks ei läheks. Vaid siis, kui Sergei Ivanovitš oli kurnatusest kokku varisemas ja pausi tegi, said nad kõik magada. Ent veel kolm päeva pärast seda, kui ravitseja lõpetas, pidi vanamees lebama ja taastuma, enne kui suutis niipalju toibuda, et sai end liigutama hakata.
Loojuva päikese viimased kiired upitasid ennast veel viimase jõuga üle aknalaua, kui Vanamees Sergei Ivanovitši tuppa astus. Ravitseja pööras voodis pead ja vastas noogutusega taadi sõnatule tervitusele. Tal polnud tehtud üliinimlik pingutus veel täielikult kehast lahkunud.
Ta oli kogu selle aja, mis teised operatsioonide vaheajal puhkasid, üleval olnud. Viieteistkümne aasta jooksul kogutud tarkused olid teda jalul hoidnud ning magada oli ta saanud ainult paar ööd.
Kuid ta ei kahetsenud, see aeg polnud niisama veedetud. Juba voodisse heites oli Sergei Ivanovitšil olnud tunne, et midagi on tema saatuses muutunud. Mitte ainult see, et needus endast märku oli andnud, ei. Küll needusega seoses, kuid midagi hoopis muud. Nüüdseks ta ka juba teadis, mis oli muutunud. Temasse oli jõudnud aimdus, kuidas needus murda, see polnud lihtne ja ta pidi endale tunnistama, et ka mitte kõige kiiduväärsem tee ning mitte kõige ihaldusväärsem, kui nii võib öelda. Kuid see oli võimalus. Võimalus purustada aastasadu nende suguvõsa laastanud needus, veidi jahmatamapanev küll, kuid võimalus! Midagi, mida polnud siiani katsetanud keegi neist kümneist hukkunud esiisast. Sergei Ivanovitš muigas.
Needusele ei tulnud üldsegi vastu hakata, et teda murda, oh ei. Nii paradoksaalse ja hullumeelsena kui see ka ei tundunud, tuli sellele hoopis kaasa aidata. Ja siin vajas ta Vanameest.
Vanamees istus toolile ravitseja voodi kõrval ja ohkas väsinult. Möödunud sündmused polnud möödunud ka temast jälgi jätmata. Taat oli hallim ja kuivetunum kui varem. See-eest aga oli ta omandanud suurepärase rühi.
"Te päästsite mu elu," tähendas vanake surutud häälel. Sergei Ivanovitš noogutas.
"Sest ma vajan seda," ütles ta ja ajas ennast voodis istukile. Vanamees vaatas talle imestunult otsa.
"Mis te sellega mõtlete?"
"Mis teiega juhtus?"
Vanamees laiutas käsi ja kehitas õlgu. "Ma ei oska öelda. Teie assistent küsis sedasama, aga ma tõesti ei tea öelda."
"Olite te üksi?"
"Jaa, ma elan juba ammu üksi."
Sergei Ivanovitš silus oma pealage. Järelikult ei tea taat Raula sealviibimisest midagi või ta lihtsalt varjab seda. Noh, igatahes ei hakka ka Sergei sellega kelkima. Tütre üritab ta igal juhul mängust välja jätta. Ehk pole veel hilja. Sergei Ivanovitš ohkas raskelt. Ta polnud osanud kartagi, et needus valib oma ohvriks tüdruku. Midagi muud ei saanud läinud nädala mäsu tähendada. Ehk pole veel hilja. Tuleb lihtsalt anda needusele teine tööriist. Võimalikult kehvakene. Ja võimalikult kiiresti.
"Ma tahan teilt vastuteenet ja selleks jutustan paar vana lugu," ütles Sergei Ivanovitš. "Paar vana, aga väga tähtsat lugu. Teile võivad nad algul tunduda veidi fantastilised, kuid uskuge mind. Iga viimane kui sõna on tõsi."
Ta vaatas Vanamehele pikalt otsa. See muigas kergelt.
"Pärast seda, mis ma viimastel öödel läbi elasin ja nägin, ei tundu mulle enam ükski lugu fantastilisena," sõnas ta.
"Hästi, siis kuulake.
See on hea, et teile enam nii kergelt muljet ei avalda, sest uskuge või mitte, maailm on nõidust täis. Vanal hallil ajal oli nõidu
