ei liigutanud ikka veel.
"Ise tead!"
Mass liigahtas. Enne veel, kui see jõudis sentimeetritki läheneda, hüppas mees karjatades tagasi, haaras ukse käepidemest ja kiskus hirmsa jõuga ust. See mitte ei jõnksatanudki.
"Võta aparaat!"
Votokas lausa niideti õudusest põrandale, ta haaras aparaadist nagu näljane leivakannikast ja tormas siis koperdades korterist välja.
Tundes ennast kohutavalt haigena, tuias Votokas mööda linna. Kaamera tolknes paelapidi kaelas ning tuletas ennast vastu rinda koksides iga sammu juures meelde. Mehe käed ja põlved olid ikka veel verelögased. Vastikusest värisedes astus Votokas murule ja potsatas põlvili, hakates ennast vastu rohtu puhtaks nühkima. Kõrvalt kostev prügikasti kaane kolksatus pani ta kohutatud varblasena püsti hüppama.
Lohiseval sammul eemaldus prügikoll, peaaegu tühi kilekott toika otsas selga visatud. Votokas vaatas teda kartlikult, siis puudutas ta arglikult fotoaparaati. Kõheldes tõstis mees kaamera: "Linna tutvustav rohelise mõttelaadiga piltpostkaart," pomises ta. "Teatava sotsiaalse kriitikaga."
Fookusesse.
KLÕPS.
Prükkar tundus objektiivis komistavat. Kott kukkus kolinal maha ja mädanenud käest, mis seda kinni hoidis, libisesid välja luised sõrmed ja küünarluu. Kogu liha tuli pruunikate kamakatena skeleti küljest lahti ning lärtsatas teele. Luukerestunud mees astus veel paar sammu, ent vajus siis jõuetu kondihunnikuna kokku. Taustaksoleva betoonmaja seintesse tekkisid praod, ning puistates enda ette aknaklaaside kilde, vajus hoone ähvardavalt viltu.
Votokas langetas aeglaselt aparaadi. Vaatas, ega uskunud oma silmi. Kõik oli normaalne.
Mis see oli? Mis värk oli juhtunud? Hallutsinatsioon?
"Eks ole, su fotod tulevad enneolematud?"
Votokas tardus.
"Mida sa ootad, pildista. Või saadan Meetsi sulle appi?"
Kohutatult tõmbus Votokas küüru ja heitis pilgu üle õla majaukse poole. Jube jäänustemass oli trepikoja uksel.
"Pildistan, pildistan.." piuksus fotograaf viginal ja tegi kiiresti paar suvalist pilti majast ja selle ümbrusest. Maja sammaldus hetkega, akendel kõõluvad inimesed moondusid kisenduste saatel vastikuteks värdjateks, rohi kolletas ja põõsad ning puud tundusid elustuvat. Ainus, mis muutumatuks jäi, oli Meets. Hirmunud Votokas pillas kaamera käest.
Rohi oli roheline ja inimesed akendel vahtisid igavlevalt ringi. Igavlev ei paistnud ainult koletis ukseava hämaruses. Pildistaja taandus ja pani jooksu.
Votokas kõndis mööda linna ja pildistas suvaliselt kõike, mis ette juhtus: inimesi, maju, autosid, taevast, prügikaste. Iga pilt pani mehe võpatama, näidates värdjastuvat maailma. Ta ainus siht oli filmid võimalikult kiiresti täis saada. Siis ei pea ta enam pildistama ja seda kõike nägema. Votokas seisatas ja vaatas tagasi. Talle tundus, et kõik, mida ta oli pildistanud, paistis kuidagi hallim kui muu. Turg, kus ta oli tükk aega klõpsutanud, näis olevat justkui suure pilve alla sattunud. Mõni üksik inimene, kes äsja juurde tulnud, paistis nagu erksam, teised tundusid tuimad ja hallid. Votokas sülitas ja läks edasi. Kõige olulisem oli praegu film täis pildistada. Kuigi jah, jõuda lõpptulemuse – ilmutamiseni, ei tundunud just eriti meelitav. Aga teisest küljest jälle… Ta tahtis… ja ei tahtnud ka näha, millised need fotod siis välja tulevad. On ta siis nüüd, kui ta neid pilte teeb, nii põrgulikult andekas?
