ja andekaks, ära aja naerma. Seda ei suudaks isegi tosin deemonit mitte."
Ta puksatas nii, et vein loksus maha. "Ja üldse, mispärast sul seda andekust vaja on?" pani ta lõbusalt pead raputades käe sõbra õlale. "Vaata, mina olen ikka alati mõelnud, et need kes koopiaid teevad, need on ikka andekad inimesed, kobakäpp seda ei suudaks, midagi järgi teha, mõistad – ta ei oska. Aga vaat teisest küljest, need kobakäpad teevad jälle palju originaalsemaid asju, eks ole. Isegi kui nad matkivad, tuleb midagi muud välja. Originaalsus, tead, vaat see on just andetute rida. Ja mulle, mõistad, lähebki rohkem peale andetu originaal kui perfektne koopia." Ta mulistas vaikselt oma joogi kallal, oodates teise arvamust. Ent sõber ei vastanud, tundus, et ta oli tusameelsusse vajunud.
"Mina suudan," sosistas keegi Votokale kõrva.
"Mida," küsis too, arvates, et Meets seda ütles. Meets, uskudes et Votokas ei saanud tema jutu mõttest aru, hakkas oma teooriat nüüd juba pikemalt lahti seletama. Kuid Votokas ei kuulanud ka nüüd, sest teinegi kõneleja vastas.
"Sind andekaks muuta."
Votokas vahtis ammuli sui seletavat Meetsi ja taipas, et too seda ei öelnud. Votoka kõrvust oleks nagu soe tuulehoog möödunud.
"Kas või kohe."
"Eee… mismõttes andekaks," mõtles Votokas. Ta tajus nüüd väljaspool ringi nagu midagi võõrast.
"Sinu fotod oleks nagu elusad, neil oleks hingestatust, nad poleks mitte lihtsalt pildid, vaid aken elavasse maailma. Nii on."
"Hingestatus?" See oli see, mis Votoka piltidel alati puudus.
"Sinu aparaat tabab ära iga inimese, iga ehitise, iga looma ja eseme hinge ja talletab selle filmile. Sa tallad maailma kes sind ei tunnusta, põrmu. Nii on."
"Misasi sa üldse oled? Mingi jama vä?"
"Ma olen Choronzon, see, keda sa kutsusid oma soovi täitma."
"Vahi. Ja tahad kohe täita?"
"Jah."
"No täida siis."
"Ma ei saa."
"Miks?"
"Mul on vaja käsiraha."
"Mida?" imestas Votokas.
"Ühte hinge."
Votokas võpatas. Ta tõstis veiniklaasi masinlikult suule. "Atmosfäär on tõeliselt hea," kiitis ta ennast, "ma juba kuulen kuradeid. Pea neid siis näha ei saa."
"Ära istu nüüd nii mossis näoga," patsutas Meets talle õlale. "Ma tahan sulle lihtsalt head. Sinust ei saa kunagi andekat fotograafi, sa lihtsalt oled selline. Öelgem otse ausalt välja – koba. Sinna ei saa midagi parata. Aga on see halb? Mitte sugugi, just originaalsust ongi vaja, mitte andekust. Neid andekaid koopiamehi on niigi küll ja küll, kõik kohad täis, aga kobasi, kes julgeksid midagi teha, ei ole. Proosit!"
Votokas limpsas veini põhjani. Suutmata lobiseva Meetsi tõttu taibata, kas ta kuulis hallukaid või mitte, üritas fotograaf seltsilisest hetkeks lahti saada.
"Kuule," pomises ta, "mine õige ja too köögist sakuskat, mul peaks seal juustu olema."
"Vot, vot hakkab tulema," noogutas Meets. "Ma arvasin juba, et sai pakugi."
Samal hetkel kui Meets ringist välja astus, puhkes toas keeristorm. Mees paisati tuulde nagu kaltsunukk. Kogu mööbel, kõik ruumis asuvad asjad sööstsid paigast. Möirgamine ja raksatused kurdistasid kõrvu. Kokkupõrgetes pööraselt kihutavate kappide, laudade, klaasnõude kildude, nugade-kahvlite ja kõige muuga hakiti ning lömastati Meets liharäbalateks. Soolikad ja silmamunad pritsiti seintele. Verepilved muutsid õhu punaseks uduks ja kustutasid viimaks küünlad. Pimeduse saabumisel lõppes ka möll. Tuba täitis paks verehais. Tükk aega istus Votokas liikumatult, ent siis, kui peale tilkumise ja väljast kostva liiklusmüra enam absoluutselt midagi kuulda ei olnud, hakkas Votokas liigutama.