Vanamees lõi taksoukse kinni ja vaatas ringi. Neljakordse paneelmaja ees oli üsna vaikne. Eemal muruväljakul kussutas üks ema oma last, majanurga tagant ilmus mingi hullumeelse näoilmega tüüp, fotoaparaat värisevate käte vahel.
"Mingi kassiahastuses kunstpiltnik," arvas Vanamees teda silmadega riivates. "Kindlasti hakkab viinaraha lunima."
Seda näost kaame noormees siiski ei teinud. Ta tõstis ainult oma aparaadi, klõpsas suvaliselt ja tuikus edasi.
Vanamees pöördus kaaslaste poole. Need uurisid trepikojas majaelanike nimekirja.
"Tundub, et Kratt on head tööd teinud. Elabki siin," ütles Sergei Ivanovitš.
Vanamees noogutas ja vaatas noormehe säravat nägu. Astuti trepist üles ja lasti kolmanda korteri ukse taga kella. Pärast neljandat helinat oli selge. Kedagi polnud kodus.
"Mis me siis nüüd teeme?"
Oldi raisanud juba kolmveerand tundi asjatule passimisele korteriukse taga. Keegi polnud just eriti roosilises tujus, kuid selleks oli ka põhjust.
"Lausa ei usukski, et praegu punub ühe igiammu surnud koletise maailma lastud needus kusagil oma võrke. Ma võin pea anda, et nüüd, selsamal ajal, kui meie istume Meetsi oodates siin ja raiskame oma niigi väheväärtuslikku aega, murrab surmariik end vaikselt maailma."
Sergei Ivanovitš ohkas. "Lähme parem turule," sõnas ta. "Ehk läks ta sisseoste tegema."
Kuna keegi midagi targemat välja ei osanud pakkuda ja turg asus siinsamas lähedal, siis tõusti sõna lausumata trepilt ja hakati astuma. Ümbrus ja inimesed tundusid kuidagi hallidena.
Saanud teisegi filmi täis, jäi Votokas seisma. Ta ei osanud enam midagi ette võtta. Vahtis arglikult ringi ja keris siis filmi tagasi.
"Vii oma kunst lõpule."
Votokas neelatas. Alistunult pöördus fotograaf tagasi oma ateljee poole. Seisatas siis.
"A Meets?" küsis ta areldi.
"Ta ei sega sind, kuni oma tööga tegeled."
Tasapisi hakkas Votokas astuma. Ta oli mõttes, paistis, et midagi halba temaga vist ei juhtu. Ta lihtsalt on saanud oma tahtmise ja on andekas. Kuid teda jäi kummitama sõna "kuni" ja vastik tunne, et keegi on temaga kogu aeg kaasas. Nüüd ja alati, ükskõik kas ta sööb, magab või situb.
Kuni…
Jõudnud pimikusse, kustutas ta tule ja asus isegi tillukese ootusärevusega asja kallale.
"Vaatame, vaatame," pomises ta, võttes värisevi käsi aparaadist filmirulli. Punane valgus ta ümber tundus täna kuidagi võigas. See meenutas punase udu pilve. Ka seinad ja lagi.
"Vaatame, vaatame," pomises ta sellest mitte mõelda püüdes ja filmi kallal vaeva nähes. Õhus oli tunda kannatamatust. Keegi oli ootevalmis.
Sergei Ivanovitš sättis oma kaaslased väikeste vahedega rivvi ja asuti turgu läbi kammima. See oli üsna raske ettevõtmine, kuna rahvast oli palju ja kõigil kuhugi kiire. Raskustega peeti üksteist silmas ja jälgiti samal ajal ka rahvamassi. Midagi oli neis inimestes imelikku. Seda tajusid nii Kratt kui Sergei Ivanovitš. Nad ei osanud endale seletada, mis just, kuid seda polnud vajagi. Ühel hetkel nad nägid seda.
Aeglaselt, otsekui aegluubis juhtus midagi ehmatavat – inimestel nende ümber hakkas nahk järsku seljas krussi kiskuma ning ülespoole venima, nagu oleks keegi neilt seda seljast rebinud.
Ning siis järsku see juhtuski.
Õhku paiskus korraga terve koor valu- ja õudusekriiskeid. Pehkinud riided kukkusid seljast ja paljastusid verised, pooleldi nülitud inimkered. Nahk, mis inimestelt maha rebiti, kadus kuskile olematusse.
Asfalti