"Meets," piiksus ta hirmust peenikese häälega.
"Ohver on vastu võetud. Pildista ja kogu kuulsust."
Votokas roomas aeglaselt ukse poole. Esimene asi, mis talle ringist väljudes käe alla jäi, oli ei tea kuidas sinna sattunud fotoaparaat. Kiunatades, nagu oleks aparaat teda kõrvetanud, rapsas Votokas sellest paanikas kõrvale, virutades pildikasti kuhugi minema. Nätsatades maandus see millessegi lägasesse. Ka Votokas libastus ja vajus küünarnukkidele. Puupilpad, klaasikillud, riideräbalad ning luukillud. Kõike, mis pimedas ta käe alla jäi, kattis soe lige mass. Mees võpatas iga kord, kui käe läga sisse pani. Jõudnud ukse juures asuva põrandalambi lülitini, vajutas mees tule põlema. Ilmaaegu. Vilksamisi nähtud toa sein, põrand ja lagi sundisid teda silmad kõvasti kinni pigistama. Soolikad ja siseorganid olid kistud ribadeks ja paisatud kõikjale mööda tuba laiali. Mõned luud turritasid välja seinast, kuhu nad hirmsa hooga olid virutatud. Raudbetoonist seinapaneel oli tundmatu jõu jaoks olnud vaid plastiliin. Laest ja seintelt nirises verd, sappi ja maomahla. Lambikuplilt tillerdas otse ta nina ees poolik süda mingite soonte otsas. Votokas tundis minestust peale tulevat. Ta kustutas kiiresti lambi. Käsikaudu ukse avanud, lohistas fotograaf ennast koridori. Keset selle põrandat oli fotokaamera ja kaks filmirulli.
"Võta ja pildista. Tulemus vapustab sind. Üllata maailma."
"..Õõh…" värinad raputasid fotograafi, ta ei tahtnud seda kuulata.
"Muidu oli ohver asjata."
"..Õõh…"
"Võta oma aparaat."
Votokas lebas tardunult edasi, vahetevahel ainult kergelt värinate käes rappudes.
"Kas sa ei saaks Meetsi uuesti kokku panna?" pinises ta viimaks nagu lõksu jäänud kärbes.
"Ma olen KAOSE deemon! Mine ja pildista!"
Votokas jõllitas liikumatult aparaati.
"Hüva, saad oma Meetsi!"
Esialgu ei juhtunud midagi, siis aga hakkas Votoka kõrv eristama kõrvaltoast üksikuid hääli: krigin, plätsumine, millegi lohistamine, hootised röginad… Votokas tundis, kuidas tal järsku põrandal külm hakkas. Ta ajas end kramplikult aparaadist eemale hoides püsti. Värinahood raputasid endiselt ta keha. Teisest toast kostvad hääled lõppesid mulksumisega. Saabus vaikus.
"Meets?" hõikas Votokas pingest võbeleva häälega. Vastust ei tulnud. Ukse alt immitses mingit kollast löga.
"Meets?"
Votoka teravdunud kuulmine tabas õhkõrna röhatuse. Fotograaf astus sammukese uksele lähemale ja kuulatas. Susin. Nagu oleks millestki vaikselt õhku välja voolanud.
"Panid sa ta ikka kokku vä?" Votokas peaaegu juba halises.
"Jah."
"Kus ta siis on?"
Uks tema ees liighatas järsku. See kummus kergelt sissepoole ning naksudes andsid kruvid piidapesades järele. Votokas hakkas taganema. Kerge metallikrigina saatel võeti uks eest. See, mis nüüd ukseavas seisis, ei olnud kindlasti Meets. See oli midagi, mis võis olla toas olnud jäänuste kobrutav mass.
"Need kaks filmi on proovimiseks. Ära kokku hoia."
